24.02.2022 jääb meile kõigile küllap meelde kui Eesti Vabariigi aastapäev, mis algas nagu ei ükski teine varem – uudistega, et Venemaa on alustanud laiaulatuslikku sõjalist pealetungi Ukrainasse.
Venemaa asus pärast tänavust Pekingi taliolümpiat viima lõpule seda, mida ta oli alustanud kaheksa aastat varem 2014. aasta veebruaris toimunud Sotši taliolümpia järgse Krimmi annekteerimise ja hiljem puhkenud sõjaga Donbassi regioonis. See kõik kõlab nagu halb järg väga halvale filmile, mille algustiitriteks oli Venemaa presidendi Vladimir Putini groteskne videopöördumine, kus ta kinnitas halvas mõttes kõige ehedamalt, et elame tõejärgses maailmas, mille faktid on temasuguste valitsejate suva järgi modelleeritavad.
„Denatsifitseerimine” ja „demilitariseerimine” olid kaks märksõna, mille ta tõi sissetungi põhjenduseks – mõlemad sedavõrd absurdsed, et kui oma silma ja kõrvaga neid tunnistanud poleks, võiks seda pidada halvaks naljaks. Kõlas isegi spekulatsioone, kas varsti 70-aastaseks saav Putin pole viimati oma elu lõpufaasis muutunud kliiniliselt paranoiliseks ning kaotanud reaalsustaju, nagu juhtus Staliniga tema elu lõpupoole. Ega keegi sellele ammendavalt vastata ei oska ja pigem tundub see ikkagi kui järjekordne tsükkel Venemaa kadunud imperialistliku „hiilguse” taastamistöös, mille nimel ukrainlased silmagi pilgutamata ohvriks tuuakse. Vene sõjamasin on võtnud viimase kahe päeva jooksul sihikule nii sõjaväebaasid, moonalaod, elektrijaamad, lennujaamad kui ka muud strateegilised objektid. Ukrainat püütakse välksõjaga põlvili suruda, lõhkuda, purustada ja mõistagi demoraliseerida või, nagu ütles eilses „Aktuaalses kaameras” julgeolekuekspert Meelis Oidsalu, tekitada olukord, kus ukrainlased tuleks, müts käes, batka käest vabandust paluma. Ukrainlased on aga kuulutanud välja sõjaseisukorra ja üldmobilisatsiooni ning keelanud 18–60 aasta vanustel meestel riigist lahkuda. Kuigi on ukrainlasi, kes püüavad sõja eest põgeneda, on ka välismaal ja Eestis elavaid, kes üritavad tagasi pääseda, et Vene vägede vastu võidelda.
See alanud sõda on kohutavalt ebaõiglane ja põhjendamatu ning keerab kella Ukrainas igal juhul tagasi, kuigi me veel ei tea, kui palju ja mis hinnaga. Kui Venemaa oletatav plaan õnnestub, saab Ukrainast nukuvalitsusega ja sõjahirmus elav satelliit, mis püütakse siduda Vene hapnikumasina külge. Kui see ebaõnnestub, tuleb ilmselt leppida ikkagi uute territoriaalsete järeleandmiste ja kaotatud eludega, riiki tuleb hakata jälle uuesti üles ehitama. Mida, kui palju ja kui kauaks, seda näitab vaid aeg. Eestis vaatame me seda kõike muidugi õudusega pealt – oleme ju seda stsenaariumit kartnud ja võimalus, et suur naaber väiksematele kohta kätte tahab näidata, istub alati kuskil kuklas. Kuigi oleme elanud viimased kolmkümmend aastat rahus, ei tähenda see, et olukord jääb sama rahulikuks ka tulevikus. Vähemalt seni, kuni ümberringi on selliseid riike nagu Valgevene või Venemaa, mille juhid näevad Ida-Euroopat isikliku julgeoleku ja represseerimise laboratooriumina, kus inimkatseid teha.
Praegu saame üksikisikutena ja kollektiivselt näidata üles toetust, solidaarsust ja abivalmidust Ukraina suunal. Olgu see lugude ja kasulike linkide jagamine sotsiaalmeedias, avalikel sõjavastastel meeleavaldustel osalemine, rahalised annetused (Punane Rist, ukrainaheaks.ee, Ukraina humanitaarfond, meditsiini- ja logistikaabi) Ukrainale ja mõistagi abi pakkumine kõigile oma ukraina sugulastele, sõpradele, tuttavatele, kolleegidele või koostööorganisatsioonidele. Loomulikult on praegune sõda pelgalt tuhande kilomeetri kaugusel meie nahale lähemal kui mõni teine sõda varem, selle hingeõhku on juba geograafiliselt tunda. Nii nagu tuhanded ukrainlased on tulnud Eestisse muu hulgas meie hooneid ja kodusid ehitama (mitte alati õiglastel ja inimlikel tingimustel), on meil aeg toetada ukrainlasi, igaüks oma oskuste, võimaluste ja südametunnistuse piires. Niisamuti on see isikliku õiglustunde küsimus, kas lisaks majanduslikele sanktsioonidele otsustab ta hakata boikoteerima ka vene kunsti, muusikat või kultuuri üldisemalt, ette keegi seda kirjutada ei saa ega peakski.
