Briti saartel sündmused ka ei lõpe. Elu keeb ja värsked bändid ilmuvad lagedale – võtame kas või Worthingust pärit käreda rokiduo Royal Blood, mille moodustavad laulja-bassist Mike Kerr ning trummar Ben Thatcher. Noortel muusikutel pikka tausta pole – ansambel loodi aastal 2013 ja debüütalbum „Royal Blood” väljastati tänavu augustis.
Küllap oleks ansambli kõlapildi juures kerge leida kõikvõimalikke paralleele Jack White’i loominguga. Ja tõsi ta on, sarnasel liinil Royal Blood kulgebki, kuigi muusikaliselt on nende toon mõneti madalam, käredam-karedam ja jõulisem. Žanrijuuri pole samuti üleliia keeruline paika panna – jääb see sinna garage’i, blues rock’i ja grunge kanti, kuhu on vürtsiks näpuotsaga noise rock’i alatooni lisatud. Kõlab seega nagu konkreetselt groovy rokkmuusika ja albumilt on üsna raske leida lugu, milles jääks puudu meeldejäävast keevitamisest.
Põhimõtteliselt on käiku lastud paar üsna lihtsat valemit, mida järgitakse vajaliku professionaalsuse ja suhtelise mitmekesisusega. Kõlapildi põhjal näiteks ei arvakski, et plaat töötab ainult bassi ja trummidega. Albumit läbistav efemeerne piirjoon (või just piiritlematus) professionaalse lihvituse ja orgaanilise robustsuse vahel annab üllitisele isikupäraselt mõnusa kõla. Royal Bloodi tummine robustsus on seega õõtsuvaks rokigruuvimiseks igati sobiv.
Lihtsal valemil on aga alati mõned pahupooled. Üks ilmselgemaid seisneb selles, et leidub mitmeid hetki, mis tulevad liiga tuttavad ette. Taolised veidi liiga traditsioonilised rifijadad, mis on küllaltki efektsed, loovad samal ajal „ma olen ju seda varem kuulnud küll” reaktsiooni. Vokaalitöö on ka üldiselt igati pädev. Kerri hääl kannab ilusti välja, kuid teemad on enamasti banaalsed – laias laastus ikka armastusest-südamevalust, ängist vmt. Selline noorusliku tunnetusega album, mis on üldiselt täiesti okei ning sobib oma žanri ootuste ja üleüldise saundiga adekvaatselt kokku. Lõppkokkuvõttes igati parema sõnadevooluga kui kaasmaalastest koosneva Kasabiani viimane väljalase, ehkki paratamatult jääb see albumi nõrgimaks küljeks.
Royal Bloodi omanimeline album on niisiis üksikutele puudujääkidele vaatamata selle suve/aasta üks põnevamaid debüüte. Üks osa raskemat rokki, teine osa kergelt popilikku fiilingut – täiesti sobiv kompott peavoolulisele kuulajaskonnale. Kui ühtteist mitmekesistada, kõlapilti veidi teravdada ja võimsamaks kokku tõmmata, võib Royal Bloodi sulest veel midagi eriti ägedat tulla.
