Perekonna „traditsiooniline” ideaalmudel, nagu me seda ette kujutame, ei pärine kusagilt tsivilisatsiooni koidikust, vaid on 19. sajandi romantismi ja jõuliselt esile kerkinud kodanluse pärand.

Ettevõtja Jaan Zimmermanni perekond Metsarahu villa õuel 1935. aasta juulis. Foto: Tedrekin / Wikipedia Commons (CC BY-SA 4.0)

Umbkaudu 18.–19. sajandi vahetuse kandis asub ancien régime’i ja modernse maailma elukorraldust eraldav veelahe. Sestsaadik möödunud kümmekond põlvkonda on piisavalt pikk aeg suurteks muutusteks muu hulgas nii isiklikes suhetes kui ka perekonnas institutsioonina. Nimetatud ajapunktis moodustasid perekondadest suurema osa põlluharijate omad – kuigi linnad olid juba arvestatavad tõmbekeskused igat masti sisserändajatele, elas enamik inimesi ikkagi maal. Tavajuhul kujutasid majapidamised endast väikseid tootmisüksusi, kus vajaminev toit, rõivastus ja tarbeesemed valmistati kohapeal. Lisaks võidi tegeleda mingi oskus- või käsitööga, seda nii linnas kui ka maal. Esimesed vabrikudki meenutasid oma töökorralduselt pigem suuremat sorti majapidamisi ja ka 19. sajandi jooksul võrseid ajanud rahvusmõte, alates suhteliselt vastloodud USAst kuni Vene impeeriumi lääneprovintsideni, kujutles natsiooni eeskätt talupidajate ja maaharijatena – eluviis, millele ei paistnud veel alternatiivi.

Toonased perekonnasuhted lasevad end kirjeldada patriarhaalsetena par excellence: peremees tegi otsused ja andis korraldused ning teiste asi oli kuuletuda. Just seda ühelt ontlikult majapidamiselt eeldatigi. See oli tööstusajastueelne maailm oma eheduses, nagu seda kujutab Kenneth Grahame’i nüüdseks lastekirjanduse klassikaks kujunenud „The Wind in the Willows”. Ilmunud 1908. aastal, nostalgitseb raamat veel sajandi jagu varasema tegelikkuse ja väärtuste järele. Viimased sarnanesid omakorda märksa enam perekondlike väärtustega aastal 1600 kui aastal 2000.

Grahame’i eelindustriaalse idülli pealkirja on tõlgitud eesti keelde nii eest taha kui ka tagant ette[1]. Järgmises lühikeses mõtiskluses kasutan pealkirja kujundina, kus pajud tähistavad tegelikku perekonda selle ajaloolises arengus ning tuul viise, kuidas me perekonnast mõtleme, perekonna ideed ja ideaali.

Tuul pajudes

On lootusetu otsida sissejuhatuses kirjeldatud elukorraldust tänapäeva läänemaailmast, kus maa- ja (ees)linnaelanikkonna tasakaal nihkus lõplikult viimase kasuks juba möödunud sajandi keskpaiku. Koos üldise valimisõiguse ja uue, tööstusmagnaatide kihi esilekerkimisega toimus oluline nihe poliitilise võimu alustes, mis lakkas toetumast pärilikele ametitele ja staatusele. Samm-sammult kodutööndust asendanud tööstusliku tootmise vahetas omakorda välja kontorikeskkond, kus enamik inimesi veedab suure osa päevast. Modernsetel majapidamistel peaaegu puudub seos tootmisega, isade absoluutne võim on unustatud ning verejärgne pärilus ei mängi vara ja jõukuse edasikandumisel ainulist rolli. Need on väga põhjapanevad muutused, mis ei toimunud kindlasti kiiresti, sirgjooneliselt ega ilma tagasilöökideta.

Mida on urbaniseerumine toonud kaasa perekonna jaoks? Teadus ja tehnoloogia pikendavad üha inimeste keskmist eluiga ning see jätab perekonna vormidele, funktsioonidele ja finantsidele aina uusi märke, mille mõistmine pole igas aspektis sugugi kerge. Linlikud institutsioonid on võtnud üle mitmed tööstuseelse majapidamise funktsioonid, nagu toidu ja tarbeesemete tootmine, aga ka lastehoid, vanurite hooldus jms. Lapsevanemlus pole enam seksuaalse lävimise paratamatu tagajärg. Loomulikult ei tähenda see, et kõik moodsasse perekonda sündivad lapsed on soovitud, kuid tänu moodsatele pereplaneerimise viisidele on lastel vähemalt võimalus seda olla.

Kuna pered ei tugine enam eelmistelt põlvedelt päritud omandile ja neid ei hoia koos ühine majandustegevus, tekib mulje moodsate perekonnastruktuuride ebastabiilsusest ja haprusest.

Suurim muutus on aga mentaalne ja puudutab perekonna ideoloogiat ning imagot tervikuna. Kuna pered ei tugine enam eelmistelt põlvedelt päritud omandile ja neid ei hoia koos ühine majandustegevus, tekib mulje moodsate perekonnastruktuuride ebastabiilsusest ja haprusest. Seda vaistlikku ettekujutust süvendab lahutuste ja vabade kooselude suur suhtarv, mõlemad on ajaloolises plaanis väga hilised nähtused. Tõepoolest ei asu perekond enam esikohal ei indiviidide ühiskondlikus olemises ega nende töistes pürgimustes. Teisest küljest on aga perekonnaelu emotsionaalne aspekt muutunud aina tähtsamaks ning lähisuhetest otsitakse eelkõige individuaalset rahulolu.

Pajud tuules

Perekonna lähiajaloo süvamuutustest annab kujukalt aimu viis, kuidas sellest tavatsetakse mõelda. Perekonna „traditsiooniline” ideaalmudel, nagu me seda ette kujutame, ei pärine kusagilt tsivilisatsiooni koidikust, vaid on 19. sajandi romantismi ja jõuliselt esile kerkinud kodanluse pärand. Isegi selline pealtnäha ilmselge perekonna funktsioon nagu lastekasvatamine saavutas enesestmõistetavuse just 19. sajandi keskklassi eetoses. Kodanlikust perekonnamudelist eeldati, et see sobib igaühele. Laiemalt kujutas selle võidukäik endast vastukaalu majanduslikele, tehnoloogilistele ja sotsiaalsetele protsessidele, millega ühiskonna äärmused enam kuigi hästi toime ei tulnud. Keskklassi perekond muutus ühtviisi püüdlemisväärseks ideaaliks nii tseremoniaalse, päritolupõhise aristokraatliku perekonna kui ka räpaka ja peost suhu elava alamklassi perekonna jaoks. Samast sotsiaalsest tegelikkusest pärinebki ettekujutus kuldsest kodukotusest, mis kehastab igavesi, muutumatuid väärtusi, mida ühiskond näis industrialiseerimise tõmbetuules järjepidevalt kaotavat. Vastukaaluks tempokalt muutuvale maailmale „avastati” kodused võlud ja kodukolde hubasus kui midagi igipõlist, mille säilimise nimel tasub pingutada.

Just 19. sajandi keskklassi sotsiaalsest tegelikkusest pärineb ettekujutus kuldsest kodukotusest, mis kehastab igavesi, muutumatuid väärtusi, mida ühiskond näis industrialiseerimise tõmbetuules järjepidevalt kaotavat.

Loomulikult peitis seegi vaikelupildike endas omajagu õõva. 20. sajandi alguses teadvustasid Sigmund Freudi uurimused kodanliku perekonna sisemisi paineid ja seadsid selle ideaali tugeva kahtluse alla. Väidetava maapealse paradiisi pealispinna alt paljastusid pimedad sopid, kus sündsuse nimel varjati konflikte ja kannatusi. Freudi huvitasid eelkõige lapsed kui eeldatavalt perekonna olulisimad liikmed. Nii ilmalikud kui ka vaimulikud autoriteedid olid ju kuulutanud nende soetamise ja kasvatamise perekonna eksisteerimise peamiseks eesmärgiks. Freud osutas pereliikmete tihedale emotsionaalsele seotusele, näidates perekondliku idülli tegelikku keerukust ja komplitseeritust. Olgugi et hilisemad põlvkonnad on Freudi vaateid paljuski ümber hinnanud, aitasid tema tööd omas ajas kaasa mõistmisele, et isiksuse kujunemise seisukohalt on kõige kriitilisem just varane lapseiga ja perekonna rüpes omandatud kogemused.

Mõttepaus tuulevaikuses

Kõigile muutustele vaatamata ei ole tänapäeva perekond läbinisti uudne ja modernne, ka mitte võrreldes „traditsioonilise” perekonnaga, mis, nagu ilmneb, pole ise kaugeltki põline nähtus. Lääne perekonna ajalugu on pikk ja keerukas ning isegi kui mõned selle aspektid on ajaloo käigus teadlikult kõrvale jäetud, ilmutavad need ennast niipea, kui tegutsetakse spontaanselt, ilma piisava eneserefleksioonita.

Näiteks ei ole me kindlasti aristokraadid, ehkki omistame endile meelsasti rafineeritust, mida mineviku kõrgklass tavatses pidada oma privileegiks. Teisest küljest aga eelistavad ka siniverelised – kes minevikus oleksid poseerinud jäigalt ametlikul esindusportreel, täis vihjeid põlvnemisele ja kuulsatele eellastele – näidata end tänapäeval avalikkusele sundimatutes stseenides ja armastavate lapsevanematena. Meile võiks meeldida mõelda endast kui keskklassist, kuid suurem osa meist elab märksa tagasihoidlikumates oludes kui 19. sajandi jõukas ja õilmitsev linnakodanlus. Mitmeski mõttes sarnaneme endiselt talupoegadega. Muidugi ei teeni me oma ülalpidamist maad harides ja suurem osa meist ei paikne ülepea maal, kuid elame siiski üsnagi piiratud korterites, tihedas intiimses kontaktis oma pereliikmetega, huvitumata suuremat oma esivanemate vägitegudest või suguvõsa prestiižist. Need kõik on tööstuseelsele majapidamisele iseloomulikud tunnused. Lihtsad uskumused ja arusaamad pole kuhugi kadunud, kuid need ei ühildu inimeste reaalsete tegudega nii selgelt ja üheselt mõistetavalt, nagu see toimus minevikus. Üksnes laste eest hoolitsemist, seda perekonna esmalt kodanluse rüpes selgesti teadvustatud funktsiooni, võib praegu mõista kui kõiki ajaloolisi perekonnatüüpe läbivalt ühendavat tunnust. Selle perekonnaelu aspektiga on üha enam hõivatud kõik sotsiaalsed klassid ja mõlemad sood, vähemalt ideaalis.

Homne tuulekaart

Võib tunduda raske rääkida modernsest perekonnast, põrkumata tohutu hulga lahendamatuna näivate probleemidega. Siiski võiks teadmine perekonna variatiivsusest minevikus pakkuda selleks mõningast julgustust. See ei muuda midagi nende jaoks, kes on valinud perekonna oma uusarhailise nutulaulu refrääniks – kui võtta praeguste kogemuste mõõdupuuks müüt 19. sajandi ja 20. sajandi alguse perekonnast, saabki tulemuseks olla vaid pettumus. Ehk pakub lohutust väljavaade, et tõenäoliselt ei kao ka tulevikus sugulusel põhinevad kooseluvormid, mis täidavad üht või mitut tööstusühiskonnaeelse perekonna funktsiooni. Kas sahiseb tuul pajudes või pajud tuules, pole seejuures vast enam kõige põletavam küsimus.

Kui võtta praeguste kogemuste mõõdupuuks müüt 19. sajandi ja 20. sajandi alguse perekonnast, saabki tulemuseks olla vaid pettumus.

Perekonna tuleviku üle mõtiskledes tunduvad mulle rõhutamisväärsetena kaks teineteisest peaaegu eristamatut aspekti. Esiteks on nii legaalselt kui ka sisuliselt asutud tunnustama perekondi, mis ei põhine abielul ega konventsionaalsel heteroseksuaalsel asjakorraldusel. Teiseks on märkamatult toimunud perekonna mõiste lahtihaakimine võimu ja jõukuse kategooriatest. Need ei sobitu kuidagi kiindumusel põhineva inimkooslusega, mille loomine on kättesaadav igaühele. Muidugi ei asu ka tänapäeva perekonnad väljaspool sotsiaalseid, eetilisi, emotsionaalseid ja demograafilisi pingevälju. Kuid kui rääkida perekonna peasisust – sellest, mida pidada perekonna essentsiks või olemuseks –, võiks vaikimisi eeldusena olla selleks just meie kõigi inimlik sarnasus. Isegi kui sügavalt juurdunud ajumustrid tõrguvad veel kujutlemast tulevasi põlvkondi, kel napib tädisid ja onusid, õdesid-vendi ja nõbusid, oleme ilmselt lähenemas arusaamale, et üksikisiku kasvamine õnnelikuks inimeseks on olulisem kui mütologiseeritud pürgimine liigi või rahvuse säilimise suunas.

[1] 1995. aastal tegi kirjastus Ühiselu otsa lahti, avaldades Sirje Veski tõlke „Pajud tuules”, 2001. aastal ilmus kirjastusel Ersen samanimeline adaptsioon Jana Linnarti tõlkes. 2002. aastal avaldas Kirilille kirjastus samuti adaptsiooni „Tuul pajuokstes” Katrin Siiraku eestinduses. 2018. aastal ilmus aga Varrakult Linda Tinnu Targo tõlge „Tuulesahin pajudes”.

Milvi Martina Piir (PhD) on kirjanik, ajaloolane ja kasvatusteadlane, kelle uurimisaladeks on eeskätt ajalooõpetuse metodoloogia, Euroopa ideeajalugu ning Austria ajalugu. Lisaks teeb ta Vikerraadios ajaloosaadet „Naine ajas”.