Tartu ülikoolides võrsuvad tudengid on otsustanud keskkonna kaitseks välja astuda, aga mitte eriti häälekalt, vaid usaldades riiki ja valides selleks erialased vahendid.

Noored keskkonnaaktivistid (vasakult) Laura Oro, Jürgen Hendrik Voitka ja Carmen Kilvits. Foto: Gabriela Liivamägi

Selle asemel et tehaseomanikel autorehve tühjaks lasta või näiteks USA noorte kombel valitsus keskkonna suhtes hoolimatuse süüdistusega kohtusse kaevata, on need Z-põlvkonda kuuluvad noored otsustanud ühineda üsna rahumeelsete organisatsioonidega. Kuid Eesti loodust kaitsvad ühendused ongi pigem rahumeelsed, on tähele pannud Eesti Maaülikooli Keskkonnakaitse Üliõpilaste Seltsi liige Carmen Kilvits, ning end remmelga külge aheldajaid kuigi tõsiselt ei võeta.

Eestimaa Looduse Fondi kommunikatsioonispetsialist Laura Oro ütleb samuti, et eelistab jääda professionaalseks, ning usub, et parim relv on õige suhtlusviis. EMÜ seltsi juhataja Jürgen Hendrik Voitka võrdleb selles küsimuses Eestit Ameerika Ühendriikidega, kus makstakse suuri summasid, et vaigistada teadlasi ja aktiviste – näiteks on seal keelatud tapamajade tegevuse seestpoolt filmimine, mis muudab uurijad kriminaalideks. USAs kehtib Jürgeni sõnul John F. Kennedy tsitaat: „Need, kes teevad rahumeelse revolutsiooni võimatuks, teevad vägivaldse revolutsiooni vältimatuks.” Ent Eestis on võimalik viia revolutsioone ellu rahumeelselt, näiteks noori harides, teab Jürgen rääkida omast kogemusest, olles andnud loenguid keskkooliõpilastele.

Põlevkivi on kurja juur

Jürgenit, kelle emapoolsed juured on Mustvee kandis, painab keskkonnaprobleemidest enim põlevkivitööstusest tingitud õhu- ja veereostus. Eesti soojuselektrijaamad eritavad kasvuhoonegaase ning põlevkivituhk tekitab veekokku sattumisel leelistumist, selgitab ta. Kolm noort toovad välja ka üleilmsed kliimamuutused, millele põlevkivi põletamine samuti kaasa aitab. Tõepoolest, ELF on pühendanud kliimamuutustele eraldi veebilehe, kus öeldakse välja kuiv tõde, et kasvuhoonegaaside CO₂, CH₄ ja N₂O kontsentratsioonid on viimase 800 000 aastaga võrreldes enneolematult kõrged ning selle üks põhjus on inimtegevus, täpsemalt fossiilkütuste põletamine, metsade hävitamine ja intensiivne loomakasvatus. Kliimamuutustele lisaks nimetab Carmen probleemideks veel ökosüsteemide killustamist, võõrliikide sissetoomist ja elupaikade kahjustamist. „Ohjata tuleks ka salaküttimist ja ülepüüki,” lisab ta.

Probleemide lahendamiseks pöörab Laura pilgu riigi poole. „Just hiljuti avaldati uuringu tulemused, kust tuli selgelt välja, et kui Eesti elanik peaks valima majanduse ja keskkonna vahel, siis ollakse ikkagi viimase poolt. See võiks olla ju selge vihje riigijuhtidele, kuidas asju ajada,” ütleb ta. Praegu on näiteks võetud vastu põlevkivi arengukava, mis toetab sektori jätkusuutlikku arengut, kuid ei arvesta terviseprobleeme, mida kaevanduste lähistel elamine idavirumaalastele tekitanud on, sh astma igal viiendal lapsel. Suured ettevõtted võiksid muuta oma tööprotsesse jätkusuutlikumaks ning riik võiks toetada majandusliku kasu asemel keskkonnahoidu, unistab Laura. Samas tunnistab ELFlane, et riiklike poliitikate ja ettevõtete suhtumise muutumiseks on vaja tõuget, näiteks kodanikuaktivistidelt.

Eesti loodust kaitsvad ühendused on pigem rahumeelsed ning end remmelga külge aheldajaid kuigi tõsiselt ei võeta.

Jürgen ütleb, et kuigi Eesti on järginud statistiliselt kõiki Euroopa Liidu rohelisi eesmärke, näiteks tõstnud taastuvenergia osatähtsuse 25% peale, on see tilluke sääsk suure põlevkivielevandi kõrval. „Tunnen, et Eesti Vabariigi valitsus tegutseb printsiipi „no kui me peame” järgides, tehes ära vaid vajaliku,” viskab Jürgen kivi siiski riigi kapsaaeda ning toob positiivseks eeskujuks Saksamaa, kus püütakse vähendada aastaks 2050 kasvuhoonegaaside emissioone võrreldes 1990. aastaga 95% ning tõsta taastuvenergia osakaalu 80% peale. Carmengi heidab riigile ette põlevkivi kaevandamist, kuid avaldab lootust, et säästva arengu seaduses reastatud eesmärgid suudetakse saavutada. „Eesti loodushoiul on veel ruumi areneda ja nii mõndagi mõne teise riigi pealt õppida,” ütleb Carmen.

Uutele ideedele avatud põlvkonnakaaslased

Eakaaslasi peavad noored kohati keskkonnateadlikumaks kui näiteks oma vanemate põlvkonda, kuid see sõltub nii kodusest kasvatusest kui ka inimeste huvidest. Hea töö on ära teinud üha kättesaadavamad dokumentaalfilmid, programmid, loengud ja muud õppematerjalid, leiab Carmen, tõdedes, et eelkõige tuleb muudatusi teha tarbimisharjumustes. Peaksime tarbima vähem, aga kvaliteetsemalt, on Laura nõus. „Minu põlvkond on uutele ideedele kõige vastuvõtlikum,” ütleb Jürgen. „Vanemad on kasvanud enamasti üles Nõukogude Liidus, kus ei pööratud pea üldse keskkonnateadlikkusele tähelepanu, ning nad lasid meie kõigi keskkonnal hukka minna. Praegune noorte põlvkond peab nüüd tegelema tagajärgedega ning üritama päästa seda, mida veel päästa annab,” on Jürgen morn. Kuidas inimeste seas teadlikkust tõsta? Laura ütleb, et abiks oleks näiteks see, kui mõni autoriteetne inimene ütleks probleemi otse ja selgelt välja. „Kui näiteks riik võtaks ühiselt vastu mingi suure looduskaitselise otsuse, siis küll see tähtsus jõuab ka muidu umbusklikeni,” paneb noor valitsusele südamele. Jürgen pakub aga välja praktilisi lahendusi: „Autohuvilisele isale võiks tutvustada elektriautode tootja Tesla tegevust ja motiive, telerivaatajast vanaemale saab näidata loodusfilme, kokandushobiga naabrile pakuvad ehk huvi uued taime- ning veganitoidu retseptid.”

Kui Eesti elanik peaks valima majanduse ja keskkonna vahel, siis ollakse ikkagi viimase poolt.

Eeskujudeks bändid ja näitlejad

Keskkonnakaitseühendustest peab Carmen enim lugu Nähtamatutest Loomadest, mis otsib lahendusi loomade intensiivpidamise probleemidele. Aktivistina toob ta välja Eestimaa Roheliste juhi Züleyxa Izmailova, kes „julge ja tööka naisena seisab selliste oluliste teemade eest nagu üleminek taastuvenergiale, mahetoit, loomade õigused”. Carmen mainib teda looduskaitse teele suunanud raamatuna Rachel Carsoni 1962. aastal ilmunud pestitsiidide kahjulikust, kuid keemiatööstuse mahavaikitud mõjust rääkivat „Silent Springi”. Kliimamuutuste põhjustamist otsesõnu vägivallaks nimetanud Rebecca Solniti, neoliberalismist kui kurja juurest kirjutanud Naomi Kleini[1] või Eesti ajalehtede veergudel keskkonnateadlikkust tõstnud Tuul Sepa asemel toovad noored kui ühest suust oma eeskujuna välja Leonardo DiCaprio. DiCaprio pole ainus USA näitleja, kes eesti tudengitele loodushoidu õpetanud on – ka Arnold Schwarzenegger julgustab säilitama lootust pärast president Trumpi soovi, et USA väljuks Pariisi kliimakokkuleppest. Eeskujudena mainitakse ka Vermonti senaatorit Bernie Sandersit ja Al Gore’i Climate Reality projekti. Jürgen märgib 21-aastase noormehena ära ka bändid Rise Against, NOFX, Bad Religion, Sex Pistols, The Clash ja Linkin Park, „kelle laulud ületavad riigipiire ja ookeane, et inspireerida inimesi maailma päästma ning loodust kaitsma”.

Eesti roheline tulevik

Eestist võib saada just selline riik, nagu me ise tahame, ütlevad vabas Eestis sündinud noored, miks mitte ka ökoriik. On huvitav, et Z-generatsioon tajub vanemate põlvkondade kaudu endiselt Nõukogude Liidu taaka ning seda just keskkonnateemade tõsiselt võtmisel. Usutletavad näevad lahendusi just tarbimisharjumuste muutmises, isegi kui see tähendab mõnest mugavusest loobumist. Ehk võime isegi öelda, et oleme valmis uueks paradigmanihkeks – kui 1990ndatel oli põlevkivil oluline roll Eesti energiasõltumatuse tagamisel, siis nüüd soovib uus põlvkond tulevikku vaadates, et räpasest energiast ja keskkonna laastamisest hakataks sammhaaval loobuma ning asju aetaks jätkusuutlikumalt. Näiteks võiks toetada rohelise arengu ettevõtteid ja eelistada eestimaist mahetoodangut, et oleksime nendes valdkondades ihaldusväärsed ka välismaistele investoritele. Kas ei kõlaks hästi puhta õhu ja veega riik, mille rikkus ei peitu mitte tehaseomanike taskutes, vaid puhtas looduses, mida saavad nautida nii kodanikud kui ka turistid? Peaksime panema inimesed ökosse uskuma, ütlevad usutletud, et ühel heal päeval põlevkivitööstus seljataha jätta ning minna üle taastuvenergiale.

[1] Klein, N. 2014. This Changes Everything: Capitalism vs. The Climate.

***
Jürgen Hendrik Voitka (snd 1996)

Jürgen Hendrik Voitka. Foto: Gabriela Liivamägi

Carmen Kilvits. Foto: Gabriela Liivamägi

Laura Oro. Foto: Gabriela Liivamägi

Õpin Eesti Maaülikoolis keskkonnakaitse bakalaureuseastme teisel kursusel ning olen EMÜ Keskkonnakaitse Üliõpilaste Seltsi juhataja. Praegu aitan kaasa Tartu tudengiorganisatsioonide koostöövõrgustikus uue keskkonnasäästliku mudeli koostamisel.

Ameerika punkbänd Rise Against tekitas minus huvi rohelise eluviisi vastu rohkem, kui seda suutsid õpetajad koolis.

Korraldasin Jaan Poska Gümnaasiumis keskkonnateadlikkust tõstva Maa nädala, mida tunnustati ka 2016. aasta „Noore ettevõtja” konkursil. Mõistsin, et keskkonnakaitse on mulle ideaalne eriala, ning astusin Eesti Maaülikooli.

Carmen Kilvits (snd 1997)

Pärast keskkooli suundusin Eesti Maaülikooli loodusturismi õppima, siis aga mõistsin, et tunnen huvi rohkem loodushoiu vastu. Vahetasin eriala ja õpin praegu bakalaureuseastme esimesel kursusel keskkonnakaitset.

Olen ka EMÜ Keskkonnakaitse Üliõpilaste Seltsi liige. Seltsiga on meil praegu käsil Tartu Tudengipäevadel häiriva keskkonna mälumängu korraldamine.

Peale selle plaanin pidada Tallinna üldhariduskoolides loenguid vastutustundlikust tarbimisest. Huvi loodushoiu vastu pärineb vanaemalt, kes mulle juba lapseeas erinevaid linnu- ja taimeliike tutvustas.

Laura Oro (snd 1995)

Olen Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala bakalaureuseastme kolmanda kursuse tudeng ja Eestimaa Looduse Fondi kommunikatsioonispetsialist. ELFi jõudsin juhuse tahtel erialast praktikat tegema, kuid asusingi seal tööle.

Keskkonnateemadeni viis mind ilmselt noorteorganisatsioon AIESEC, mis seisab säästliku arengu eesmärkide eest ning üritab enda tegemisi vastavalt kujundada. Samas saan väita, et olen olnud alati keskkonnast teadlik noor ning teen enda valikuid sageli sellest lähtuvalt.