„Neoondeemon” („The Neon Demon”; USA; 2016; 117 min). Režissöör Nicolas Winding Refn. Osades Elle Fanning, Karl Glusman, Bella Heathcote, Jena Malone, Christina Hendricks jt.

Filmi peategelast Jesse’t kehastav Elle Fanning. Kaader filmist

– „Instagram, Instagram, kellel on kõige rohkem follower’e ilma peal?”
– „Selena Gomez, laulja, Taylor Swifti sõbranna, viimase Louis Vuittoni kampaania modell.”

Mulle meeldib kinos käia oluliselt rohkem kui vaadata filme kodus. Kino distsiplineerib, paremal juhul ka lisab mu igapäevaelule veidi glamuuri. Punased toolid, pimedus, üleelusuuruses Hollywoodi heerosed ekraanil, põgenemine reaalsusest. Refni uus film „Neoondeemon” lubab mulle nii glamuuri kui põgenemist, kuid põgenemise suund kõlbab ainult julgetele, ainult ilusatele.

Coca Cola Plaza ühes väiksemas saalis istub minust paar tooli edasi veidi vanem meesterahvas, seljas on tal Barbouri jope (#riccas). Ta sööb popkorni ja joob õlut. Filmikohtadel, mis paistavad mulle naljakad – minu jaoks on „Neoondeemon” eelkõige tragikomöödia – tema ei naera. Võimalik, et probleem on selles, et antud meesterahvas ei ole kunagi olnud alaealine tütarlaps, kes ihaleb imetlust ja tunnustust lihtsalt iseendaks olemise eest, selle eest, et geneetilise loterii tulemusena langes talle kingiks ilu. Ning kui sul see olemas on, pead selle võimalikult osavalt kas sotsiaalseks või monetaarseks kapitaliks keerama. Muidu teevad seda sinu eest teised. Mina olen viibinud aga kohalikele, miniatuurses vormis toimivatele moekirgedele üsna lähedal, võib-olla seetõttu teebki film mulle nalja, tekitab õõvastust ja kõhedat äratundmist rohkem kui Barbouri onul. Meenuvad 14-aastased modellid, kellelt küsid võttel, mis koolis ta käib, palud mõned hetked hiljem lasta lõug allapoole ja teha sellist nägu, nagu puhuks suitsu.

Kaader filmist

„Neoondeemon” on saanud kõvasti laita, alates selle esikast Cannes’is kuni meie kolkakülas avaldatud arvamusteni. Nende arvustuste valguses läksin kinno ka mina. On öeldud, et film on tühi, maneristlik ja klišeesid täis. Olen nende kolme iseloomustusega nõus, kuid minu jaoks muutsid nad filmi nauditavaks. Samamoodi tühjad on ka ülelavastatud fotoseeriad Lulas, Love’is ja mis iganes teistes moeajakirjades. Nende eesmärk ei ole olla eluline ja usutav. Nende loomises osalevad inimesed toituvad klišeedest ning on ise elusad klišeekogumikud. Nende poolt lõpmatult taaslavastatavate pooside ning olukordade eesmärk on sublimeerida armastust, igavest ilu ja noorust. Usun, et nii Achilleus kui Alexander Suur astuksid meeleldi Testino kaamera ette, kui neil selline võimalus oleks tekkinud ja paluksid endale mõned read kõhulihaseid juurde šopata. Teadagi oli ka Vana-Kreekas mõõgaga vehkinud tüüpide arvates suurim eesmärk igavene kuulsus ja läbi selle igavene elu ning selle sai saavutada läbi kunsti või sõna, oma tegusid ja tegumoodi ülepaisutades.

Reeglina puudub nii Kreeka müütide kangelastel kui moefotolt tühja pilguga välja passivatel tütarlastel täielikult eneseiroonia ja -reflektsioon. „Neoondeemonis” on mõlemat küllalt. Filmi (anti-)kangelannad – erinevalt paljudest päriselu instakuulsatest modellidest – püüavad enda ihasid analüüsida või siis vähemalt tunnistavad neid (vt. stseen katkise peegli juures). Kuid pelgalt analüüsist ja oma puuduste tunnistamisest ei piisa, et jõuda kõige kõrgemale ja kaugemale. Eriti olukorras, kui keegi lihtsalt juhtub olema parem ja noorem kui sina. Siis kui maailma lahtimõtestamisel ja iseendaga leppimisel ei aita ükski abinõu, pöörduvad inimesed tagasi maagia juurde (vt. kristallihuviliste suur hulk Kalamajas). Nõidade ja teiste mustade jõudude esindajate tagasitulek filmis on olnud märkimisväärne. Ja ka päriselus oleme teel tagasi keskaega, religioossete arhetüüpide ja skemaatiliste lugude maailma, mida Refni film ka esile toob.