Veel üks Panfilovi metoodiline kuldmunake.

★★★★☆

Võiks ju arvata, et ühel hetkel peab isegi Misha Panfilov ära väsima. Või siis vähemalt enesekorduste igavusse takerduma, kui pidada silmas, mis hämmastavas koguses muusikat mees jõuab salvestada ja välja lasta. Olgu pealegi, „The Sea Will Outlive Us All” ei pruugi ju Panfilovi muusikuteele erilisi seninägematuid vingerpusse lisada, kuid see vana hea tuttav helivulin, mida on ju nüüdseks juba kuuldud küll ja veel, on värske ka uusimal albumil. Panfilov leiab jätkuvalt uusi pisikesi tekstuurisõlmi ja filtrinuppe, millega pakkuda järjekordse LP jagu korralikku kõrvarõõmu ja viia kuulaja kõikvõimalikult kirevasse sohvabaari, kus akvaariumites ujuvad triibulised troopilised kalad ja päike on poolsaare tagant kohe-kohe valmis uuesti tõusma.

Ausalt öelda on imekspandav, kui palju soojust Panfilov oma muusikasse suudab panna, kuidas põhjamaalastest idaeurooplaste kollektiivne nüri masendusekohustus ei hakka talle justkui sugugi külge. „The Sea Will Outlive Us All” on oma maandavate meeldetuletustega just parajalt helge: ei käi üleliia peale, vaid toob tahes-tahtmata suunurka naeratuse oma loogiliselt veidrate sündiarpedžode ja hommikuse jalutuskäigu tempos sammuvate rütmipartiidega. Panfilovi dreamtronica nostalgiat kannab empaatiline loov jõud, mis õieti ei igatse kuhugi ega kedagi, vaid ulatab olnule ja olevale parajalt oranžid prilliklaasid, mis tõmbavad garderoobist otsima, kuhu see äge Hawaii-pärane särk pandud sai. Sobib hästi, kui maandud pärast eriti tüütut tööpäeva kodus diivanile ja kuluks ära kaaslane, kelle seltsis lage vahtida. Või siis pärast tantsuööd varahommikustel tühjadel tänavatel koju tatsudes, kui teised haruldased linna peal liikujad sätivad kas turule või kirikusse ning päike on poolsaare tagant juba tõusnud.