Alastus ei ole häbiasi – just sellise filosoofia järgi elavad inimesed, kelle jaoks pole mingi probleem võhivõõraste ees riided seljast heita. Miks mõned julgevad, aga enamik meist siiski rannas aadama- või eevaülikonnas ringi ei lippa?

Kärt Kelder. Foto: Fabian Weiss

Tegelen vannitoas jalgade raseerimisega, kuniks tunnen kellegi jälgivat pilku. Meie pere uudishimulik kass vaatab, kuidas žiletitera teeb mu säärel hävitustööd. Looma imestunud nägu ajab naerma ja seetõttu selgitan talle inimkeeles, mis mul käsil on. Tol hetkel tõden, et isegi kui ta mõistaks, mida ma talle just ütlesin, on karvkatte eemaldamine kassi jaoks ikkagi arusaamatu. See ju kaitseb! Kui ma kassil jalad puhtaks ajaksin, näeks ta totter välja. Aga miks on see minu puhul justkui naturaalne? Ühepoolne dialoog viib mind sisemonoloogini. Miks tundub loomulik olemine (loe: meigita, raseerimata, alasti) hoopis „teistmoodi”? Miks oleme loonud normid, mille poole püüdlemine tekitab tihtilugu ebamugavust ja isegi teiste sallimatust?

Külastasin eelmisel suvel queer-festivali Whole, kus temperatuurid küündisid kohati üle kolmekümne kraadi. Riided tundusid rohkem kui üleliigsed ja nii paljud inimesed toimisidki – nad kõndisid ringi poolenisti või täiesti alasti, vaid peakate juukseid või siilisoengut katmas. Olen olnud topless ennegi, kuid festivalil katmata ülakehaga ringi liikuda oli minu jaoks esmakordne. Kõditavat huvi tekitas siiski võimalus näha, kui mugavalt suudan end tunda. Algus oli harjumatu, korraks tõmbasin isegi küüru selga. Siis meenus vanaema tarkus, et pikk tüdruk on kängus rohkem näha kui sirge seljaga. Veetes aega eri paikades ja inimestega, ujudes, päevitades ja jalutades, avastasin enda pettumuseks või rõõmuks, et ümberringi olijatel on minu poolalastusest küllaltki ükskõik. Vaevalt keegi oleks pead pööranud, kui oleksin täiesti alasti ringi patseerinud.

Kui mainisin sõbrale, et sooviksin suvel sama Eestis korrata, järgnes sellele küsimus, et mis siis, kui mu poolalastus (topfree olek) häirib kedagi. See pani mõtlema, kas ja mis moel on õigus tunda end vabana avalikus ruumis Eestis. Korrakaitseseaduse järgi ei tohi alastus segada teisi paika otstarbeliselt kasutamast. Seega enne enda paljaks koorimist tasub võtta arvesse, et ümberringi on inimesi, kelles see tekitab ebamugavust. Kirjas on ka, et teist isikut ei tohi sõna ega žestiga solvata, hirmutada või ähvardada. Siinkohal tekib küsimus, et kui keegi on rannas (pool)alasti ja teine hakkab teda seetõttu valjuhäälselt kritiseerima, siis mis on kokkuvõttes lubatud ja mis mitte.

Alastikultuuri viljelemise juurde ei kuulunud midagi sugulist, pigem propageeriti tervislikku elustiili, loomulikkust, iseendast, loodusest ja teistest lugupidamist.

Naturism kui eluviis

Kui vaadata ajas tagasi, siis juba 19. sajandi lõpus asutati Saksamaal Essenis esimene alastikultuuri klubi ja seda peeti töölisklassi seas sobilikuks ajaveetmisvormiks. Alasti olemine oli pigem eluviis ja tõdemine, et keha pole häbenemiseks. Selle kultuuri viljelemise juurde ei kuulunud midagi sugulist, pigem propageeriti tervislikku elustiili, loomulikkust, iseendast, loodusest ja teistest lugupidamist. Teisiti võib seda nimetada naturismiks või nudismiks.

Esimest Eestis tegutsenud alastust praktiseerivat kogukonda kutsuti Eesti Vabakehakultuuri Ühinguks. Selle rajas 1932. aastal Erich Differt ja sellel oli 1934. aastaks 55 liiget. Juba toona ei vaadatud alasti heina viskavaid, akrobaatikatrikke sooritavaid ja rannas veemõnusid nautivaid inimesi positiivselt. Näiteks ilmusid Postimehes artiklid pealkirjadega „Alastikultuuri pärast riigikohtusse” ja „Alastikultuur jääb kängu”. Sõna „kängu” tundub siinkohal olevat viide taandarengule, mitte ühingu hääbumisele, sest tegutsenud oli see tolleks hetkeks vaid üürikest aega.

Rohkem enesearmastust

Kui hüpata taas tänapäeva, leidub siiani artikleid, nii arvamusi kui ka uudiseid, alastuse ebavajalikkusest ja šokeerivusest. Ei ole harv juhus, kus naturistid ja nudistid pannakse ühte patta liputajatega. Nagu tuttav küsis mult, et miks ma peaksin tahtma end teistele näidata. Siinkohal tekivadki käärid, sest teatud mõtteraamistikus eksisteerides on keeruline mõista nn normist kõrvalekalduvat tegevust. Unub tõsiasi, et paljusid asju ei tehta mitte teiste, vaid enda pärast.

Olen lugenud intervjuusid naturistidega ning uurinud sõpradelt-tuttavatelt, miks on „vaja” olla alasti. Üks nendest, Berliinis elav ameeriklane Mez tõdeb, et tema jaoks on see viis tunda end oma kehas hästi. „Samal ajal kui paljud eelistavad katta end riietega, et varjata kohti, mis tunduvad neile inetud või kaugel perfektsusest, süstib alasti olemine minusse enesekindlust. Olles riieteta teiste omasuguste seas, märkad sa, kui ilusad kehad oma erisuses tegelikult on. Kuidas kõik kõhud ei ole lamedad ning kurvid või pigmendilaigud näivad oma loomulikkuses imelised. Kõik ei pea end alasti mugavalt tundma, kuid kindlasti suurendab selle praktiseerimine enesearmastust,” selgitab Mez. Alasti olles ei ole inimestel lisaks võimalik demonstreerida oma jõukust või peituda pealiskihtide alla, mida rõivad tihtilugu pakuvad. Kõik on selles mõttes võrdsed.

„Olles riieteta teiste omasuguste seas, märkad sa, kui ilusad kehad oma erisuses tegelikult on,” ütleb Berliinis elav Mez.

Üleseksualiseeritud kehad

Miks siis tekitab alasti inimene meis ebamugavust, kui ta teeb seda vaid enda jaoks? Brett Lunceford arutleb oma raamatus „Avalik alastus ja keha retoorika” („Public Nudity and the Rhetoric of the Body”) sarnasel teemal. Luncefordi põhiline argument on kehade seksualiseerimine, mis on saanud Lääne kultuuris tavaliseks.

Seesama norm on andnud feministidele võimaluse kasutada näiteks protestimiseks oma keha. Kuna naiste rinnad on seksualiseeritud, saab niiviisi hõlpsasti eri probleemidele tähelepanu juhtida. Üks selline rühmitus on Ukraina juurtega FEMEN, mis on protestinud paljaste rindadega näiteks ukrainlaste õiguse nimel teha aborti. Seejuures on FEMENi üks võitlustandreid just seesama kehade seksualiseerimise vastu astumine.

Lunceford kirjutab, et kuna piir seksualiseeritud ja seksualiseerimata keha vahel on õhkõrn ning mänguruumi palju ei ole, siis inimestel on keeruline harjumuspärasest mõtlemisest ümber lülituda. Kehadest on tehtud midagi müstilist. Mäletan, kuidas isa mul lapsena üheskoos filmi vaadates iga kord silmad kattis, kui keegi ekraanil lahti riietus või asi magamistuppa viis. Sõpradele pakkus see kunagi palju nalja, kuidas ma ka täiskasvanuna käe silme ette tõstsin või pilgu ära pöörasin, kui ekraanil intiimsemaks läks. Praegu ei ole selleks isegi isa vaja, et pidada alastust ja intiimsemaid akte häbiväärseks. Võtkem näiteks Instagrami, kus naiste nibud on ära keelatud. Kui neile aga kaks krevetiemotikoni ette toppida, on erootilisuse problemaatika justkui lahendatud.

Ka mõni rõivaese on pandud valehäbi looma. Seda demonstreerib pesu ja bikiinide eristamine. Kui mehele kõnnib vastu rannariietes naine, on tulemus tunduvalt neutraalsem kui olukord, kus avastad naissoost võõrustaja külla minnes pesuväel. Kas pits on seksikam kui elastaan ja polüamiid? Vaevalt, pigem on põhjus meie fantaasias ja seda aktiveerivates reklaamides, filmides ja pornos. Kusjuures, alastikultuuri viljelejad kutsuvad riideid kandvaid inimesi tekstiilideks.

Kõige haavatavamas vanuserühmas 18–30 esineb alastikultuuri viljelejaid vähem, selle juurde pöördutakse pigem oma 40ndates, ajal, mil eneseusk ja -hinnang üldiselt kasvavad.

Kodus, maal ja mere ääres

Üle maailma on alastikultuuri viljelejate arv ühingutes kukkunud kaks korda. The Guardiani väitel on suurusjärk praegu kuskil 32 000. Olukord annab mõningase pildi ühiskonna väärtushinnangutest, peegeldades samas ka selle kitsaskohti. Berliini Alastikultuuri Ühingu presidendi Christian Utechti sõnul mängib ideaalse keha tagaajamisele lisaks oma rolli multikultuurne ühiskond, sest paljudes kultuurides ei ole alastus sallitud. Samuti on ta täheldanud, et kõige haavatavamas vanuserühmas 18–30 esineb alastikultuuri viljelejaid vähem, selle juurde pöördutakse pigem oma 40ndates, ajal, mil eneseusk ja -hinnang üldiselt kasvavad. Kui vaadata naturistide väidetavat arvu ühinguväliselt, tundub pilt juba positiivsem, ainuüksi Suurbritannias küündib see 3,8 miljoni inimeseni (nendest 9500 ühingus).

Hoolimata inimkonna suurest häbist alastuse pärast on huvitav täheldada, et laineid on hakanud lööma tõsielusarjad, nagu „Aadam otsib Eevat” ja „Alasti ahvatlus”. Viimase puhul on tegemist justkui pöördvõrdelise versiooniga saatest „Reisile sinuga”, kus esimesena näeb kardina tagant inimese intiimpiirkonda ning viimasena paljastuvad nägu ja hääl. Kuna mõlemad saated on orienteeritud kohtingutele, pillutakse loomulikult mahlakaid kommentaare enda või teise kehaosade üle. Üks osaleja oli isegi nii uhke, et tutvustas enda peenist kui Härra Torpeedot. Ütlen ette ära, et ta ei jõudnud saates väga kaugele.

Alastikultuuri viljelejate eesmärk ei ole leida endale partnerit ja veel vähem üksteist seksualiseerida (see ei tähenda muidugi, et inimeste endi vastu tõmmet ei teki). Mäletan guugeldades ette tulnud arutlust Narva-Jõesuu nudistide ranna kohta, mille pealkiri oli „Seksikad kehad”. See näitab paraku, kuidas alastiolekut mõistetakse valesti ja sellega seoses tekitatakse tunnet, justkui alastiolek eeldaks kohe magamistuppa suundumist.

Ka Eestis on alastus kaudselt lubatud, kui sellega kedagi ei häirita. Nagu Fideelia-Signe Roots mainis kunagi ühes intervjuus, ei pea alasti olemiseks avalikes kohtades käima. Seda saab praktiseerida kodus, maal või eraldatult mere ääres. See ei maksa kellelegi midagi, kuid annab palju tagasi. Ehk siis olge suvel riides või mitte, peaasi et tunnete end oma kehas hästi. Loodusriigiga kooskõlla astumine ei tee kunagi paha, vaid võib pakkuda mõtteainet, kuivõrd loomulikud me enda ja ümbritseva suhtes oleme.

Kärt Kelder on vabakutseline ajakirjanik, kes mõtiskleb elu eri tahkude ning ühiskonnas kehtivate normide üle.

Fabian Weiss on fotograaf ja Viini tarbekunstiülikooli doktorikandidaat. Ta korraldab visuaalse loojutustamise töötubasid ja tema projektid uurivad identiteeti ning kultuurilisi muutusi Euroopas ja Kaug-Idas.