„Geograf globus propil” (Venemaa, 2013). Režissöör Alexandr Veledinskiy, stsenaristid Rauf Kubayev, Valeriy Todorovskiy ja Alexandr Veledinskiy, operaator Vladimir Bashta, osades Konstantin Khabensky, Elena Lyadova, Anna Ukolova jt. 120 min.
„Geograaf jõi gloobuse maha” on Aleksei Ivanovi samanimelise jutustuse põhjal valminud linateos endisest ülikooli õppejõust Viktor Služkinist (kehastab vene kino staar Konstantin Habenski), kes hakkab geograafiaõpetajaks kohalikus gümnaasiumis.
Kui filmi alguses on aferistikalduvustega läbipõlenud ülikooli lektor putkast oma õlle kätte saanud, seisavad tema ees suured tähed kirjaga „счастье не за горами” (õnn ei ole mägede taga) ning veoauto, mis oli kinni katnud sõna „не” (ei ole), lahkub. Lootustandev ja prohvetlik algus. Viktor seab sammud koolimajja ja pakub ennast tööle. Pedantne õppealajuhataja on küll skeptiline lõhnadega mehe suhtes, kel pole ei geograafiaalast ega pedagoogilist haridust, kuid koolidirektori arvates sobib tööle küll, kuna paremat pole võtta.
Peategelane Vitja satub keskkonda, milles ta pole varem olnud, ja jääb kohe hätta. Ta ei oska distsipliini hoida ja kui seda üritabki, siis selliste meetoditega, mille puhul näiteks Eestis oleks koheselt kõva kõmin Õhtulehest Pealtnägijani ja pikad arutelud nii „Rahva teenrites” kui „Vabariigi kodanikes”. Kuigi õpilased filmivad oma nutiseadmetega tunnis toimuvat pidevalt, ei juhtu isehakanud koolihärraga midagi. Vähemalt esialgu… Eks Venemaal on ju kõik võimalik. Siinkohal mainiksin ära Valeriya Gai Germanika 2008. aasta filmi „Все умрут, а я останусь” („Kõik surevad, aga mina jään”), mis jutustab samuti vene koolielust. Midagi traagilist ei juhtu, õpilased lihtsalt käivad koolis, tahavad tsehhovlikult „diskole, diskole, diskole”, joovad, suitsetavad, lõbutsevad. Mitte midagi erilist, aga samas väga mõjuv, ehkki mõne teise riigi filmis tunduks kogu sündmustik üleliigse pungestusena. On see nüüd tühi stereotüüp, et idanaabrite juures ongi kõik halvasti ja see on normaalne, seda ei hakka praegu arutama.
Üks olulisi teemasid filmis on rahulolematust toovad suhted. Inimesed tahavad enda kõrvale kedagi teist, mitte seda kaaslast, kes neil juba olemas on. Eriti ilmestab seda Vitja sünnipäev, kus üks sebib teist, aga teine vaatab igatsevalt, kuidas kolmas sebib neljandat. Vitja ise on ka kõva sebija, kuid tal ei ole üksnes hedonistlikke ambitsioone nagu mõnel donžuanil või tuhkrupaulil. Vitja igatseb ilmselt kedagi, kellega pühapäeval Selveris käia ja rääkida köögilaua taga suurtest asjadest. Kõnelda, kuidas ta tahab saada pühakuks (kuid mitte mungaks). Pühaks saamise nimel ta ehk otsustabki oma ahastuse äärel viibiva kaasa ära anda oma heale sõbrale, et naine ometigi õnnelik oleks. Või on selle taga siiski hoopis soov vennas enda uue silmarõõmu juurest ära saada… Samuti mehkeldab õpetaja ühe oma õpilasega, kellele on ka klassivend silma peale pannud. Armukolmnurki jookseb nii palju kokku, et võib moodustada juba ruumilise Taaveti tähe.
Üks imeline asi õpetajaameti juures on see, et üritades noortele õpetusi jagada, õpid erinevatel tasanditel märkimisväärselt ka ise ja muutud seeläbi paremaks inimeseks. See juhtub ka peategelasega. Saades kogemusi – neid nimetab ta ise üleolevalt lollide tarkuseks–, jõuab Viktor oma „pühakuks saamisele” aina lähemale. Kõige suurem õppetund saabub välimatkal, kuhu Vitja on õpilastega minna lubanud. Piirsituatsioonis saadakse lähedasemaks, lepitakse, tülitsetakse ja jälle lepitakse.
Filmis on omajagu lustakust. Sellist vanakooli vene huumorit, millele võib-olla iga mats pihta ei saa. Kuid nagu Viktor ütleb oma õpilastele: selleks, et omada huumorimeelt, on vaja kultuuri! Karotše – keskmisest raskema kehaga, tragikoomilise paletiga, lustakas irooniline-halenaljakas-romantilse maitsebuketiga üübermuuvi, mille lõpumekis on tunda ka klišeelikke noote, kuid see ei häiri. Sobib vaatamiseks algajale õpetajale. Hoiatuseks, õpetuseks, julgustuseks ja lohutuseks.
