Kollektiivsus peaks olema vasakpoolsetel veres, ometi näeme nii Eestis kui ka mujal Euroopas killustunud ja sisevastuolude käes vaevlevat vasaktiiba, mis ei suuda kuidagi ühe narratiivi taha koonduda.
Vasakpoolsed poliitilised jõud on kujundanud paljuski Euroopa riikide näo, nagu me seda praegu tunneme. Lääne-Euroopa heaoluriigid, suuresti nende ühiskondade sotsiaalne alus, on sündinud tänu klassikalistele sotsiaaldemokraatlikele parteidele. Kuid 21. sajandi poliitmaastikul on vasakjõud enamasti killustunud ja mõjuvõimetud. Võrdsuse, solidaarsuse ja kliimaõigluse ideed on ühiskondades küll laialt levinud, aga vasakpoolsed parteid ja liikumised ei suuda siduda neid poliitiliselt atraktiivseks ja koalitsioonivõimeliseks programmiks – suureks narratiiviks, mille taha koondada rahvahulkasid, nagu suudeti teha oma sotsiaalse õigluse ideega 20. sajandil. See tendents on märgatav kogu Euroopas, kuid eriti tuntav endises idablokis, sh Eestis, kus sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna ja roheliste eraldatus ning ametiühingute nõrkus takistavad tugeva vasaktiiva teket.
Identiteedi ja ümberjaotuse lõhe
Poliitikafilosoof Nancy Fraser on osutanud, et tänapäevase vasakpoolsuse sees kulgeb pinge kahe telje vahel: majanduslik ümberjaotus versus identiteedi tunnustamine.[1] Viimastel kümnenditel on identiteedipõhised väärtused – sooline ja seksuaalne võrdsus, kodanikuõigused, vähemuste õigused, keskkonnaõiglus – saanud palju tähelepanu ning aidanud luua vasakpoolsete ja liberaalide vahel strateegilisi liite. Samal ajal on klassipõhised, ümberjagamist rõhutavad majanduspoliitilised teemad jäänud tagaplaanile. See on nõrgestanud traditsioonilise töölisklassi häält vasakerakondades ning viinud märkimisväärse osa valijatest otsima lahendusi mujalt – olgu siis neoliberaalseid loosungeid pakkuvate tsentristide või hoopis parempopulistide ridadest.
Tänapäevase vasakpoolsuse sees kulgeb pinge kahe telje vahel: majanduslik ümberjaotus versus identiteedi tunnustamine.
Fraser ütleb tabavalt, et ümberjaotuse ja tunnustuse tasakaalustamine on vasakpoolsete suurim proovikivi. Kui rõhutada ainult identiteeti, kaotatakse side nende inimestega, kelle igapäevaelu mõjutavad eelkõige palganumber ja üüriarve. Kui keskenduda üksnes klassile, jääb aga tähelepanuta see, kuidas ebavõrdsus ja diskrimineerimine põimuvad soo, rahvuse või keele kaudu. Edukad vasakpoolsed liikumised peaksid suutma need kaks telge ühendada. Euroopas on aga pigem näha vastupidist: toimunud on killustumine, kus üks osa vasakpoolsetest räägib rohepöördest ja inimõigustest, teine aga ressursside ümberjaotamisest – ning nende vahel laiutab usaldamatuse kuristik.
Prekariaat ja kadunud streigid
Killustatust süvendab neoliberaalse ühiskonnakorralduse ulatuslik mõju. Prekariaadi – ebakindlaid töö- ja elutingimusi kogeva sotsiaalse kihi – kasv takistab töölisklassil oma õiguste eest seismist. Kui elatakse pidevas töökoha või kodu kaotamise hirmus, kui palgatööst napib äraelamiseks ja kui sõltuvus toetustest surub igapäevase ellujäämise kitsasse riiklikest otsustest sõltuvasse raamistikku, ei saa neist inimestest kujuneda streikivate ja organiseeruvate liikumiste tuumikut.[2] See tundub esmapilgul paradoksaalne – just töölisvõitlus oli ju see, mis tagas vasakliikumistele nende esialgse jõu ja edu. Kuid siin avaldubki neoliberaalse ühiskonna tugevus ja hukatuslikkus: solidaarsuse asemel pakub see individualiseeritud ellujäämisstrateegiaid.
Briti kultuuriteoreetik Mark Fisher on nimetanud seda olukorda „kapitalistlikuks realismiks” – arusaamaks, et kapitalismile ei ole enam kujutletavat alternatiivi.[3] Kapitalism ei paista enam ühiskonnakorralduse ühe variandi, vaid ainsa võimalusena. Prekariaadi argipäev – pidev hirm, leppimine ja killustatus – kehastabki seda: me jagame küll ümber, aga mitte klasside vahel ja mitte solidaarsusest lähtudes, vaid riigi ja turu määratud miinimumtoetustena, mis hoiavad inimesi süsteemis, kuid ei anna neile jõudu seda muuta.
Samas ei saa öelda, et töölisvõitluse tuli oleks Euroopas täiesti kustunud. Prantsuse kollavestide liikumine, Saksamaa „megastreigid” ning põllumeeste suurprotestid eri riikides meenutavad, et rahulolematus võib ka tänapäeval paisuda massiliseks vastupanuks. Ometi paistab neist liikumistest sageli silma killustatus ja solidaarsuse nappus.
Kui elatakse pidevas töökoha või kodu kaotamise hirmus, ei saa neist inimestest kujuneda streikivate ja organiseeruvate liikumiste tuumikut.
Kollavestide puhul kärises algne koostöö kliimaaktivistide ja teiste vasakpoolsete liikumistega eeskätt fossiilkütuste maksustamise küsimuses – ühisfronti murendasid kliimapoliitika õiglusega seoses tekkinud pinged. Seal, kus kliimaliikumised nõudsid keskkonna kaitseks kõrgemaid makse, kaitsesid kollavestid oma igapäevase toimetuleku nimel just odavamat kütust.
Eestis on pilt hoopis keerulisem. Siinsete ametiühingute suutmatus tööjõudu esindada on eriti terav näide vasakjõudude nõrkusest. Kui 1992. aastal kuulus ametiühingutesse 94% palgatöötajatest, siis 2019. aastaks oli see näitaja langenud vaid 6% peale. Tegemist on ühe kiireima langusega maailmas. Enda kehtestamise asemel tunnevad töötajad pigem hirmu ja lepivad olukorraga. Streigikultuur, mis andis sotsiaaldemokraatidele 20. sajandi keskpaigas jõudu heaoluriikide ehitamiseks, on asendunud siin vaikiva allumisega.
Enamik töötajaid tunneb end individuaalse töövõtjana – ja paljud ongi sunnitud end „ettevõtjaks” nimetama, ehkki sõna algse tähendusega pole sel enam suurt pistmist. Avalikus diskursuses rõhutatakse pidevalt konkurentsi, isiklik palganumber sõltub justkui igaühe läbirääkimisoskusest. Kui ei meeldi, mine ära – järjekorras on järgmised tööotsijad. Ning isegi siis, kui valitsus tõstab palka, räägitakse enamasti ainult ühest grupist korraga: eelarvest jagub palgatõusuks sel korral õpetajatele või päästjatele, mitte aga mõlemale korraga.
See individualiseerumine ongi neoliberaalse ühiskonna üks peamine poliitiliselt hämmastavalt edukas tagajärg. Töölisklassi solidaarsuse asemel toodetakse killustatud, hirmul indiviide. Vasakpoolsetel puudub seetõttu massiline, organiseeritud seljatagune – see, mis varem oli nende suurim jõuallikas.
Töölisklassi solidaarsuse asemel toodab neoliberaalne individualiseerumispoliitika killustatud ja hirmul indiviide.
Ajaloolised haavad ja Eesti paradoks
Eestis lisandub sellele ajalooline mõõde. Vasakpoolsust seostatakse siiani okupatsiooni, kommunismi ja Nõukogude pärandiga, mitte aga heaoluriikide mudeliga, mis on Lääne-Euroopas, eriti nähtavalt Põhjamaades, vasakpoliitika tõeline pärand. Nii on sõna „vasakpoolne” meie poliitilises kultuuris justkui mürgitatud – see ei tähenda sotsiaalset õiglust ja solidaarsust, vaid meenutab hoopis repressioone ja käsumajandust. Sellises kontekstis on olnud keeruline kasvatada tugevat sotsiaaldemokraatlikku traditsiooni.
Ka meie sotsiaaldemokraadid ise on positsioneerunud pigem tsentri ja liberaalse vasaku vahele, rõhutades identiteedipoliitilisi teemasid ja tihtipeale hoidudes klassipoliitikast. See on toonud neile küll olulisi liitlasi abieluvõrdsuse ja inimõiguste vallas, kuid jätnud justkui koduta klassikalise majanduspoliitilise vasakpoolsuse. Eesti venekeelse elanikkonna seas ongi selle ruumi täitnud pigem Keskerakond, viimane on aga jäänud pigem konservatiivsete väärtuste kandjaks, rõhudes tänapäeva nooremate põlvkondade jaoks liialt tugevalt patriarhaalsele isakujule või traditsioonilisele ühiskonnakorraldusele. Rohelised on jäänud marginaalseks, killustunuks ja takerdunud juhivahetuste keerisesse. Tulemuseks on vasakjõudude suutmatus pakkuda parempoolsetele ja liberaalsetele narratiividele laia ühiskondlikku alternatiivi.
Kogesin ka ise aastatel 2015–2024 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmena väga selget lõhet põlvkondade vahel. Noorem põlvkond on teoreetilise aluspõhjaga, selgelt vasakpoolsete vaadetega, otsib sidet rahvusvaheliste aruteludega ja peab inimõigusi pea et vaieldamatuks põhiväärtuseks. Vanem generatsioon on pigem mõõdukas, vaadetelt tsentris, sageli ka väheteoreetiline. Paljudes aruteludes ei tehtagi teoorial ja kõhutundel vahet. See tähendab, et sisemine ideoloogiline pinge ei ole mitte ainult „klass vs. identiteet”, vaid ka „raamat vs. reaalsus”. Nii põrkuvad eri põlvkonnad ja kogemused.
Sõna „vasakpoolne” on meie poliitilises kultuuris justkui mürgitatud – see ei tähenda sotsiaalset õiglust ja solidaarsust, vaid meenutab hoopis repressioone ja käsumajandust.
Lisaks eksisteerib selge lõhe, mis hakkab silma väljaspool seisjalegi, maa ja linna sotsiaaldemokraatide vahel. Linnas kõnetavad rohepööre ja võrdõiguslikkus, maal pigem töökindlus ja teenuste kättesaadavus. Suureks narratiiviks pole aga õnnestunud neid kahte kokku liita. Selle tulemusena on sotsiaaldemokraat muutunud avalikus kuvandis pigem karikatuuriks: tennistes „lilla latte limpsija”, ees kallis sülearvuti, kirjutamas pisut upsaka alatooniga sotsiaalmeedia postitusi. Teda ongi lihtsam kujutada ette postitamas säutsu kliimakriisi teemal kui seismas, silmad põlemas, tööliste õiguste eest, endal kuuereväärid võidunud ja kirsad viksimata. Selline kuvand töötab vastu katsele siduda parteid klassikalise vasakpoolsuse traditsiooniga ning kinnistab mingi osa seas valijatest tunnet, et „see ei ole enam meie erakond”. On hämmastav, kui palju endisi valijaid jagavad sotsiaaldemokraadid ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
Tugevad vasakkoalitsioonid lähiminevikust
Sarnane muster kordub ka mujal. Saksamaal on sotsiaaldemokraadid (SPD) vaevelnud juba aastaid identiteedikriisis, mille on põhjustanud tööpoliitika reformide pärand. Nullindatel aitasid need reformid küll töötust vähendada, kuid lõid samal ajal ulatusliku madalapalgaliste sektori ja võõrandasid sotsiaaldemokraatidest suure osa töölisklassist.[4] Die Linke on aga lõhestunud nii ideoloogiliselt kui ka geograafiliselt Ida- ja Lääne-Saksamaa tiibade vahel. See kulmineerus Sahra Wagenknechti eraldumise ja uue populistliku partei loomisega. Nii on rohelised jäänud ainsaks jõuks, mis suudab mingilgi määral uut valijaskonda mobiliseerida, kuid ka nemad kalduvad pigem identiteedi kui ümberjaotuse poole.
Prantsusmaal ei suutnud Jean-Luc Mélenchoni eestvedamisel loodud vasakallianss NUPES oma killustatust ületada. Kuigi ühisprogrammi fookuses olid maksureform, rohepööre ja sotsiaalkaitse tugevdamine, jäid lahendamata vastuolud sotsialistide, roheliste ja radikaalsema vasaktiiva vahel. Näiteks oldi eri seisukohal seoses energiapoliitikaga: ühed soovisid kiiret üleminekut taastuvatele allikatele, teised aga kaitsesid töökohti tööstuslikel ja fossiilkütustel põhinevatel aladel. Tulemuseks on polariseerunud poliitmaastik, kus liberaalse Emmanuel Macroni ja parempopulistliku Marine Le Peni taha koondunud jõud kujundavad peamise vastasseisu.[5] See on laiemalt tuttav pilt: vasakpoolsed räägivad küll õigluse keeles, ent ei suuda pakkuda ühtset narratiivi, mis kõnetaks korraga nii töötajaskonda, sotsiaalsete õiguste eest seisjaid kui ka rohepöörde aktiviste.
Ometi on ka vastupidiseid näiteid. Portugalis sündis 2015. aastal nn geringonça koalitsioon – habras, kuid mitu aastat toiminud liit sotsialistide, kommunistide ja vasakliidu vahel. Nende edu aluseks oli selge ühisosa: lõpetada nn troika (Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi) kärpepoliitika, millega külmutati kriisi ajal palgad ja pensionid ning kärbiti avalikke teenuseid. Vasakerakondade koostöö tulemusena suudeti korduvalt miinimumpalka tõsta, pensione suurendada ning kasvatada investeeringuid haridusse ja tervishoidu.[6] Kuigi geringonça lagunes 2021. aastal eelarvekriisi tõttu, näitas see, et killustunud vasaktiib suudab pragmaatiliselt koos tegutsedes pakkuda usutavat alternatiivi.
Vasakpoolsed räägivad küll õigluse keeles, ent ei suuda pakkuda ühtset narratiivi, mis kõnetaks korraga nii töötajaskonda, sotsiaalsete õiguste eest seisjaid kui ka rohepöörde aktiviste.
Hispaanias kulges tee koostööni teistmoodi. Pärast korduvaid valimisi ja poliitilist ummikseisu moodustasid sotsialistid (PSOE) ja Unidas Podemos 2019. aasta lõpus Hispaania esimese koalitsioonivalitsuse alates II vabariigi ajast. Edu võti oli taas lihtne: ebavõrdsuse vähendamine. Valitsus tõstis miinimumpalka 22,3% võrra, sidus pensionid inflatsiooniga ning viis ellu töölepingute reformi, mis vähendas ajutiste ja ebakindlate töökohtade osakaalu. Kuigi hiljem on koalitsiooni nõrgestanud pinged Podemose ja uue vasakbloki Sumar vahel, näitab Hispaania kogemus, et isegi hapras ja konfliktiderohkes olukorras võib selgelt sõnastatud ebavõrdsusevastane narratiiv anda vasakparteidele poliitilise jõu.
Need näited kinnitavad, et killustatus pole paratamatus. Kui leitakse selge ühisosa – olgu see majandusliku ebavõrdsuse vähendamine, rohepöörde sotsiaalne mõõde või töötajate kaitsmine globaliseerumise surve eest –, on võimalik ka pragmaatiline koostöö, mis suudab luua avalikkuse silmis usutava alternatiivi parempoolsetele narratiividele.
Suure narratiivi puudumine
Jürgen Habermas on kirjutanud, et avalik arutelu killustub väärtuskonfliktide ja teemade paljususe tõttu, mis õõnestab liberaaldemokraatlike ühiskondade võimet kujundada ühist nägemust õiglasest korrast.[7] Kui ühiskonnas puudub jagatud arusaam ühisest heast, siis kaob ka poliitilise kujutlusvõime jõud. Vasakpoolsete probleem seisnebki selles, et nad pole suutnud luua uut suurt narratiivi. 20. sajandi heaoluriikide loosung „õiglane ühiskond” oli lihtne ja kõigile arusaadav. 21. sajandil on vasakpoolsed hakanud rääkima korraga justkui liiga paljudes keeltes: kliimast, soolisest võrdõiguslikkusest, vähemuste tunnustamisest, maksukoormuse õiglasemast jaotusest, Euroopa Liidu reformimisest. Kõik need teemad on olulised, aga nende koondamine ühiseks kujutluseks – selliseks, mis tekitaks tunde, et „meie” saame luua koos parema tuleviku – on jäänud tegemata.
Kas lahenduseks võiks olla rohepööre? Kliimakriis ja kõrged energiahinnad on globaalselt suurim probleem, mis ühendab nii majanduse kui ka identiteediküsimused – see puudutab tööhõivet ja energiaturgu, aga ka väärtuspõhist õiglust seoses tulevaste põlvkondadega. Või võiks selleks olla regionaalne ebavõrdsus? Ida-Virumaa küsimus Eestis, Sileesia Poolas või Lausitz Saksamaal – kõik need piirkonnad vajavad õiglast üleminekut, mis looks töökohti ja kaitseks kogukondlikku identiteeti. Sellised teemad võivad osutuda sillaks, mis aitab tuua kokku siiani üksteisest eemale hoidnud liikumised.
Kui ühiskonnas puudub jagatud arusaam ühisest heast, siis kaob ka poliitilise kujutlusvõime jõud.
Aga seni jääb õhku küsimus: miks vasakpoolsed koostööd ei tee? Vastus ei peitu ainult ideoloogilistes erimeelsustes või ajaloolistes traumades. See puudutab ka vasakmõtlejate kujutlusvõimet – oskust rääkida lugu, mis haaraks kaasa üksiku töötaja ja aktivisti, väikese palgaga õpetaja ja ettevõtjaks surutud postivedaja, kliimamurest kantud tudengi ja vabakutselise loomeinimese, pered ja pensionärid. See lugu peab pakkuma alternatiivi kapitalistlikule realismile, mis sunnib meid leppima olemasolevaga. Seni, kuni vasakpoolsus räägib korraga liiga paljudes keeltes – rohepööre ühes, sotsiaaltoetused teises ja vähemuste õigused kolmandas – ilma neid ühtseks looks põimimata, jääb ta killustatuks ja marginaalseks.
[1] Fraser, N. 1995. From redistribution to recognition? – New Left Review, nr 212, lk 68–93; Fraser, N. 2000. Rethinking recognition. – New Left Review, nr 3, lk 107–120.
[2] Standing, G. 2011. The Precariat: The New Dangerous Class.
[3] Fisher, M. 2019. Kapitalistlik realism: kas alternatiive ei ole (tlk Lopp, N.). Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus.
[4] Turner, E. 2022. From zero to hero? The German Social Democratic Party and the 2021 Bundestag election. Aston University.
[5] Bendjaballah, S.; Sauger, N. 2023. France: Political developments and data in 2022. – European Journal of Political Research. Political Data Yearbook, nr 62 (1), lk 167–189.
[6] Lisi, M. 2016. U-Turn: The Portuguese Radical Left from Marginality to Government Support. – South European Society and Politics, nr 21 (4), lk 475–495.
[7] Habermas, J. 2006. The Divided West.
Essee on tõukunud osaliselt Arvamusfestivali Puutepunktide alal toimunud arutelust „Vasakpoolsus Eestis: kas turumõtlemine on piisav?”, kus otsisime koos teiste osalejatega vastust küsimusele, miks vasakpoolsed ei suuda Eestis ega Euroopas laiemalt koonduda.
Gea Kangilaski on eesti poliitik, feminist ja kodanikuõiguste aktivist, kellel on Tartu Ülikooli magistrikraad ühiskonnas muutuste juhtimise erialal.
Diandra Rebase on graafiline disainer ja kunstiline juht, kes läheneb oma loomingule absurdsuse, ootamatuse ja kohmakuse kaudu, mis lõpuks realiseerub exquisite corpse’i vormis.
