The Strokesi moodustavad neli meest New Yorgist, kes 2001. aastal oma debüütalbumiga „Is This It” kohe suurele areenile murdsid – seejuures nimetati neid kitarrimuusika päästjateks. „Comedown Machine” tuli välja ilma suurema kärata – see aga ei tähenda, et tegu on igava plaadiga. Pigem jääb just mulje, et bändil on üle pika aja stuudios lõbus olnud.
Kui varem kirjutas laulja Julian Casablancas peaaegu kogu materjali ise (isegi bassipartiid), siis seekord on jäetud ruumi kõigi ideedele. Tulemus on üpris kirju. Kellele meeldib varajane The Strokes, leiab sarnast kõla loost „50/50”. See on ka albumi kõige pungim lugu, mille jaoks Casablancas riiulist isegi megafoni stuudiosse kaasa võttis. Kuid see pole kõik – lood nagu „Welcome to Japan” („what kind of asshole drives a Lotus”), „Tap Out” ja „Happy Ending” on ühed gruuvikamad palad, mis bänd iial teinud. The Strokes särab jätkuvalt oma geniaalsete riffide ja kaasakiskuvate rütmidega. Torkab kõrva, et Casablancas on avastanud enda jaoks falseti ja seega on paljud lood lauldud varasemast pehmema maneeriga. „One Way Trigger” sarnaneb rohkem Casablancase sooloprojektile, liigitudes olemuslikult 80ndate new wave meenutuste žanrisse. Seda lugu on kritiseeritud suisa liigse sarnasuse tõttu A-ha hitiga „Take On Me”. Sellised lood nagu „80’s Comedown Machine”, „Call it Fate, Call it Karma” ja „Slow Animals” näitavad täiesti uut suunda bändi loomingus. On hakatud katsetama atmosfäärilisusega ja Casablancas laulab malbemalt kui iialgi varem. „Call it Fate, Call it Karma” on albumi kõige nostalgilisem lugu, kõlades oma džässilike kitarride ja sumeda helipildiga kui teemalugu mõnest 60ndate filmist. Kuigi The Strokes on püüdnud taassaavutada „Is This Iti” edu, pole see õnnestunud. Samas on kuulda, et ambitsioon on ikkagi olemas, võetakse ette uusi helimaastikke ja üritatakse edasi liikuda. Bänd gruuvib sama hästi nagu alati, tegu on väga mitmekihilise albumiga, kuigi teist poolt sellest iseloomustab liigne downtempo. Kindlasti tasub kuulata mitu korda, sest mõned lood avanevad alles pärast mõningast kuulamist.
