Pole vast enam mõtet konstateerida, et Misha Panfilov on väsimatu helimeister. Alles novembris esitles ta oma kollektiiviga Estrada Orchestra krautrock’ist nõretavat uut albumit „Zucker Tanzclub”.

★★★★★

Erinevaid helipalakesi on kukkunud enam-vähem regulaarselt ka Panfilovi teiste lugematute projektide ja koostööde tulemusel. Ega ma ei kurda. Üldse mitte. Kuidagi on härral õnnestunud saavutada iga kord ainuomane põnev käekiri, mis jookseb ühtaegu soojalt krõbisevate helikiirtega valgustatud nostalgilistel radadel ning luurab samas salapärastes avastamata käikudes.

Värskeim tabamus on soolona lansseeritud astraalse atmosfääriga võluv LP „Heli maagia”, milles on punutud kokku inspiratsioon 80ndate süntesaatorikõlast ning tolmuse library music’u žanri avangardistlikumast otsast. Askeetlik rütmikaosa on tekitatud peamiselt analoogtrummimasinaga, mõne loo sisse on peidetud ka tagasihoidlik bassivõbin („Silmad tähti täis”, „Kallistus” ja „Eha”), kuid helikimbu pièce de résistance’iks on kohevad ja virvendavad süntesaatorihelid. Albumi meditatiivsed helimaastikud koosnevadki peamiselt hõõguvatest sündikihtidest, mis end läbi lugude mõnulevalt sirutavad, keerutavad ja väänavad. Panfilov rändab muusika kaudu oma isiklikku kosmosesse ning puistab sealt korjatud tähti ka kuulaja silmadesse.