Uurime, milline on Eesti ökokogukondade nägu, millega seal täpsemalt tegeletakse ning kuidas pakuvad nad alternatiivi tarbimisühiskonna individualismile.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Keskkonnatingimuste halvenemise kõrval oleme tunnistajaks traditsiooniliste kogukondade lagunemisele ja urbanismi võidukäigule. Piduriteta kiirrong on jõudmas kuristiku veerele, tarbimiskoomas reisijad selles jätkavad aga oodide loomist pillavale eluviisile. Inimesi ja loomi kimbutavad üha enam keskkonna saastatusest tulenevad haigused, ent ikkagi ülistatakse rõkkavalt suurfarmide tootlikkust ning tööstuslikku põllumajandust. Metsi raiutakse kogu maailmas nii päeval kui ka öösel. Sõltuvusele fossiilsetest kütustest ei näi kellelgi olevat tahtmist piiri panna.

Kõlab siiski ka teistsuguseid hääli, mis hoiatavad: amokijooksuga sarnanev elustiil vajab kiiremas korras muutmist, et hoida ära (või vähemalt leevendada) terendavat ökoloogilist katastroofi.
Vastukaaluks astub areenile üha enam kogukondi, kus koostöö ja osalusdemokraatia näikse tõepoolest toimivat. Kogukondlik elamisviis pole inimsoole võõras, oleme sellest linnade ülikiire arengu tõttu lihtsalt järsult eemaldunud. Ökokogukond kujutab endast teadlikult kujundatud maapiirkonnas paiknevat või linnakogukonda, mille eesmärk on olla jätkusuutlik nii sotsiaalses, kultuurilises, majanduslikus kui ka ökoloogilises plaanis.[1] Selliseid kogukondi võib vaadelda katselaboritena, kus sepitsetakse teistsuguseid elamis- ja kooseksisteerimise mudeleid.

Distantsilt võib tunduda, et taolises eluviisis on protestimaigulist soovi tavaühiskonnast eralduda ja vastuvoolu ujuda, aga kas see on ka päriselt nii?

Teemadel, milline on aastal 2018 Eestis tegutsevate ökokogukondade nägu, mis elu inimesed neis elavad, milliseid väärtusi ja eesmärke need kannavad ning kas ka ülejäänutel oleks neilt midagi kasulikku õppida, arutlevad kohalike ökokogukondade liikmed Ave Oit (Lilleoru, Rae vald), Paul Nurme (Mauri Põliskodude küla, Misso vald), Riinu Lepa (Väike Jalajälg, Raplamaa) ja Kalev Raudsepp (Parmu Ökoküla MTÜ, Valgamaa).

Mis oli esmane ajend ja millised olid eeskujud ökokogukonna loomisel?
Ave Oit: 1992. aastal hakkas Ingvar Villido õpetama, kuidas iseend paremini tundma õppida. Ta oli saanud kingituseks Lilleoru-nimelise kinnistu ja plaanis sinna oma kodu rajada. Ingvar kutsus inimesi appi kohta korrastama. Regulaarselt käis neid talgutel paar-kolmkümmend. Pisut hiljem kinkis Ingvar selle maa vahepeal loodud MTÜ Lilleorule. Osalisi lisandus järjest rohkem. Paljudel neist tekkis huvi kohale lähemale kolida. Esimesse ühismajja asus elama neli-viis inimest, siis ehitati järgmine ja veel hiljem kolmas kogukondlik maja. Umbes 2004. aasta paiku õnnestus saada veel üks kinnistu, kuhu alustasime eramajadega küla rajamist. Hakkasime uurima, kas maailmas leidub veel selliseid keskuseid. Ilmnes, et neid on Euroopast Indiani. Käisime vaatamas Skandinaavia ökokülasid ning saime teada, et eksisteerib Euroopa ökokülade võrgustik. See oli lilleorulaste loomulik kulgemine ökokogukonna loomiseni.

Paul Nurme: Mauri Põliskodude küla kontseptsioon põhineb Vladimir Megre raamatusarjal „Venemaa helisevad seedrid”. Põlvkondade järjepidevusel toimival ja ise hakkama saaval väikemajapidamisel. Peame oluliseks isikliku vastutuse võtmist iseendas ja ühiskonnas toimuva eest. Meie külaelanike eesmärk on rajada loodusega ühes rütmis hingavaid, isemajandavaid ja võimalikult energiatõhusaid ehk sõltumatuid väikemajapidamisi.

Riinu Lepa: 2012. aastani käisime niisama koos, et kogukondlikku elu ette valmistada. Kohapeal sai alustatud 2014. aastal. Osa meie inimestest on käinud Euroopa ökokülades ja sealt inspiratsiooni saanud. Ühtegi eeskuju me konkreetselt ei järgi. Kaua tegutsenud kogukondade, nagu Findhorn, Tamera, Damanhur, Sieben Linden ja veel mõni, kohta oleme hankinud teavet interneti vahendusel.

Kalev Raudsepp: 2000. aastal jõudsin ligi kolmekümneaastase tiiru järel sünnikodusse tagasi ja alustasin siin loomakasvatusega. Keskkond tervikuna pani mind asjade olemuse üle mõtisklema ja nii jõudsingi kogukonnateemani välja.

Kuidas te oma kohani jõudsite ja mis on olnud kõige suurem väljakutse?
A.O.: Juriidilised väljakutsed ja ostuhind ei heidutanud. Leidus inimeste head tahet ja tehti kingitusi. Tegemist oli sõja järel tühjalt seisma jäänud talukohaga. Majast ei olnud midagi alles, aias kasvasid vanad puud ja rinnuni võsa. Kraavide rajamised, ala võsast puhastamine ja uute hoonete ehitamine ongi olnud suurim väljakutse. 1990. aastate esimesel poolel kasutasime peavarjuna vanadest plekktahvlitest tehtud katusealust. Lõkkel valmistasime süüa. Lilleoru ülesehitamise protsess on koosnenud meeletult paljudest õlg õla kõrval tegutsemistest. Paralleelselt toimusid iseenda tundmaõppimise praktikad toetavas looduskeskkonnas – tagantjärele vaadates oli see väga põnev, hariv ja rikastav aeg.

P.N.: Koha valisin tegelikult emotsioonide ajel. 2012. aastal küla rajamiseks õiget paika otsima hakates otsustasin Lõuna-Eesti kasuks just maastiku ja metsade pärast. Siin elades olen avastanud, et tegu on pärandist tiine piirkonnaga.

R.L.: Otsisime minimaalse olemasoleva infrastruktuuriga paika, et kohe sisse kolida. Ühel hetkel jõudis meieni info, et riik pani vahepeal erivajadustega inimeste hooldekoduna kasutusel olnud Mõisamaa mõisakompleksi enampakkumisele. Tundus väga sobiv, sest hoones leidus avaramaid ja väiksemaid ruume. Saime sisse kolida ja koolitama hakata. Väljakutse oli ja on koha suurus. Siin elas varem ligi seitsekümmend inimest. Kogukondlasi oli alustades kõigest kümme. Nüüd elab kogukonnas viisteist täiskasvanut ja üheksa last, kuid meid on selle kompleksi jaoks endiselt liiga vähe.

K.R.: Kohavalikul minu jaoks küsimust ei olnud, sest kodukoht on lihtsalt nii võimas paik. Terve see ettevõtmine on olnud üks suur väljakutse. Meie kogukonna toimetamispaik on suuresti Koiva-Mustjõe maastikukaitseala. Tegutseme Parmu Ökoküla MTÜ nime all sellistes ümbruskonna külades nagu Tsirgumäe, Sooblase, Hargla, Taheva ja Laanemetsa.

Mis eristab teie kogukonda traditsioonilisest külast?
A.O.: Traditsioonilises Eesti külaelus on olnud palju rohkem inimestevahelist läbikäimist ja koos tegutsemist. Praegu on paljud külad linnas töötavate inimeste magalad. Lilleorut eristab tavalisest külakogukonnast just see, kuidas me ühiselt selle organismi eest hoolt kanname.

P.N.: Soovime esivanemate omadega sarnaseid traditsioonilisi talusid luua. Meie kontseptsioon ei näe ette ühiselamist kommuunis, vaid koos toimetamist ühiste huvide ja eesmärkide nimel. Meil on igal perel tulevikus oma põliskodu. Vajadusel abistatakse ka teisi ehitamisel või muudes töödes. Enda vajadustest ülejäävat plaanime hakata müüma väljaspool kogukonda.

R.L.: Mõisamaal elatakse üksteisele tunduvalt lähemal kui traditsioonilises külas. Kõigil on küll oma erapind, aga jagame kööki, sauna, õueala ja teisi avalikke ruume. Mõned meist ka elutuba ja duširuumi. Omame seda kohta ühiselt. Kõik, mis puudutab majade hooldamist või aiapidamist, tähendab automaatselt ka kogukondlikke otsuseid, planeerimist ja kokkuleppeid. Nagu traditsioonilises külas, on ka meil talgud ja tähistamised. Lisaks pöörame suurt tähelepanu sellele, kuidas sujub inimestevaheline koostöö, kuidas lahendada erimeelsusi ja kuidas rakendada erinevaid arvamusi ühise edasiliikumise taha. Kasutame grupimetoodikana teadlikult sotsiokraatiat[2], mis pakub meie tegutsemisele raamistikku. Kõiki küsimusi arutatakse seni, kuni jõutakse otsuse ja lahenduseni, millega kõik kogukonna liikmed nõustuvad.

K.R.: Eesti harjumuslik küla oligi traditsiooniline kogukond. Me ei tahaks sellest märgatavalt eristuda, pigem just selle mudeliga samastuda. Nii me ei loogi uut küla, vaid proovime sulanduda vaikselt juba olemasolevatesse.

Lilleoru ökoküla Rae vallas. Foto: Jüri Joost

Ökokogukond näib kõrvalseisjale vastuvoolu ujumisena. Kuidas sel suunal käegakatsutavat mõju mõõta?
P.N.: Hoopis tavaühiskond ujub arukusele vastupidises suunas. Poliittehnoloogiliste trikkidega pööratakse progressi loosungite all looduses asjad pea peale, välismaiste korporatsioonide huvid seatakse kohalike elanike omadest ettepoole. See ei ole aruka ühiskonna tunnusmärk. Näiteks inimeste koondumine linnadesse on tõsine oht nii julgeolekule kui ka riigi iseseisvale hakkamasaamisele. Või võtame näiteks toidu. Õigemini selle puudumise. Poodidest saab vaid toidunimelisi ja -maitselisi tooteid, mis kuidagi täisväärtusliku toidu mõiste alla ei sobi. Meie eesmärk on oma toitu ise kasvatada. Mahedalt ja soovitatavalt põlissortidest, kui see on võimalik.

A.O.: Lilleoru on esmajoones õppekeskus, millega on praegu seotud üle 120 inimese. Kõik on ühiselt selle omanikud, kuid ei ela tingimata kohapeal. Koos lastega elab Lilleorus kuuskümmend inimest. Ühed töötavad siin, teised käivad tööl linnas ja kolmandad teevad kaugtööd. Meil kasutatakse palju looduslähedasi lahendusi, mida väljastpoolt kohapeal uurimas käiakse. Kutsume inimesi appi talgutele ja teeme töötubasid. Koolitamise kaudu on need sillad vägagi olemas.

R.L.: Jälgime hoolega iseenda ökoloogilise jalajälje suurust: kui palju kasutame ressursse versus palju ise toodame, millist energiat ja vett kasutame. Üks põhieesmärk on olla tasakaalus loodusega, aga olulised on ka sotsiaalsed mõõdikud – kui hästi suudame koostööd teha ja otsuseid vastu võtta, et kõik tunneks ennast kaasatu ja õnnelikuna. Koolitame oma kogemustele tuginedes erinevaid täiskasvanute gruppe, näiteks koostöös tervikliku eluviisi õppeasutusega Gaia Akadeemia. Lisaks on meil kogukonnakool, kus meie enda lapsed saavad juba tasakaalustatuma hariduse, milles on suur roll loodusel, aga ka sotsiaalsel küljel, koostööl ja kogukonna tähtsusel.

K.R.: Otseselt kogukondade tegevuse mõju vaevalt et mõõta saab. Kui aga aja möödudes ilmub ikka jätkuvalt välja neid, kes tahavad kogukonnaga ühineda, ja siin elavad inimesed arvavad, et nii on neilegi hea, siis ongi kõik korras.

Millises faasis olete oma kogukonnaga praegu?
A.O.: Ehitame parasjagu uut peamaja, õppekeskust (Teadlikkuse Rakendamise Kool), mis saab valmis sel aastal. Algne peamaja on ehitatud ainult kahekümnele. Seoses uue maja valmimisega korraldame sel suvel Lilleorus viiesajale inimesele mõeldud rahvusvahelise ökokogukondade konverentsi „Teadlike kogukondade tarkus”, mis keskendub erinevate jätkusuutliku arengu teemadele koos maailmatasemel esinejatega. Laiem visioon ja eesmärk on suunatud kogu Eestile: mis rolli inimene selles kõiges mängib, millised on meie väärtused ja huvid?

P.N.: Praegu planeerime küla territooriumit. Õpime permakultuuri[3] aluseid ja teeme esimesi katseid oma toidu kasvatamisel. Kohapeal elab kaks leibkonda. Ülejäänud käivad erinevatest Eestimaa nurkadest, et istutada oma maa peale puid, taimi, teha peenraid, rajada kasvuhooneid. Juba sel suvel korraldame talgud näiteks walipini ehitamiseks. See on maasisene kasvuhoone, mis võimaldab kasvatada toitu ka külmematel perioodidel.

R.L.: Loome elu- ja töökohti, et tagada kooli toimimine. Ehitame koolituskeskuse külalistele majutuskohti. Suvel toimub suur koolitus „Rising Together” („Ärkame koos”), mis on suunatud kogukonnas elamise ja enda juhtimise õppimisele. Selle koolituse läbimine nelja aasta eest oli meile endile väga tugevaks tõukeks, et kogukonna loomisega edasi minna.

K.R.: Küla kulgeb moodustumise järgus. Siia tulnud perede jaoks on suured teemad oma elu paika seadmine ja koha leidmine kogukonnas. Tegeleme kogukondlikule tulundusühistule aluse panemisega, et tulevikus oleks võimalik ettevõtte abiga tööd saada ja ehk tulugi teenida.

Ökokogukond Väike Jalajälg Raplamaal. Foto: Paavo Eensalu

Mis on teie kogukonnas toimivad lahendused, mida võiks ka mujal edukalt juurutada?
A.O.: Iseenda tundmise ja juhtimise õpe – kes ma ise inimesena olen ja kuidas saan oma elu teadlikumalt elada? Vundamendiks võiks olla enda parimaid omadusi oskuslikult kasutav inimene – vähem konfliktne, rahulikum, tasakaalukam. Ka inimestevaheline koostöö, permakultuuri ja loodusravi kompetents, erinevad ökoehituse lahendused, biopuhastid (reovee puhastaja, mis kasutab reoainete eemaldamiseks looduslikke-bioloogilisi protsesse – toim.) ning mitmed inimesi ühendavad rituaalsed koosolemised. Meil on hea ühisrahastuse ja korjanduste korraldamise kogemus, näiteks majaehituseks ja raamatute kirjastamiseks.

P.N.: Meie põhiline sõnum on vastutustunne nii iseenda kui ka kogu ümbritseva suhtes. Suhete ja pere loomine on üks nurgakivisid, mille teadlik planeerimine on edu alus.

R.L.: Permakultuuri saab praktiseerida igal pool nii linnas kui ka maal. Toitu on võimalik kasvatada ringluse põhimõttel ilma prügi ja jääkideta kas või rõdul. Eetiline ja väärtuspõhine sotsiaalne ettevõtlus. Samuti kõikvõimalikud iseendaga kontakti leidmise meetodid nagu 5 rütmi tants, meditatsioon, Foorum[4] ja südameringid. Ökoküladest väljakasvanud tõhus juhtimismeetod sotsiokraatia on juba paljudes organisatsioonides ja ettevõtetes kasutusel.

K.R.: Oleme keskendunud majanduslikult lihaveisekasvatusele ja töötame palju hobustega – see on keskkonnasõbralikum kui masinate kasutamine. Lisaks hobustega töötamisele hoiame alles põlvkondade mälu.

Miks te just sellisesse kooselu vormi koonduda otsustasite?
A.O.: Lilleorus valitseb rahu ja harmoonia. Kuna oli soov linnast ära kolida, oli see loomulik valik. Lõplikult seadsin ennast siin perega sisse kolm aastat tagasi. Lilleoru koosneb mitmest osast. Kõigepealt ühised MTÜ Lilleorule kuuluvad avatud alad koos pargi ja kogukonnamajadega kooskäimiseks, söömiseks ja elamiseks. Lisaks vaiksem nii-öelda retriidikeskus ja eramaju koondav Taevasmaa küla.

P.N.: Nimetagem seda pigem koos toimetamise vormiks. Praegune ühiskond ei ole jätkusuutlik. Toetuste ja muude „abide” tulemusel on inimesed muutumas saamatuteks ning abituteks olenditeks, kes otsivad lahendusi vaid väljastpoolt iseennast. Kogukonnas rakendame oma isiklikku potentsiaali millekski, millest tõuseb kasu nii meile endile kui ka kogu ühiskonnale.

R.L.: Ökoloogilisest elamisviisist oleme veel kaugel. Suurim väljakutse on vanad hooned säästlikumaks ja jätkusuutlikumaks muuta. Teadvustame, et mitte ökoloogiline aspekt üksi, vaid ka kõik teised on võrdselt tähtsad. Kui hakkame arendama ainult ühte külge, siis see on nagu taburet, millel on üks jalg, aga teised puuduvad või lonkavad.

K.R.: Räägime kogukonnaga praegu kodanikukaitsest kriisioludes ja tegeleme vähehaaval sellealaste ettevalmistustega. Riigi tasandil on meil kodanikukaitse praktiliselt olematu. See võib, muide, olla ka üks põhjus, miks inimesed tahavad kogukondadesse koonduda ja ühiselt tegutseda.

Parmu Ökoküla Valgamaal. Foto: erakogu

Suurbritannias määrati hiljuti ametisse üksindusminister. Millist leevendust võiksid kogukonnad ühiskonna uuele väljakutsele pakkuda?
A.O.: Tean päris paljusid inimesi, kes on kogukondadesse kolinud, sest nende ümber pole enam lähedaste ringi ega sotsiaalset võrgustikku. Lapsed kasvasid suureks, abikaasad lahutasid. Ühiselamise vorm on samas väga praktiline. Inimeste lähedus on meie baasvajadus ning ökokogukonnad pakuvad väga rikast sotsiaalset keskkonda.

P.N.: Meie põliskodu kontseptsioon näebki ette erinevate põlvkondade koondumist. See annab kasvavale generatsioonile võimaluse aktiivselt vanavanematega suhelda, õpetab austama oma perekonda ja sugupuud. Perekonna planeerimine on väga vastutusrikas ülesanne ja lapsed ei peaks tulema tänu juhusele, vaid armastusele.

R.L.: Üksildus ja üksindus on kaks väga erinevat asja. See, mis ühiskonnas levib, on üksildustunne – sisemine millestki puuduse tundmine. Üksindus on aga küps arusaam, et igaüks kogebki iseennast ja oma elu üksinda. Selles ei ole midagi hirmuäratavat. Ökokogukonnad saavad õpetada, mismoodi transformeerida üksildus üksinduseks ehk see puuduv tunne-vajadus sisemiseks rahuloluks ja rõõmuks. Meie kultuuriruumis võiks olla rohkem sellealast dialoogi.

K.R.: Ega muud leevendust polegi kui koos olla ja koos tegutseda. Kindlasti on kogukonnas selles mõttes teise inimese poole pöördumine hulga lihtsam. Me tunneme üksteist ja mingil määral meie huvid kattuvad.

Kas kogukonna liikmed peaksid elatama end ära tegevusest, mida viljeletakse kohapeal?
A.O.: Lilleoru puhul pole õigustatud, et kõik kogukonna liikmed sinna elama kolivad. Sõltub, kus keegi oma potentsiaali kõige paremini rakendada saab. Näiteks pakume teenuseid väljaspool kogukonna piire, aga kontor asub kohapeal.

P.N.: Esimeses etapis ei saa hakkama ilma palgatöö või ettevõtluseta. Peame kõigepealt maa välja ostma. Terendab teisigi kulutusi, mida me ei ole veel võimelised tasuma kohapeal kasvatatud/tekitatud toodete eest saadavast tasust. Pikemas perspektiivis eeldame äraelamist kogukonnas loodavast. Kuid ettevõtlus on praegu kahtlemata ainuke võimalus maapiirkondades hakkama saada.

R.L.: Meil on inimesi, kes teevad hea meelega oma päevatööd kogukonnas, ja ka neid, kellele meeldib väljaspool tööl käia. Meie inimesed töötavad õpetajatena kogukonnakoolis. Juhime ja majandame oma koolituskeskust. Meil on 30 hektarit haritavat mahepõllumaad, käivitasime tooršokolaadi tootmise, tegeleme ka mesindusega.

K.R.: Oleme saanud päris hästi toimima iganädalased talgud oma kogukonna sees. Alustame peatselt laste individuaalõppega, mis võib areneda ka erakooliks. Meie inimesed on juba küllalt kogenud, et olla juhendajateks uutele maale elama kolida tahtjatele.
Milline on teie nägemus oma kogukonnast viie aasta pärast?
A.O.: Uus maja on lõpuni välja ehitatud. Toimuvad uued tegevused, siin käib veel rohkem külastajaid. Kohapeal või lähiümbruses elab suurem arv kogukonnaga seotud inimesi.

P.N.: Loodame, et külas elab alaliselt vähemalt kuus leibkonda, kellel on oma majapidamised. Käib aktiivne toidu kasvatamine. Selleks ajaks tahame käima saada oma külakooli, kuna see on meie küla tuleviku tagatis.

R.L.: Kindlasti elab siin rohkem inimesi, vähemalt 30 täiskasvanut ja lapsed. Kool on end sisse töötanud, rohkem on omaloodud ettevõtteid ja töökohti, ka enda osakaal energia ja toidu tootmisel on suurem.

K.R.: Kogukond võiks kasvada nii suureks, et muutuks täielikult isetoimivaks. Eriti just seoses toiduga varustamisega. Mingite arvutuste järgi nii 150 inimest. Praegu toimetab siin viisteist täiskasvanut ja kahekümne ringis lapsi. Viis-kuus inimest loodab lähemas tulevikus kogukonnaga liituda.

[1] 2006. aastal toimus Eestis esimene ökokogukondade kokkutulek ja asutati MTÜ Eesti Ökokogukondade Ühendus, mis on ka rahvusvahelise ökokogukondade võrgustiku (Global Ecovillage Network ehk GEN) liige. Täpset aega, mil loodi esimene ökokogukond, on raske määratleda, kuna paljud praegused GENi liikmed (ligi 10 000) on asutatud enne selle mõiste kasutuselevõttu. Juba 60ndatel loodi mitmeid spirituaalsetel alustel projekte erinevates maailma nurkades, nagu Findhorn Šotimaal, The Farm USAs, Sarvodaya Sri Lankal ja NAAMi liikumine Burkina Fasos. Suurim impulss tuli india filosoofilt ja pühakult Sri Aurobindolt ja tema prantsuse koostööpartnerilt Mirra Alfassalt (the Mother), kes rajasid oma ühisel visioonil 1968. aastal kuulsa Auroville’i ökokogukonna Indias. Idee kogukonnast läheb aga loomulikult veelgi kaugemale.

[2] Sotsiokraatia on valitsemisvorm, kus indiviidid kasutavad nõusolekul põhinevat otsuste langetamise meetodit ja organisatsiooni struktuur tugineb küberneetilistele printsiipidele. Sotsiokraatlik lähenemine on kasutusel paljudes erinevates avalikes, mittetulunduslikes ja eraorganisatsioonides.

[3] Permakultuur ehk jätkuloomine on inimasustuse ja põllumajanduse kavandamise viis, mis jäljendab looduses leiduvaid mustreid. See põhineb pigem asjade omavahelisel suhestumisel ja ökoloogial kui rangetel bioloogilistel kaalutlustel, mis on tänapäeva põllumajanduse aluseks.

[4] Foorum on meetod ja tööriist, mis on kasutusel paljudes ökokogukondades üle maailma. Meetod võimaldab igal isikul astuda turvaliselt hoitud ruumis (ringis) üles teda sügavalt puudutava teemaga ning väljendada end autentselt ja läbipaistvalt. Enda sellisel viisil avamine teistele ringis osalejatele aitab luua sügavama kontakti ja usalduse.

Kerttu Sarapuu on vabakutseline kirjutaja ja jurist, loodus- ja mägimatkaja, tervikliku, teadliku ning jätkusuutliku elustiili huviline.

Rando Tooming tegutseb kirjutaja, turundaja ja massöörina. Praktiseerib joogat ja tantrat. Huvitub mehaanilistest masinatest, puust laevadest ja terariistadest.