Neuronphase’i „212” teekond algab keset nimetu metropoli tuiksoont, kus kostub napp eestikeelne sõnavahetus. Jääb mulje, nagu otsitaks suunda võõral territooriumil, tundmatus linnas.
Teadmatusega kaasneb ärevus, kuid ka omamoodi põnevus, märksõnad, mis annavad tooni tunnisele kulgemisele house-muusika tuhmimatel ja sombusematel kõrvalradadel. Esimese sõõmuga on tunda Detroiti hõngu, mis ei muutu kuulamise vältel kordagi ebameeldivaks ennast kordavaks haisuks, vaid on maitsekalt muusikasse villitud. Neil alleedel vilksavad läbi harvad dub’i-elemendid, nihelevad mööda elektrobiidid ja kaugel kostuvad justkui põlevatel tünnidel trummeldavad pungikalkarid. Elu siin on tõesti põnev.
Läbi linnasudu sillerdavad helged hapnikumaskina toimivad džässikäigud ning südant masseerivad bluuskitarrid. Ööelu katkendid sulavad üheks abstraktseks tunnete virvarriks. Tihedate muutustega kaasneb närviline õhustik, mis ei muutu malbemaks ka katva reverb’i-teki soojas embuses. Läbi jooksevad aina uued fragmendid, mis sama kiirelt ka kaovad. Kui keskel saame korraks taevasse tõusta ning tekib tunne, et ongi lõpp, tiritakse meid kohe alla tagasi, meelevaldsusesse, mis juba niigi pika ning hektilise teekonna lõpuks kerge väsimuse tekitab. Sellest väljumiseks tõstab teki vahelt pead hoopis kerge soov natuke monotoonsema gruuvi järele, mille taha end vaikselt haakida.
