„Jeremy Scott: The People’s Designer“ (USA, 2015). Režissöör Vlad Yudin, operaator Colin Morvan, osades Jeremy Scott, Carlyne Cerf de Dudzeele, Miley Syrus, Katy Perry jt.

Jeremy Scott 2014. aasta sügistalvise kollektsiooni „Ready to Wear" esitlusel New Yorgis. Foto: nowfashion.com

Jeremy Scott on üks pöörasema stiiliga loojaid praegusel kõrgmoe skeenel. Ekstravagantsust armastaval disaineril on oma moeliin, koostöö Adidasega ja au olla Moschino moemaja loovjuht. Mõmmid, ükssarvikud, psühhedeelsed karakterid, 90ndate multikategelased ning iroonilised ja ikoonilised lööklaused on osa tema fantaasiaküllasest loomingust.

Mehe iseloomulik käekiri on tuntav nii tema enda kui Moschino kollektsioonides ja just Scotti šokeerimisjulguse tõttu on Moschino viimaste aastate kollektsioonid hakanud taas meenutama värvikirevat popkultuuri popurriid, mida armastas kasutada ka Franco Moschino.

Ühe Kansase farmis sündinud poisi jaoks tähendab see kõik tõelist American-dream’i täitumist. Mitmest nimekast New Yorgi ülikoolist saadud tagasilükkamiskirjad, keerulised olud karjääri algusaastatel ning kriitikute negatiivne hinnangutelaviin ei ole takistanud Jeremyl saamast selleks, kes ta on. Paneb lihtsalt muigama, et eduloo rõhutamine on liialt magus, et sellest filmilindil mitte kinni haarata. Moedokumentalistika on viimaste markeerimisel muidugi eriti eesrindlik.

Filmis on stseene Jeremy kodukohast, intervjuusid vanemate ja teiste pereliikmetega ning mehe enda jutustust sellest, kuidas temast õigupoolest sai see Jeremy Scott, kellena maailm teda tunneb. Loomulikult on lisatud rohkete moe- ja meelelahutusmaailma tippude kommentaarid. Vastandustes, kiitvates kommentaarides ja imelapse staatuse toonitamises peitub oht muutuda klišeelikuks.

Antud dokumentaalis on suudetud kiidusõnu tasakaalustada, mistõttu mõjub biograafiliste aspektide rohkus isegi kohati turgutavalt. Detailide abil joonistub filmist välja teatav antropoloogiline kontrast, mida moedokumentaal ei suuda oma väga kindlapiirilise fookuse tõttu just kuigi sageli pakkuda.

Eriti ilmekas on stseen, milles keset rohuvälja asetsevatel toolidel istuvad Jeremy vanemad. Tegu on toredate, südamlike inimestega, kuigi tol hetkel rakendatakse nad, oletatavasti nende eneste teadmata, stereotüüpse Ameerika vankri ette. Seal nad on, äärelinna eluga harjunud, veidi suurema ümbermõõduga keskealised ameeriklased, kes räägivad igapäevastest asjadest ning elavad elu vaikselt ja tagasihoidlikult.

Eriti märgiline on seejuures, et Jeremy emal on käes Moschino käekott, mis tema ülejäänud riietuse kõrval mõjub veelgi kontrastsemana, rõhutades selgelt, et selline on maailm, millest disainer on välja rabelenud, et jõuda moepealinnade uhkesse, elavasse ja kultuurist läbi imbunud õhustikku.

Samast tegevuspaigast pärinevad veel südamlikud stseenid Jeremyst, kes jookseb oma kodufarmi lehmade vahel, taustaks roheline karjamaa, Chaneli särk väljal vilkumas. Filmilindil kohtuvad kaks väga erinevat maailma: keskklassi Ameerika farmielu ning Euroopa ja Ameerika suurlinnade (moe)maailm ja elustiil.

Tegu ei ole muidugi antropoloogilise linateosega. „Jeremy Scott – the People’s Designer“ on väga tempokas, tugeva montaaži ja operaatoritööga moedokk. Korraks tuleb isegi meelde „The Balmain Style“, mis on samuti hoogne moefilm. Vlad Yudini linateos on küll mitmetahulisem, kuigi vaatajale pakutakse ikka seda, mida enamik inimesi moedokumentaalilt ootab: katkeid moe-show’dest ja lavatagustest ning mitmeid ikoonilisi elemente Jeremy loomingust.

Põhirõhk on Moschino 2014. aasta sügis/talvisel kollektsioonil, milles Scott tõi mängu nii McDonalds’i logo kui Käsna-Kalle temaatika. Logode kasutamise eesmärgiks oli pöörata tähelepanu ületarbimisele nii moe- kui toidumaailmas. Kiirtoiduketi rakendamine Itaalia kõrgmoemaja kollektsiooni etteotsa oli Jeremyle omane provokatsioon. See on muidugi vaid üks paljudest Jeremy iroonilistest moevälgatustest. Eelkõige Itaalia publikule mõjusid sarnaselt valged särgid kirjaga „I DON’T SPEAK ITALIAN BUT I DO SPEAK MOSCHINO“, mille Scott lõi ilmselge vihjega oma päritolule.

Eks moedokumentalistika ole alati küllaltki persoonikeskne ning filmi tonaalsus oleneb paljuski sellest, kes on loo peategelane. Jeremy Scott on selles osas kahtlemata isik, kellel silma peal hoida. Mitte ainult tema positiivsete, mänguliste ja pilkupüüdvate disainide, vaid kultuurilise konteksti tõttu, mida mees kollektsioonides kasutab. Ta on kunstnik, kes laseb loomingul lennata ka kõrgmoemaastikul ning juba praegu loob vaikselt oma humoorikat impeeriumi. Jeremy enda loomus, muhedad repliigid, Kansases filmitud kaadrid, olustikuloome ning loomulikult kollektsioonid ise teevadki mõnusa tooniga moedokist inspireeriva vaatamise.

Film „Jeremy Scott: The People’s Designer“ linastub PÖFF-i Moekino eriprogrammis täna kell 21 kinos Sõprus.