Kui kultuslik noorteajakiri Noorus 90ndate lõpus hingusele läks, jäid alles kaks raskekaallast Meie Meel ja Xpress, millesse – olgugi et nüüdseks on mõlemad samuti lõpetanud – on salvestatud tuhandete lehekülgede kaupa kultuurilugu. Käisime arhiivides aastakäike 1997–1998 sirvimas ja veendusime, et põhiteemadeks olid tol ajal narkootikumid, seks, reiv ja popmuusika.

Kõik väljalõiked: Xpress ja Meie Meel 1997–1998

„Täna müügil, homme konfiskeeritud,” kõlas 1997. aastal Eesti Ekspressi Kirjastuse poolt kohalikule ajakirjandusmaastikule toodud ning algselt Rein Kase juhitud noorteajakirja Xpress reklaamloosung. Paralleelselt kündis Eestis sama põldu 1946. aastal ilmuma hakanud pioneeriorganisatsiooni häälekandja Säde õigusjärglane, juba 1991. aastal alustanud Meie Meel, mille peatoimetajaks oli Mare Vetemaa.

Ma ei ole kindel, kui paljud meie lugejaist kõnealuseid väljaandeid üldse mäletavad, mõni teist polnud tollal veel ehk sündinudki, kuid 19 aastat hiljem 1997. ja 1998. aasta Xpressi ja Meie Meele vanu numbreid sirvides meenub mulle üsna eredalt, kuidas ma kaheksa-aastaselt neidsamu lehekülgi lappasin ja hiljem kääridega kõigi Spice Girlsi artiklite kohale haigutavad augud jätsin.

Kuigi noortelehed olid 90ndatel, mil internet veel teosammul liikus, lisaks raadiole ja MTVle (kellele see rõõm kaabeltelevisiooni kujul osaks langes) üks peamisi allikaid, kust oma popmuusikadoos kätte saada, polnud staarid ning lust ja lillepidu ainsad teemad, millele ajaleht/ajakiri üles ehitada. Kui Meie Meel oli võtnud ettevaatlikuma tooni, pühendades erikülgesid muu hulgas loodusele, tehnoloogiale, müstikale, ajaloole (isiklik lemmik oli „Raudrüütli-eri”, ilma naljata), avaldades pehmemas vormis pihtivaid lugejakirju ja lastemõistatusi stiilis „kes laskis esimesena mäest alla?”, ning juhtus ka seda, et Manowari ja Bon Jovi plakatite kõrval sai seinale panna nunnu bernhardiini või poni, siis Xpress andis julgelt ruumi ilustamata narkojutule, seksile, tänavavägivallale ja sellistele artiklitele nagu „Taadiga voodis”, sest kuidagi oli vaja ju oma reklaamloosungile vastav staatus välja teenida.

Erinevalt Spice Girlsist on minu alateadvus need viimased artiklid kuskile arhiiviriiulitele asetanud või siis reivikultuur ja black metal ei pakkunud tollal veel piisavalt huvi.

Kaagverest Kadaka turuni

Xpressi sünnist 1997. aastal toimetajapulti asunud ning 1998. aastal pärast Rein Kase surma ajakirja peatoimetajaks saanud Marek Kallini sõnul võtsid nad algusest peale suuna, mis oleks pisut provokatiivsem ja äkilisem. Maailmaparanduslikuks sotsiaalprojektiks olemist Xpress endale eesmärgiks ei seadnud, pigem taheti kirjutada noori huvitavatel ühiskondlikel teemadel, mis polnud varem laiemat kajastust leidnud. Nii laskutigi igas numbris sügavamalt mõnda sotsiaalmaigulisse teemasse ja seda muidugi korralikus 90ndate kastmes.

Meieni tuuakse lugu 90ndatel Kadaka turu ja Viru tänava vallutanud Bulgaaria piraatplaadiäri õitsengust, vestlus skinhead’idega, kes lugejale oma subkultuuri tutvustavad, ja veriste piltidega illustreeritud artikkel vägivallast Eesti tänavatel. Kadri Kõusaar teeb ühes 1998. aasta numbris külaskäigu Kaagvere eriinternaatkooli, Kersti Järve kirjutab eheda loo tänavalaste karmist saatusest ning artikkel „Kes on kes noortevanglates” kirjeldab elu Maardu noorte eeluurimisvanglas ja Viljandi noortevanglas, seletades muu hulgas lahti, keda nimetatakse sealses hierarhias torpeedodeks, allalastuteks, fraieriteks, kukkedeks jne.

„Ajakiri on noortele vanuses 14 kuni 25 eluaastat ja kõigile vaimult nooruslikele inimestele, ühendades väljakutsuva ja lööva pildimaterjali sisuka, kuid samas kergestiloetava tekstiga. Leht räägib teemadel, mis ei pruugi politseile meeldida,” ütles Kallin 1997. aastal lehe ilmumise eel ning naerab nüüd isegi määratud sihtgrupi vanusele tagasi vaadates, viidates sellele, et 14-aastane Xpressi sisu arvestades ikka päris õige valik polnud.

Kummastavalt mõjub ka see, kui mingil hetkel hakkab Xpressi ühe osana ilmuma „Tüdrukute Xtra”, mis tekitab alaealiste peksulugudelt huulepulkadele ja põsepunadele üleminekul eriti veidra kontrasti.

Ka Meie Meel oli võtnud südameasjaks noortele elluastujatele käe õlale panna, fokuseerides tähelepanu näiteks depressioonile, hasartmängusõltuvusele, vastates murelike lugejate kirjadele või pakkudes karjäärinõu. „Vastupidi käskimisele-keelamisele, mida noor kuulis koolis ja kodus, tahtsime olla toetavad sõbrad, teda ära kuulata ja koos arutleda,” kommenteerib lehe lähenemist Meie Meele kunagine toimetaja Üllar Ende.

Päkapikudisko võidukäik

Enamjaolt kulgesid mõlemad väljaanded siiski rõõmsamates toonides ehk nüüd on aeg rääkida popmuusikast. Võib oletada, et tolle aja noorte 90ndatega seotud mälestustes hüppab laval endiselt boa ja hõbedase superliibuva kostüümiga Maria Rahula, soengumoes kangastuvad Black Velveti poiste blondidesse juustesse niidetud pruunid triibud ja omamoodi ikoonistaatust omab Jaagup Kreemi enda kõrval ka tema teksavest.

Just need on ühed vähestest artistidest, keda toonane noorteajakirjandus igal võimalusel esikaanele paigutas või erinevatel viisidel kajastas, kuid tähelepanu pälvisid ka A-Rühm („Läbi roppuste tähtede poole”, „P**** need narkootikumid”), Hendrik Sal-Saller (viinast, naistest ja muust), Koit Toome („Koit Toome hädas fännidega”), Maarja-Liis Ilus, telesaatejuht Mart Mardisalu, Artur Abdul bändist Noisy Nation, X-Plode (milles lõi laineid kurikuulus Joel De Luna), hunnik eesti girl power’it, kelle kultushitte võib leida erinevate suve-, sügis-, talve- ja kevadhittide seeria väljalasete hulgast, ja paljud teised, kes praeguseks avalikust sfäärist õhku on haihtunud. Meie Meele ja Xpressi vahel oli juba siingi märgatav lõhe, sest esimese kaanestaaride hulgas figureerisid ka näiteks Jaan Toomik, Leelo Tungal, Marite Kallasma ja Toomas Savi, kui Xpress naljalt luuletajaid-poliitikuid kaanele ei pannud.

Selle kõige juures katsetati ka erinevaid formaate. Xpressist võis leida näiteks mälumängu „Tähtede sõda”, kus astusid vastamisi kolm enamasti meelelahutusmaailmas leiba teenivat kuulsust, kes pidid vastama küsimustele stiilis „nimeta teletupse”, „kas Leonhard Lapin on kettaheitja?”, „kes on raamatu „Mäeküla piimamees” autor?” jne. Nii said omavahel rinda pista Mart Sander, Mart Poom ning Martti Meumers bändist Noorkuu, kuid ka Villu Tamme, Kojamees ja Tõnu Trubetsky.

Huvitav katsetus oli ka „Täheankeet”, kus kuulsustelt küsiti ankeediformaadis küsimusi, näiteks „mis sa arvad Jaagup Kreemist?”, „aga Linnar Priimäest?”, „kas sa oled hea ujuja?” jne. Sõna said teiste seas Koit Toome, Martin Müürsepp, Hendrik Sal-Saller, Maria Rahula, Beavis ja Butt-Head ning Jeesus Kristus isiklikult.

Meie Meel lähenes asjale traditsioonilisemas võtmes: üks kaanelugu, mis oli jaotatud persooni erinevaid tahke avavateks alalõikudeks (hiljem lisandus sinna ka ankeet), lühiintervjuud, välismaa artiste tutvustavad lühiartiklid ja uudised („Tic Tac Toe on nüüd Tic Tac Two”, „James Bond on 35-aastane” jne).

Kui Meie Meelest erilist klatšijuttu ei leidnud, siis Xpressis oli selle jaoks 3–4-leheküljeline rubriik „Faktid, skandaal ja laim”, mille eriliselt üle võlli keerlev kirjaviis pani pidevalt kulmu kergitama ja kahtlema, kas toimetus mitte oma kujutlusvõimet täistuuridel tööle pole pannud. Nii saime näiteks teada, et „nina võib takistada Michael Jacksoni Tallinna kontserti”, „Whitney Houstoni koerakuut maksab 1 704 000 krooni (120 000 dollarit)” ja „Madonna piinab last” ehk sunnib oma beebit Beverly Hillsi tervisekeskuses keha vormimas käima. Lisaks selgub, et Lady Gaga polnud teps mitte esimene, kes oma sugu tõestama on pidanud, sest ühes uudises tuleb välja, et „Gwen „No Doubt” Stefani on mees!”. Guugeldamise rõõm faktide kontrollimiseks jääb teile.

90ndate peoskeene

Ei tasu ka unustada, et 90ndatel tegi esimesi samme kohalik underground. Kuigi Meie Meel oli lisaks popile pigem roki- ja metal’i-meelne ning sealtki käisid läbi näiteks Jamiroquai ja The Prodigy, siis üldiselt klubimuusikale suurt rõhku ei pandud.

Xpressis oli Raul Saaremetsal oma rubriik „Groove”, kus tutvustati 90ndate kõvemaid kodu- ja välismaiseid produtsente, uusi reliise ning tulevasi pidusid ja tehti ring peale värskematele (alternatiivsematele) muusikauudistele (sh „Gabber teeb paksuks”). Enamik nimesid, mis tollal läbi kippusid vilksama, figureerivad peoplakatitel siiani: Aivar Tõnso, Rhythm Doctor, Neuronphase, Orav, Drummie jne. Lisaks leiab kaks suuremat artiklit: Saaremetsa ülevaate Londoni ööelust ning USA musakultuuri reisiloo.

Maa alt viis meid kommertsklubide maailma Marek Kallini artikkel „Klubimaania Eestimaal”, kus käiakse üle Tallinna, Tartu ja Pärnu diskoteekide plussid ja miinused piletihindadest külastajateni välja. Ühes 1998. aasta numbris leidus aga Erik Morna ülevaade diskokultuuri (siinkohal siis mitte tolle päkapikuvariandi) hiilgusest:

„Võite ette kujutada, missugust ägedat kraami kandsid teie vanemad. Neid nimetati disko-teksa-põlvkonnaks, kuna nii disko kui ka teksad olid võrdselt trendikad, ohtlikud ja keelatud. Küsige vanu pilte vaadata! Kui ei anta, püüdke ette kujutada, et kõik normaalsed, trendikad inimesed nägid välja umbes nagu Üllar Jörberg praegu.”

Tabu

Xpressi teemadekäsitlusse süüvides hakkavad paratamatult jooksma paralleelid tänapäevase tabukultuuri eesistuja Vice’iga. Kui Vice laseb narkosõltlastel rääkida sellest, kui palju neil oma „hobi” peale kuus raha läheb, või saadab oma ajakirjanikud LSD-tripi all lõbustusparki ja moe-show’le, siis Xpress käsitles narkoteemat samuti üsna julgelt ja tihedamini kui kohalik meedia (Nihilist muidugi välja arvata) seda praegusel ajal ette söödab, mis tõstatab mõnel määral ka küsimused, kas me oleme astunud sammu tagasi konservatiivsema ajakirjanduse poole ning miks räägitakse narkootikumidest peaasjalikult suunal „ravikanep” ja „narkosurmad”. Ühtegi ajakirjanikku minu märgatud artiklites küll eksperimendi käigus kanepit suitsetama ei pandud ja Dekolteesse ecstasy’t nuiama ei saadetud, ent leidus nii-öelda sissejuhatusi klubidroogidesse ja nendega kaasnevatesse kõrvalmõjudesse.

Esimesest numbrist leiab rubriigi „Xtaas” alt kaks artiklit: „Bad trip” ja „Ketamiin, tõusev trend klubimaailmas”. Viimane neist seletab, mida too hobuseuimastina kasutatav droog endast õigupoolest kujutab ning esimeses kirjeldab üks pühapäevatarvitaja oma viltu läinud esmakogemust ketamiiniga:

„Mõtlesin, et igaks juhuks tuleks korraliku tripi jaoks suurem annus võtta. Alles pärast kuulsin, et ketamiini ei maksa neelata. Puistasin neli-viis kapslit peo peale, viskasin korraga suhu ja loputasin paari purgi longeroga alla.” /…/

/…/ „Siis nägin seinale paistvas päikeselaigus maast laeni ulatuvat ristilöödud meest. Mingit risti ei olnud, ta oli otse naeltega seinale taotud ja ma tundsin enda randmetes puurivat valu. Muide usklik ma ei ole.” /…/

Järgmine kohtumine narkoteemaga toimub Xpressi kolmandas numbris, kus on kõne all ecstasy levik Inglismaal ja selle seostamine erinevate klubimuusika žanrite tekkega:

„1989: 786 ecstasy konfiskeerimist politsei poolt (39 000 doosi). Reivide ajastu algus. Juunis kogunevad tuhanded White Walthami lennuväljal toimuvale reivile – tabloid The Sun oigab, et „terve lennuväli on kaetud fooliumnutsakutega”. /…/ Lehe teisel küljel ootab meid aga graafiline seletus ecstasy mõjudest kehale.

Aasta 1998 esimene number juhib meid, tõsi küll, juba narkootikumide tekitatud sotsiaalprobleemidesse. Artiklis „Uimastid on kohal ja neid tuleb aina juurde” räägib toonane Wismari haigla peaarsti asetäitja dr Jaanus Mumma avameelselt Eesti narkosõltlaste tüüpidest, kuhu on torgatud otsa väljavõtted diplomitööst „Narkomaania kui sotsiaalne probleem”, kus sõna saavad narkomaanid ise, kuid eeldan, et ka too ausa ülestunnistuse lugejateni toomine oli omal ajal üle verstaposti hüppamine. Uurides tollaselt Xpressi toimetajalt ja ajakirjanikult Marek Kallinilt, milline oli ühiskonna reaktsioon sellistele artiklitele, vastab Kallin minu üllatuseks, et mingit olulist vastureaktsiooni ega poleemikat tema igatahes ei mäleta ning jamasid neil sisu pärast ei tulnud.

Narkootikumide kõrval on muidugi omal kohal ka alkohol. Xpressist võib näiteks leida artikli „Seitse kuradit”, kus saab taaskord sõna Jaanus Mumma ning ka Wismari haigla psühhiaater Lily Kanter ja politsei juhtivinspektor Vilve Milli, kes räägivad noorte alkoholitarbimise kultuurist. Artikli lõppu on lisatud soovitused, „kuidas juua mõistlikult ja kuidas ravida pohmelli”, ning vahele on pikitud kommentaarid noortelt endilt.

Kadi (18): Mu 7-aastane onutütar tunneb kõik Eesti õllemargid ära. Onu kõrvalt on õppinud.

Marko (16): Põhiliselt joome poistega. Oma tuttavaid tüdrukuid leiduks küll, kes tuleks peole, aga meil ei jätku neile alkoholi. Põhiliselt peavad ju poisid neile välja tegema, tüdrukud ei osta. Raha lihtsalt ei jätku nende jaoks. Soorollid on igatahes paigas.

Kuigi vähe, leidub narko- ja alkojutte ka Meie Meele kaante vahel, kus ühes loos on küsitletud Lasnamäe, Kopli ja Pirita noori teemal, mida nad arvavad narkootikumidest.

Kirsti (13): Ei ole kokku puutunud ja suhtun halvasti. Kes selle küll välja mõtles ja milleks?

Eneli (19): Kindlasti proovin kunagi ära. Kahjulik, kahjulik…No ja siis? Paljud asjad on kahjulikud, siiski ei keelata. Suits, alkohol…Usun, et Hollandis, kus mingi narkots on legaliseeritud, pruugitakse vähem. Pole nii huvitav kui meil, kus kõik on keelatud. Ah, suva…

Nagu eespool mainitud, siis mis oleks üks noorteajakiri ilma seksita, ja Xpress näitas siin jällegi kõike, mida näidata andis. Suur seksiküsitlus ja „Interneti punaste tulede rajoon” olid alles jäämäe tipp.

Seksuaalvähemuste temaatikat samas ajakirjast väga palju ei leia, kuid peidus see samuti polnud. Näiteks Raul Saaremetsa Londoni-artiklis on püütud pildile transvestiidid, üks neiu räägib oma kogemusest sellega, kuidas tema peika osutus tegelikult hoopis tüdrukuks jne. Kallin ütleb, et avalikku homofoobiat stiilis „annan peksa” tollal tema mäletamist mööda väga polnud, kuna keegi oma seksuaalsust siis eriti ei demonstreerinud: „Muidu oli selle suhtes ikkagi selline rullnoka attitude.”

Meie Meelestki leiab seksijutte pea igast numbrist, aga seda rohkem lugejakirjade näol ehk „Aega veel on” või „Miks vanemad ei räägi minuga seksist?”. „Alkoholist ja narkootikumidest oli vist tõesti Meie Meeles vähe. Küllap tarvitati neid ka 20 aastat tagasi, aga probleem ei olnud vist verinoorte seas nii suur. Meeles on see, et seksuaalteemade käsitlemine oli algul raske. Saime nii mõneltki lapsevanemalt-õpetajalt kurja kirja. Kusjuures esimene lugu oli nii „süütuke”, põhines ühel prantsuse raamatul, kus jagati seksuaalteavet 7–8-aastastele. Olid ajad!” ütleb Ende tabuteemade kohta.

„Hei, kõik Backstreet Boysi fännid!”

Ehk on aeg liikuda ühe kõige veidrama osa juurde, milleks on lugejakirjad ja tutvumiskuulutused. Xpressi lugejakirjade rubriik kujunes pigem toimetuse ärapanemiseks ja pullitegemiseks ning selle tooni võtsid pealtnäha üle ka lugejad ise, teades ilmselt, et ega tõsiseid vastuseid sealtpoolt ei tule.

Tervist! Mind sundis kirjutama Xpressis (5/97) ilmunud plaadiarvustus ja just see artikkel kus tituleeriti „Spiceworld” kuu albumiks. Muud ei oska selle peale öelda kui WHATTA FUCK???????? Kuidas saab selline, täiesti väärtusetu muusika olla valitud kuu parimaks albumiks? Hoopis suurem väärtus on näiteks The Ganja Kru „New Frontiers EP-l” või „Speed Garage Classics’il”. „Spiceworld” võis küll olla oodatud plaat, aga seda tunnustust ta väärt ei ole. Ja fakt on ka see, et nende bitchide populaarsus langeb kohutavalt. Nad ei tee ju ise mitte ühtegi lugu!!! Diggital Tallinn, ESTONIA

Toim: Rahune maha, vana. Kui sa pole võimeline midagi muud peale speed-garage’i ja drum’n’bassi nautima, siis on meil sinu piiratusest sügavalt kahju. Ja „Speed Garage Classics” on kõige juustum vastava stiili kogumik. Kui tahad korralikku UK garage’i kuulata, siis hangi Tuff Jami „Underground Frequencies”. Lõpuks loe arvustus uuesti läbi, äkki avastab su puritaaniaju mõne huumorikübekese.

Meie Meele puhul tekitas suurt elevust üle mitme lehekülje laiutav kuulutuste rubriik, sest oli ju aeg, mil jututoad olid veel lapsekingades, rate.ee sünd oli alles nelja aasta kaugusel ning Tinder oleks üldse sci-fi staatuses olnud. Nii ei jäänudki muud üle, kui saata üksteisele kirju! Jah, neidsamu, ümbrikus ja puha, ning miskipärast osutus enamik neist, mis minu silme alt läbi käisid, oma siiruses üsnagi geniaalseteks, mitmel aadressiks ka näiteks Rummu vangla.

„Hei, kõik 13-14 aastased poisid – tähelepanu! Kaks Tallinna kaunitari upuvad kooliigavusse! Kõigile, kes meid päästa suudavad, autasuks kirjavahetus, millist te kelleltki teiselt iialgi saada ei või!” /…/

„Tere, kõik lumevangis igavlevad tüdrukud! Haarake nüüd pastakas pihku ja saatke paar rida 19-aastasele lapilisele poisile. Pilt ei tee paha.”

Xpress jõudis tegutseda 2000. aasta lõpuni ning selleks ajaks oli sellest saanud lihtsalt X, kus juhtis vägesid Lea Larin. Ajakirjade Kirjastuse toonane meediadirektor Tiina Kruus tõi ajakirja sulgemise põhjuseks, et „noorteväljaandel on ennast raske majandada, sest reklaami on vähe ning sihtgrupi ostujõud on madal. Samas on kvaliteetse ajakirja tootmiskulud suured”. Kuu aega hiljem tabas sama saatus ka Meie Meelt, millest oli omakorda saanud nimevahetuse tulemusel vahepeal mm, ning põhjus täpselt sama kui Xpressil. Sellest hoolimata on raamatukogudes ning mõnel ehk vajunud sahtlipõhjagi unustusse tuhandeid lehekülgesid 90ndate ehedust, olgu see nii absurdne kui tahes.

Kirjandus

Meie Meel, 1997–1998. Tallinn: AS Meie Meele Kirjastus.
Xpress, 1997–1998. Tallinn: OÜ Ajakirjade Grupp.