Lounge’ilik „Kallaste elektrooniline muusika” on Misha Panfilovi jaoks põgus „elektroonilisem” kõrvalepõige teiste funky’mate projektide juurest. Siiski on kõigile neile omane teatav retrohõnguline filmimuusikalikkus ning mõnes mõttes ka oma juurtega tegelemine – sündis Panfilov ju Nõukogude Liidus ja puutus palju kokku plaadifirma Meloodia kirju toodanguga, mis vahepealsetel aastakümnetel veidi põlatud autsaideri staatusesse langes, kuid on hakanud viimastel aastatel aina enam populaarsust võitma.

Plaadi helimaastiku muudavad turvaliseks ja päikeseliseks soojad süntesaatorihelid ning mahe rütm. Olgu eespool öeldu täienduseks EP nelja loo nimed: „Põhjast pinnani”, „Rattasõit”, „Kodu ja aed”, „Õueuni (paar tundi enne koitu)”. Ehk on Panfilovi jaoks tegu teatava Peipsi järve ranniku nostalgiaga, mis seostub talle „Eesti väiksuselt teise linnaga”, aga seda tuleks ta enda käest küsida.

On tore täheldada, et 50–60ndate optimistlik ajastuvaim, mis sai kõvasti indu ka toonasest kosmosetehnoloogia lummusest, on tänapäeval paljudele artistidele südamelähedane. Lääneriikide space age pop ja lounge-muusika kõikvõimalikud vormid, mis muutusid populaarseks 50ndatel, jõudsid Nõukogude Liitu teatava hilinemisega ja mitte nii puhtas popilikus vormis. Sellise nõukogude koolkonna space age’i (Eduard Artemjev, kas või Sven Grünberg jpt) esindajana võibki ehk Panfilovi „Kallaste elektroonilist muusikat” käsitleda. Hoolimata tugevast „vanakoolipärasusest” ei jäta EP tolmust muljet ja on tunda ka uuemaid mõjutusi, näiteks plaadi viimane lugu tundub veidi house’ilik ja oleks ehk väikse töötluse korral tantsumuusika potentsiaaliga.