Värskel lapsevanemal tekib aeg-ajalt õigustatult küsimus, et milleks see kõik? Millal saab naasta normaalsusesse ja tagasi oma individuaalse vabaduse?

Herkko Labi koos lastega

Ühel õhtul meenus mulle, et auto on rongijaamas ja hommikul on seda kindlasti vaja, et lapsed lasteaeda viia. Ütlesin abikaasale, et käin kähku üksi ära, kuid mu nelja-aastane tütar Hiie-Mai tahtis kaasa tulla. Andsin paari ilusa palumise peale järele, aitasin talle saapad jalga ja nii me läksimegi kahekesi õhtuhämaruses mööda Keava külavaheteed. Tänavalaternad küll helendasid, aga tähti täis taevalaotus paistis siiski selgelt. Näitasin Hiiele kõndimise kõrvale ajaviiteks telefonist universumi taevakaardi rakendusega erinevate tähtede ja planeetide nimesid ning asukohtasid. Sealjuures tuli mul äkki idee osta tulevikus koju korralikum teleskoop, millega koos lastega koduaias tähti vaadata. Mainisin seda ka Hiiele, kes mõtles pikalt ja küsis siis: „Kas me näeme siis Laikat ka?” Ma olin segaduses ja palusin täpsustada, mida ta selle all mõtleb. „Seda Laikat, kes kosmosesse lendas ja tagasi ei tulnud,” vastas ta.

Eelmine suvi rääkisin ma Hiie-Maile kuulsast koerast, kes saadeti esimese elusolendina raketiga avakosmosesse. Hiie elas seda raskelt üle, et Laika-nimeline koer ei tulnudki tagasi, ja nuttis korduvalt, et kus Laika siis ikkagi on ja kas issi saab selle koera kuidagi tagasi tuua. Meie mitmepäevane arutelu päädis kingakarbist ehitatud kosmoselaevaga, mille sisse panime pehme mängukoera. Issi ronis pööningule ja viskas kosmoselaeva kõrge kaarega luugist alla muru peale. Lõbu oli muidugi laialt! Pärast paari päeva väsis ära kingakarp ja väsis ka Hiie muretsemast, kus Laika siis ikkagi on. Nüüd talvel keset Keava teed, kui Hiie-Mai mulle tähtsalt seletas, kuidas me uue teleskoobiga koos kosmosest Laikat otsime, käis mu seest läbi mingi tähenduslik jutt. Milleks see kõik, eks?

Kui küsida, miks olla noor isa, siis põhimõtteliselt just selleks isaks olemine ongi. Kui jalutad lapsega käest kinni õhtuhämaruses rongijaama poole ja kõige ootamatumal hetkel tunned siirast imestust, miks tahab tütar otsida teleskoobiga üles Laika. Ja korraga see ka meenub, südames miski liigutab ja naeratad, pisarad silmis.

Senise elu lõpp

Aastake tagasi rääkis mu enda ema loo ühest tuttavast meesterahvast, noorest isast, kes pakkis jõulude eel kaubanduskeskuses kingitusi oma kahe- ja nelja-aastasele tütrele. Kui ema alustuseks küsis, et kuidas tal ka läheb, vastas mees pikema pausi järel: „Noh, olen ellu jäänud!” Seda lugu rääkis ema mulle vastuseks, kui ma jagasin talle enda järjekordset muret lastega hakkamasaamise teemal. Minu väiksem tütar Elliko oli siis poolteist ning Hiie-Mai kolme ja poolene. Tundub, et ema alateadlikult justkui vihjas, et kui noorem on kahene ja vanem neljane, siis saan ka mina lõpuks vastata, et jäin ellu.

Veidi aega edasi vestlesin ühe naistuttavaga, kelle kolmest lapsest kõige vanem käib juba ülikoolis, keskmine lõpetab keskkooli ja noorem põhikooli. Ta rääkis mulle, kuidas teiste kogenud emadega kõneldes on ta saanud paljudelt tagasisidet, et kui laps astub esimesse klassi, siis tõesti läheb kergemaks. Okei. Kuigi mul on ühe lapsega veel kolm ja teisega viis aastat minna, siis see „kergem aeg” ju ikkagi lõpuks saabub, eks?

Järgmisena võiks mõelda välja loo vanemast, kelle kodust on lapsed juba ära kolinud ja kes räägib nüüd, kuidas alles pärast laste täisealiseks saamist tundis ta esimest korda suuremat vabadust. Kuidas laste puberteet keeras küll närvid lõplikult tuksi, kuid viimaks on saabunud teenitud puhkus. Mitte et need eelmised kaks lugu oleksid välja mõeldud, aga siit koorub üks vähemalt noortele isadele-emadele tuttav muster: esimeste laste sünniga tekib loomulik ja tihtilugu teadvustamata ärevus seoses kaotatud vabadusega.

Laste sünni järel on toimunud lühikese ajaga väga suur muutus. Üks oluline, mõjuvõimas ja aastatega kivistunud tükk meie minast tunneb end põhjusega ohustatuna. Enamasti hakkame siis värskete lastevanematena alateadlikult otsima kergendavaid õlalepatsutusi, mis ometi kinnitaksid, et kogu see uus lastega seotud värk ühel hetkel tulevikus siiski lõppeb ja me saame oma individuaalse vabaduse tagasi. Mida varem, seda parem, aga end lõpuni ohverdada me igal juhul ei kavatse! Väikeste sammude haaval see kinnihoidmine varasemast, laste tuleku eelsest elust muidugi väheneb ja selle asemel hakkame mõistma paratamatust: lapsed ei lähe otseselt enam kuhugi ära ja minevik ongi minevik. Eks mõned vanemad lasevad ka vastutuse eest jalga, aga paljud on siiski pärast esimese šoki üleelamist valmis minema laste nimel lõpuni ja jätma kõrvale selle „enda vabaduse”. Kuid mulle tundub, et siin on hoopis tähtsam arusaam, et see ihaletud vabadus oli tegelikult illusoorne ka siis, kui me veel lapsevanemad polnud.

Teadlik lapsevanem peab teadvustama ja juhtima pidevalt nii enda kui ka oma laste tundeid ja mõtteid. Pahameelt, viha, tülpimust, väsimust ning oma vanematelt saadud kahtlaseid käitumismustreid.

Tee valgustuseni

Vabadus on millestki vaba olemine. Laste saabudes on see enamasti soov olla vaba kõigest sellest, mis lastega kaasneb. Mitte vaba lastest endast, vaid just nendega kaasnevast. Kas või paariks tunniks või vähemalt päevaks. Või vahel ka terveks nädalaks. Isaks olemise teekonna alguses mõtlesin ma kogu selle vabadusteema juurde eneseirooniaks välja anekdoodi kahest viimasest võimalusest, kuidas 21. sajandi allakäiguajastul on inimesel veel võimalik valgustuda. Esimene on vaid valitutele mõeldud klassikaline vaimne elu maailmamürast eemal mägikloostris koos kaheksatunniste meditatsioonide ja palvustega. Aastatepikkuse kannatlikkuse, lahtilaskmise ja lihasuretamise järel ühel müstilisel momendil see tõesti juhtubki ja inimene saab valgustatuks. Teine võimalus on valida teadliku lapsevanema tee 21. sajandi Lääne heaoluühiskonnas.

Kes on teadlik lapsevanem? Lisaks kõigele muule, s.t tervislikule toitumisele ja laste kehahooldusele, õigetele ja iseseisvalt läbiuuritud kasvatusmeetoditele, turvalisele kasvukeskkonnale, laste aastaid ette planeeritud haridusteele, trennidele, huviringidele ja muidugi ka enda karjäärile, eneseleidmisele ja eesmärkide saavutamisele, lisaks kõigele sellele peab teadlik lapsevanem veel teadvustama ja juhtima pidevalt nii enda kui ka oma laste tundeid ja mõtteid. Pahameelt, viha, tülpimust, väsimust, oma vanematelt saadud kahtlaseid käitumismustreid, nooruspõlvest kogutud halbu harjumusi. Vältima tühistes olukordades ülereageerimist ja liigseid tundeid, samas ka külma tundetust. Evima endas südamega hoolimist, kuid hoiduma laste ärahellitamisest. Samuti olema ettevaatlik liigselt muretu, positiivse ja kerglase elu kujundamisel, et lapsel ei tekiks illusioon, et sellest maailmast puuduvad kannatused ja mured, mis on tegelikkuses selle paratamatud osad.

Kõike seda tuleb igal hetkel jälgida, neutraliseerida, sellest õppida ja teha järgmine kord paremaid, teadlikumaid valikuid. Ning lisaks peab ka lastele süüa tegema, nõusid ja pesu pesema, lastega mängima ja neid õpetama, neid tooma-viima, hommikul vara ärkama, kui ise tahaks magada, neid riidesse panema, riidest lahti võtma, nende järel koristama ja lootma, et äkki varsti koristavad ise, haiget saanud kohale peale puhuma, vannitama, keelama, lubama. Polegi nagu üle mõistuse palju, eks?

Kui elu mägikloostris viib valgustumiseni näiteks 20 aastaga ja lapsed saavad täisealiseks 18-aastasena, siis ka ajaliselt ollakse samas tempos. Kui koristama ja enda deemonitele otsa vaatama peab nii munga kui ka lapsevanemana, võib-olla siis polegi nii halb plaan valgustuda hoopis ema või isana?

Epiloog

Lõpuks ei olegi ju vahet – tähistaevas on õhtuti üles vaadates täpselt samasugune mungale seal mägikloostris ja mulle siin Keava tänaval. Ja samamoodi on meile mõlemale müsteeriumiks küsimus „Milleks see kõik?”. Ma ei tea ega saagi suure tõenäosusega teada, mis vastuseni munk jõuaks. Mulle ütles Hiie-Mai, et teleskoopi on vaja Laika leidmiseks. Kummalisel kombel tundub see olevat tõele väga lähedal. Ja koos sügava õnnetunde jutiga minu sees tekib mõistmine, et see ongi vabadus.

Herkko Labi on kahe tütre isa ja teenohik, kes peab Metsakosmose blogi ja korraldab sügisel Telliskivi Loomelinnakus toimuvat uut perefestivali Futujaama.