Eksperimentaal- ja müramuusika võib esimesel kuulamisel pelutada, kogumikalbumi „Vahelüli” vaheldusrikas kollaaž on aga algajale kõrvale hea sissejuhatus.

★★★★☆

Ma ei üritagi kuidagi pidada end kodumaise müramuusika spetsialistiks. Olen küll huviline, kuid siiski kõigiti võhik. Seetõttu on „Vahelüli” paljuski mõeldud just minule ja kõigile teistele, kes tunnevad end pisut kohmetult, kuna ei oska selles rikkalikus maailmas kuskilt algust teha. Plaadifirma Sünoptik pani kokku väikese sekseri.

„Vahelülil” on umbes tunnine kiire ülevaade Eesti kõige sügavama underground’i eluolust, mis lendab marutuulena hullumeelsest improvisatsioonist abstraktse elektroonilise bluusi või peatamatu vabadžässini. Žanripiiridest on selle kogumikalbumi puhul tegelikult isegi naeruväärne rääkida, see on otsekui purki püütud plahvatuslik loomeenergia, mis ei allu ratsionaalsele loogikale. Selleks et kõlavat paremini mõista, on parem lasta lahti ka kõige laiemas mõttes muusika kui sellise mõistest, kuna seegi seab sedalaadi helikunstile ebavajalikud ja piiravad raamid.

Soe soovitus: andke „Vahelülile” aega ja ruumi. See ei ole kuulamine, mille saatel saab ringi tuhiseda, kodu koristada või muu tühja-tähjaga tegeleda, pigem on plaadile koondatud materjal erakordselt nõudlik. Kui olete valmis end sellele loomingule täielikult pühendama, siis rullub tasahilju lahti visuaalne ja lummav maailm, milles riigipiirid ja eri kultuurid ei mängi mingit rolli. See on parimas mõttes nüüdisaegne maailmamuusika, peegeldades ühelt poolt praegust pöörast aega, kuid olles samal ajal sellest täiesti sõltumatu, kusagil eemal, paremas kohas.

Huvitav on seegi, et kui ratsionaalselt hinnates võiks album tunduda tulvil lõhki kistud rütme, kraaksuvaid deemonhakke ja ettearvamatuid helieksperimente kuidagi tume ning rusuv, siis sellest koorub välja hoopis sõnulseletamatu helgus, ehk isegi turgutav lootus. 

Vapustavalt hästi kureeritud kogumik, mis suudab lühikese ajaga avada kuulajale seni tundmatu maailma.