Pia Fraus – Empty Parks (Seksound, 2020)

Eesti dream pop’i lipulaev astub oma värske albumiga ,,Empty Parks” sammu puhtama ja konkreetsema helipildi poole.

Umbes kuu aega tagasi sattusin peale kuulutusele, kus Rein Fuks (Pia Frausi kitarrist ja laulja) müüs ühte oma kitarridest. Otsustasin selle viivitamata soetada (mitte küll Pia Frausi tõttu) ning pilli käes hoides tundus, et tegemist on eesti muusika kontekstis teedrajava esemega. Tõepoolest, Pia Frausi kõrval pole kodumaal teist samasugust.

★★★★☆

Eesti dream pop’i lipulaev astub oma värske albumiga „Empty Parks” sammu puhtama ja konkreetsema helipildi poole. Kadunud on eelmistelt albumitelt tuttavad shoegaze’ile omased möirgavad kitarrid ning massiivsed kosmilised helimaastikud. Nende asemele on ehitatud eristatavad kihid, mis laovad kokku vigadeta helimüüri. Kohati on see helimüür isegi liialt püüdlik ja hoolas – ilma ühegi konaruse või mõrata. Iga helirada on krutitud paika ülima teadlikkusega, detailid paigutatud peenetundelise maitsekusega. Pia Fraus ei jäta kuskile lahtiseid otsi.

Jõulisemad, meeldejäävamad ja kaasahaaravamad lood on aga esimeses pooles. Lihtsad sõnad haakuvad muusikaga nagu nööp nööpauguga. Avalugu „Hidden Parks” mõjub põhjamaiselt kargelt ja sarnaneb ehk enim eelmise kauamängivaga. Paljudes kohtades esineb mitte nii piafrauslikke ebatavalisi harmoonilisi krutskeid või üllatusi, mis maanduvad lõpuks huvitavates pesades. „Love Sports” ja „Mr. Land Freezer” meenutavad oma armsalt kohmakate salmide ning lihtsate meloodiatega mõneti kodumaist Ans. Andurit. Üldiselt aga seikleb bänd endale kodusel teljestikul, mida ei saa neile pahaks panna, kui arvestada nende helikeele senist pikka ja ühtlast kulgu.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Kes lasi eestlase külmikust välja ehk Muusikute tuurilood
Rein Fuks pärast Londoni kontserti külmkapist välja tulemas. Foto: Margus Voolpriit
Rein Fuks pärast Londoni kontserti külmkapist välja tulemas.
6 min

Kes lasi eestlase külmikust välja ehk Muusikute tuurilood

Tuuritamine ei pruugi olla pooltki nii glamuurne tegevus, kui pealtnäha paistab. Pehmete voodite asemel on eesti artiste oodanud hoopis ööbimine kanalas, vandaalitsevad korraldajad, pooleks saetud kontrabassid ja muud ettenägematud takistused.
Pia Fraus – Field Ceremony (Seksound, 2017)

Pia Fraus – Field Ceremony (Seksound, 2017)

Ansambel Pia Fraus viljeleb maagilist realismi, vürtsitab halli ja igavat võõrapäraste nootidega, värvib mustvalge kirjuks ja väänab sirge kõveraks.
Jan Helsing – Käed (2019)

Jan Helsing – Käed (2019)

2012. aastal sündinud eesti indie-roki ja dreampop’i klassikute (Pia Fraus, Imandra Lake, Dreamphish, Wolfredt) mitmest liikmest ja kirjanik Jan Kausist koosnev sõpruskond-rokigrupp hoiab eesti indie-loomakest kenasti kaitse all. 2019. jaanuaris ilmunud LP „Käed” tatsab oma olmepoeetilist eksistentsi kindlatel radadel ega lase neil rohtuda.
Müürileht