Sel nädalavahetusel, 9.–11. mail leiab Telliskivi Loomelinnakus neljandat korda aset kunstifestival Ma ei saa aru, mis võtab sel aastal fookusesse moekunsti. Lisaks avatakse kaasaegsele moekunstile pühendatud näitus „Re_form_aktsioon”, mille lähtepunktiks on rõivas kui tunnet või seisundit edasi andev kehakate. Teemast lähtuvalt tutvustame üritusel osalevaid moekunstnikke ja neile olulisi rõivaesemeid. Seekord piilume Tauri Västriku riidekappi.
Teosed, mida festivalil näitan: „Västrick”
Vali oma garderoobist üks riideese või aksessuaar ning kirjelda, kuidas see sinuni jõudis: Tumeroheline nahkjakk. Minu isiklik lemmik nahkmantel, mille mõned aastad tagasi Helsingi taaskasutuskeskusest leidsin.
Miks see oluline on ja mis on selle eseme lugu: See rõivaese on omandanud emotsionaalse väärtuse, kuna meenutab teatud eluperioodi, kui õppisin Soomes. Lisaks sellele, et see on väärt vintage-leid, on tegu Soome disaineriga 80ndatest ning mantel peegeldab ajatut kvaliteeti, mida aastatega aina vähem leidub.
Riietuses ehk keha katmises on minu jaoks oluline: Mugavus, eksperimenteerimine nii silueti kui ka rõivanormidega.
Riietuses ebaoluline: Värv, trendide jälgimine.
Guilty pleasure: Brändirõivaste dekonstrueerimine.
Moest pole kunagi väljas: Taaskasutus ja trendide asemel rohkem enda stiilile ja mugavusele keskendumine.
Erksaim kunstiline nauding viimase aasta jooksul: „REBEL: 30 years of London Fashion” ning „Tod und Teufel (Fascination of Horror)” Düsseldorfis
Alt üles vaatan…: Louis Rubile, SPFDJ-le, Phoebe Philole.
Lõppsõna: More queer power in fashion, vähem kiirmoodi.
