Kremli nõudmistest NATOle ja Ameerika Ühendriikidele kumab läbi aastaid tagasi sõnastatud narratiiv 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist, mille tagajärgi püüab Putini-Venemaa aina kurjemalt likvideerida.

Kõik valitsused hoolitsevad selle eest, et koolides õpetataks „õiget” ajalugu ja räägitaks õpilastele just neid lugusid, mis lähevad kokku vastava riigi kuvandi ja looga. Kreml ei ole ses osas erand. Sealgi tuntakse suurt huvi ajalooliste narratiivide vastu, neid kujundades ja jõuliselt levitades.

Berliinis asuva Ida-Euroopa ja rahvusvaheliste uuringute keskuse teadur Félix Krawatzek kirjutab ajakirjas Problems of Post-Communism ilmunud artiklis „Which History Matters? Surveying Russian Youth and Their Understandings of the Past”, et juba pikka aega on Venemaal kesksel kohal olnud noorte isamaaline kasvatus ja selle vaimse ja moraalse vundamendi tugevdamine. Artiklist ilmneb, et vene noorte ajaloomälu olulisemad punktid kattuvad narratiividega, mille edendamise nimel on Putini-Venemaa aastaid vaeva näinud: nendeks on Suur Isamaasõda (teine maailmasõda), 1917. aasta oktoobrirevolutsioon ja Krimmi annekteerimine. Kuidas lugude maailma kujundada, sellest järgnevalt.

Järjest patriootlikum ajalooõpetus

Vene haridusministri (2016–2018) Olga Vassiljeva sõnul võttis ta Vene koolide õppekavade sisustamisel šnitti Ameerika Ühendriikide isamaalisest kasvatusest. Vastavad õppe- ja ainekavad on üheselt suunatud noorte vaimsete väärtuste edendamisele nii, nagu Kremlist lähtuvad narratiivid seda ette näevad. Ideoloogiliselt mõjutatud ajalooõpetus on Venemaa hariduse keskne komponent ja sellega kaasnevad suuremad kogu ühiskonda hõlmavad algatused nagu multimeediapark „Venemaa – minu ajalugu” või õiguslikud nihked, nagu seadus, mis näeb ette Punaarmee rolli „õiget” tõlgendamist Suures Isamaasõjas.

2012. aastal jõustus Venemaal uus haridusseadus, mis süstis riigi ajalooõpetusse enneolematut patriotismi. Lisaks töötas rühm ajaloolasi ja poliitikuid 2013. aastal välja uue ajaloo õpetamise kontseptsiooni. See asetab Venemaa ühtsuse ja mõju maailma ajaloos kesksele kohale. Noorte muutmine lojaalseteks kaasmaalasteks sai haridussüsteemi ainuambitsiooniks. Õpetus on muutunud ülimalt ideoloogiliseks, meenutades Nõukogude Liidu perioodi, mil just koolid kasvatasid üles põlvkondade kaupa homo sovieticus’i.

Keskaegne keiserlik Moskva on üha enam hakanud struktureerima Venemaa postsovetlikku ajalookäsitlust.

Vahetult pärast NSV Liidu lagunemist ei olnud ühtset perspektiivi riigi mineviku käsitlemiseks. Püüti luua järjepidevus uue Vene riigi ja laiema vene idee vahel, hõlmates nii tsaari- kui Nõukogude Venemaad. Debatt Venemaa kollektiivse identiteedi üle toimus Boriss Jeltsini ajal, kes püüdis luua sidet postsovetliku ja nõukogude-eelse Venemaa vahel. Varsti pärast NSV Liidu langemist hakkasid ideoloogid Aleksandr Dugin, Aleksandr Prohhanov ja Sergei Kurginjan propageerima Venemaa keiserlikke ambitsioone. Kuigi sellised ideed piirdusid algselt kitsaste ringkondadega, suurenes nende publik märgatavalt, kui Kreml võttis keiserlikust minevikust kinni ja hakkas Venemaa keiserlikku ideed võimendama. Keskaegne keiserlik Moskva on üha enam hakanud struktureerima Venemaa postsovetlikku ajalookäsitlust.

2017. aasta haridusprogrammis „Isamaaline kasvatus Vene Föderatsioonis” torkab juba teravalt silma soov taaselustada Venemaa keiserlik minevik. Seal rõhutatakse, et praegune Venemaa ulatub sümboolselt ajas tagasi nõukogude-eelsesse aega. Kuigi Venemaa suurriigi staatuse taaselustamine on olnud osa ka varasematest programmidest, mis rõhutasid, et isamaaline kasvatus peaks looma „tingimused Venemaa kui suurriigi rahvuslikuks taaselustamiseks”, on see diskursus Vladimir Putini kolmanda ametisoleku ajal saavutanud märgatava nähtavuse ja poliitilise silmapaistvuse.

Venemaa territooriumi laiendamist Krimmi arvelt tõlgendatakse Venemaa ainulaadse võimalusena olla tõeliselt tema ise.

Putini mõjutustegevused Krimmis

„Keiserlikkus” on Krimmi puhul aktuaalne alates 2014. aasta annekteerimisest. Erinevalt Lõuna-Osseetiast või Abhaasiast ei peeta poolsaart võõraks, vaid Venemaa võimuambitsioonide edendamise keskuseks. Krimmist sai vene identiteedi diskursuse kese, mis võimaldas „rahvuslikku taassündi”. Venemaa territooriumi laiendamist Krimmi arvelt tõlgendatakse Venemaa ainulaadse võimalusena olla tõeliselt tema ise.

Putin rõhutas keiserlikule ja nõukogude võimule viidates, kui hästi läks Ukrainal Venemaa praeguse ja Nõukogude Liidu võimu ajal. President ütles Kiievi-Vene ristiusustamise 1025. aastapäeva kõnes, et vene ja ukraina rahvas jagab „vaimseid väärtusi” ja „ühist vaimset pärandit”.

Putini narratiivis vastandati Venemaaga ühinenud edukat Ukrainat tänapäevasele iseseisvale Ukrainale, mis raamistati Putini loos vaesuses vaevlevaks. Putin rõhutas positiivset muutvat mõju, mida kogesid need territooriumid, mis „naasid” Venemaale pärast „mõlemate Venemaa osade taasühendamist”. Putin sedastas, et just Venemaa läänepoolsete piirkondade arvelt sai Ukrainast suur Euroopa riik. Samal ajal lõi vene meedia järjekindlalt sarnaseid sotsiaalajaloolisi sidemeid Venemaa ja Krimmi elanike vahel ja pööras suurt tähelepanu Venemaa sümbolite eksponeerimisele Krimmis.

Taaselustatud keiserlik tahk andis võimaluse kasvatada Venemaal isamaalisi tundeid ja igatsust rahvusliku ühtekuuluvuse järele.

Putini diskursust iseloomustab sõna russkii kasutamine, mis on tugevamini laetud termin eelkõige Krimmi, Venemaa ja Ida-Ukraina seostamisel kui riigikesksem rossiiskii. Selline kasutamine andis edasi mõtte, et Krimmi omamine lõpetab praeguseks Vene riigi ülesehitamise projekti. Krimmi annekteerimine kinnitas justkui Venemaa välist sõltumatust läänest. Ilma Venemaa suveräänsuseta Krimmi üle võivad nii Venemaa kui Ukraina selle kaotada. Selline rahvusliku ühtsuse idee on eriti silmatorkav, kuna Ukraina riiki kujutatakse üldiselt oma rahva tegelike huvide suhtes vaenulikuna. See taaselustatud keiserlik tahk andis võimaluse kasvatada Venemaal isamaalisi tundeid ja igatsust rahvusliku ühtekuuluvuse järele, vähemalt lühiajaliselt.

Tugevale riigiaparaadile rõhumine

Vaadates Suure Isamaasõja mälestuste arengut võrreldes nõukogude ja postsovetliku perioodiga, on võimalik märgata märkimisväärset nihet selles, mida Kreml rõhutab ja millele keskendub. Kui nõukogude perioodil viitas ametlik diskursus, et võit oli võimalik tänu riigi ja kommunistliku partei pingutustele, siis postsovetlikul Venemaal räägitakse võidust, mis saavutati tänu tugevale riigiaparaadile. Putini hinnangul saavutati 9. mai 1945 võit just tänu tugevale riigile.

2003. aasta pöördumises Föderaalassambleele hoiatas president, et riiki ähvardab lagunemine, kui Kreml ei kindlusta tugevat riiki. Kui riigi terviklikkus on säilinud, saab riiki tervikuna tugevdada. Kui Suur Isamaasõda ja NSV Liit tähendasid triumfi, siis NSV Liidu kokkuvarisemine kujutas endast tragöödiat. 2007. aasta koostatud õpetaja käsiraamat kordab muu hulgas Putini tõlgendust NSV Liidu kokkuvarisemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist. Olgu öeldud, et Vene keisririik (1721–1917) ulatus Alaskast Soome ja Poolani. Praegused Balti riigid olid tervikuna osa Vene keisririigist.

Kadri Paas on kriisi- ja strateegilise kommunikatsiooni asjatundja, sisejulgeoleku magister.