Kui ma oma raske pilgu Saaremaa poole pööran, näen seal kuival niidul seismas kahte õde, huuled Botoxist punnis, pilk vibelemas, läbi rootorimüra kaikumas meieisapalve intensiivsed ajaülesed riimid.
Õed, kes teavad, mida tähendavad mõisted „entertainment value” ja „Gloria in excelsis Deo”. Olles aga nii sügavalt ametis oma tehnokraatliku sakramendiga, on titaanidel jäänud silmanurgast märkamata, et saarele on siginenud järelkasv – värvilistes kuubedes ja põlvest nõtkuva sammuga Öed.
Mõlemaid ühendab peale musikaalsuse ka huumor. Kui esimesed on vorminud vaimuka kunstiteose elust enesest, siis viimastele on see leib laual. „Maakas / Evridei / Olen maakas ahjus küpseb oma leib.” See on riim Ödede loost „Rulli Rulli Rulli”, mida meedias plagiaadina risti prooviti lüüa. Keda kotib! Pala töötab, on lõbus, käib pinda – kõik poploo olulised omadused on ju olemas. Seda enam olen üllatunud, et Öed terve albumi otsustasid teha, sest nende muss ei paista mulle võrrand, mille seljas kaua ratsutada. Disainbiitide peale vaimukusi visata on ühehitiimede privileeg ja see pole originaalmõte, seda tõestab ajalugu. Väga hea, sähvatus käis ära, pillid kotti ja kardinad ette. Aga k’mon, miks te tulite inimesi puhtast jonnist selle plaadiga piinama. See on nagu kala, kes on liiga kaua tuumareaktori jahutusvees sulistanud ja ärkab hommikul kolme peaga. Ühe kaela otsas on „Laulukarussell”, teise otsas „7 vaprat” ja kolmanda otsas mingi hübriidmoodustis, millest peaks saama tulevikus hea meemi või hashtag’i teha.
Aga ärgem mõistkem ka meie vendi ja ödesid nõnda lihtsakäeliselt hukka, sest eksisteerib kaks võimalikku positiivset tulevikku. Esiteks, ehk omandab mõni lugu järelpõlemises arvestatava väärtuse, võtame valikust kas või pala „Võõras number”. Teiseks, kui Ödede albumilt puuduv „Õhuloss” konkursi „Eesti laul 2019” võidab, saab sellest Eurovisioni fanaatikute käiakivi aastateks.
