Andrei Liimets arvustab lühidalt kolme PÖFFi filmi, millest ühes vaadeldakse matšolikku mõõduvõttu absurdi kiskuva huumori kaudu, teine kajastab räpast intriigi puhtalt ja peenetundeliselt ning kolmandas kihutatakse võistlushobuste seljas piitsahoope kartmata.
„Chevalier” (Kreeka, 2015, rež Athina Rachel Tsangari)
Kreeka kino on teinud viimastel aastatel suure tagasituleku tänu sotsiaalkriitilistele absurdikomöödiatele ning samas liinis jätkab ka „Chevalier”. Kalastusretkelt naasev reisiseltskond otsustab mängida oma jahi pardal mängu, mille sisuks kõigi kaaslaste hindamine kõiges alates kõnemaneerist kuni, otse loomulikult, suguelundi suuruseni. Eks ikka selleks, et selgitada välja, kes on kõige kõvem mees.
Meestevaheline füüsiline ja psühholoogiline rammukatsumine võtab loomulikult üha pingelisemaid vorme, sundides mehi vaatama tõtt kõigi ebatäiustega iseendas. Sellisena peegeldab film kindlasti kriisiaja Kreeka ebakindlust, kuid poliitiline kommentaar pole siin esmatähtis, universaalses plaanis töötab ikkagi just meesisendite lõputu mõõduvõtt paksus absurdikastmes. Kuigi „Chevalier” venib õige pisut pikale ja võib paljudele tunduda veidi tuimana, saab naerda siiski korduvalt ning filmil on öelda ühtteist mitte ainult maskuliinsuse, vaid igasuguste enesemüütide ja sotsiaalsete normide kohta.
Filmi „Chevalier” saab PÖFFil näha veel 24. novembril Tartu Ekraanis ja 29. novembril Coca-Cola Plazas Tallinnas.
„Päevavalgele” (USA, 2015, rež Tom McCarthy)
Akira Kurosawa 1949. aasta põnevikku „Hulkuv koer” peetakse üheks esimeseks näiteks alamžanrist protseduurifilm (inglisekeelse nimega procedural). Enamasti seostatakse seda detektiivilugudega, mis lahkavad ühe juhtumi uurimist. Filmi „Päevavalgele” kangelasteks on hoopis Boston Globe’i ajakirjanikud, kes 2000. aastate alguses katoliku kiriku süsteemselt varjatud pedofiiliaskandaali avalikkuse ette tõid.
Autorikino maailmas tundub sageli, et tähelepanu ja tunnustuse nimel tuleb saada käppa mõni uus vormilahendus, olla järgmine Wes Anderson või Gaspar Noé. Mitme tugeva draamaga nagu „Külaline” („The Visitor”) ja „Kõik võidavad” („Win Win”) kiitust kogunud Tom McCarthy näitab, milline vägi on alles klassitsistlikes väärtustes. Enesekindel stsenaarium ja pühendunud näitlejad ning rohkem pole kella ja vilet vajagi. Näide: kui ülima ökonoomsusega toimuvat jälgiv lavastaja lõpuks paariks monoloogiks nõnda lihtsat vahendit nagu lähiplaan kasutab, on see nii mõjus, et iga sõna käib vaataja lihast ja luust läbi.
„Päevavalgele” näitlejateansambli suurimaks täheks on möödunud talve lõpul meespeaosa Oscarile kandideerinud Michael Keaton. Oma osades on laitmatud aga kõik ekraanikangelased eesotsas Rachel McAdamsi, Liev Schreiberi, John Slattery, Stanley Tucci ja ennekõike vaoshoitult võrratu Mark Ruffaloga. See on aeglaselt kulgev, ent kasvavalt intensiivne ning tähelepanelik põnevusdraama, ood uuriva ajakirjanduse ideaalidele ning mõtisklus nii üksikisiku kui kogukonna vastutusest. Koht aasta paremikus on garanteeritud.
Filmi „Päevavalgele” võib PÖFFil näha veel 24. novembril Tartu Cinamonis ja 28. novembril Coca-Cola Plazas Tallinnas, seejärel kinodes alates veebruarist.
„Palio” (Suurbritannia, Itaalia, 2015, Rež Cosima Spender)
Itaallased on hullud. Asitõend #4318: Palio – Siena keskväljakul peetav raju hobuste võiduajamine, kus eri linnaosasid esindavad džokid metsikult kaasa elava rahvamassi saatel teineteist piitsadega peksavad ja varjamatult ära osta püüavad. Traditsiooni juured ulatuvad 14. sajandisse ja emotsionaalsed lõunaeurooplased on valmis tänase päevani nahast välja pugema, et kaks korda aastas peetavalt võistluselt esikohaga lahkuda.
Cosima Spenderi dokumentaalfilm võtab vaatluse alla aastase ettevalmistustsükli ning ennekõike kaks osalejat: võistluste kogenud valitseja ning talle kinda heitnud noore tulevikutähe. Rohked intervjuud avavad Palio olulisust kohalike jaoks ja sellega seotud lugematuid intriige, kuid film jääb meelde ennekõike tänu üliefektsetele võistlusrajalt püütud kaadritele. Olgu seejuures tegu hobuste ja kiivrite külge kinnitatud kaamerate või võistluse enda intensiivsusega – rasked kukkumised, mitmikkokkupõrked ja rüselused on pigem reegel kui erand –, sportlikku adrenaliini õhkub esimestest kaadritest viimasteni.
„Palio” ei tohiks siiski peletada ka kedagi, kel hobustest ja ratsaspordist suva, sest lisaks spordidokumentaalile on tegu igati põneva antropoloogilise killuga ühe kogukonna traditsioonidest, pühendumisest ja kinnisideedest.
PÖFFil võib filmi „Palio” näha veel 23. novembril Coca-Cola Plazas Tallinnas.
