Mitte lihtsalt ekstra-cool’i välimuse, vaid ka oma lavalise raevu ja energilisuse poolest ei ole The Gaslamp Killeril võrdväärset vastast.
Et mõista paremini 17-aastaselt San Diego südames DJ-tamisega alustanud William Benjamin Bensusseni alias The Gaslamp Killeri loodud muusikat, peaks olema eelnevalt kursis tema välise imagoga. Mitte lihtsalt ekstra-cool’i välimuse, vaid ka oma lavalise raevu ja energilisuse poolest ei ole The Gaslamp Killeril võrdväärset vastast. Loomulikult teame neid tänapäeval populaarseid EDM-artiste (nimesid nimetamata), kes kätt vibutades, stage dive’ides ja peaga mosh’ides üritavad oma kümneid tuhandeid jüngreid kaasa elama panna, aga mitte üks ei tee seda nii nagu tema. Hingega.
Eelnevalt peamiselt miksteipide, produtsendi ja kaasautorluse raamides hiilanud The Gaslamp Killeri debüüt „Breakthrough” viib kuulaja 47 minuti jooksul tema hinge tumedamatesse soppidesse. Juba avarajast on selge, et tegemist pole mingi kerge tilu-liluga, vaid õudusfilmidele omase õhu ja ruumi pingestatusega läbi ettearvamatuse. „Breakthrough” ei ole GLK-le omane sämplipõhine muusika, siia on kaasatud päris korralik annus lisajõude. Minimalistlikud naturaalsed trummibreigid ja analoogsüntesaatori signaali modulatsiooni sümbioos, mida aitavad paika kruttida juba aastaid samas ringkonnas nime teinud Samiyam, Computer Jay, Shigeto ja Daedelus. Nõrkust idamaise traditsioonilise ja veidi psühhedeelse heli vastu aitab edastada Amir Yaghmai Ottomani impeeriumi aegsel pillil tamburil. Kui tundub, et sellest jääb väheks, lisatakse mängu Miguel Atwood-Fergusoni juhendatava kellpilliorkestri kriipiv poognatõmme. Kolme loo jagu saab sõna Mojave kõrbes elav vana tuttav Gonjasufi, kelle sõnum „do me a favour and cut your veins” on sama lõikav ja sirgjooneline kui mõrtsuka nuga. Kõige pehmem hetk saabub ema loetud biograafilise sisuga teksti ajal loos „Mother”, mis räägib Bensussenist kui hüperenergilisest ja kreatiivsest imelapsest. Tõeline nunnu-moment.
Ei teagi, kas antud plaadi olemus õigustab nimevalikut, aga äärmiselt mõrvarlik ja kollitav serenaad oletatavalt saabuvale maailmalõpule see ometi on. Sõnadega „this is the way world ends” marsib „Breakthrough” apokalüpsise suunas ja paneb tahes-tahtmata mõtlema, et mis saab edasi…
