„Spectre” (UK, USA, 2015). Režissöör Sam Mendes, osades Daniel Craig, Christoph Waltz, Léa Seydoux jt. 150 min.
„Tere tulemast, James,” kõlab järjekorras juba kahekümne neljandas Bondi-filmis salapärane hääl varjudest, „kuhu sa nii kauaks jäid?” Tõepoolest, alates Daniel Craigi debüüdist maailma kuulsaima spioonina juba üheksa aastat tagasi on läbi kolme filmi hoolikalt doominokive sätitud, ikka ja alati mõista antud, et pimeduses luurab veel keegi. Nüüd on aeg need kivid langema lükata. Ohukoht on siinjuures selles, et põnev on sääraste müsteeriumite saatel ikka senikaua, kuniks jäneseurg üha sügavamaks läheb. Pinge kipub põhja jõudmisega lõppema ja eriti kehvasti on siis, kui urg ise päris tühjaks osutub.
Laskemoona paistab Sam Mendesel igatahes olema. Parim lavastaja, kes kunagi Bondi tüüri suunanud – ikkagi Oscari-võitja ja puha – ütles pärast kiidetud „Skyfalli”, et naaseb seeria juurde vaid väga tugeva jätkuidee korral. „Spectre” algabki eelkäijaga võrreldes mitte vähem muljetavaldavalt. Mexico City keskväljakul otse surnute päeva massipidustuste haripunktis lennutatakse vaataja pikema sissejuhatuseta ühe läbi aegade rabavama märulistseeni keskmesse. Kohavalik, kaameratöö, eriefektid, koreograafia – kõik on selles energiasööstus laitmatu. „Casino Royale” ja „Skyfall” elasid siiski lisaks läbimõeldud madinale tugeva stsenaariumi peal: eraldiseisvalt efektselt komponeeritud stseenid, teravmeelne dialoog, karakterite samm-sammuline avamine. Kahjuks reedab „Spectre’i” puhul juba uue ülemuse saabumine, et erilist sisulist nutikust oodata ei maksa. Bondi tööandjat MI6-t muude luureagentuuridega liita ja 00-programmi hingusele saata sooviv C (tele-Sherlocki võrratu Moriarty, Andrew Scott) loob küll pinnase vaidlusteks jälgimisühiskonna ja turvalisuse nimel toodavate ohvrite teemadel, kuid see diskussioon jääb üheplaaniliseks ja deklaratiivseks.
Mõttehõredus ongi „Spectre’i” suurimaks murekohaks. Saavutusvajadus on pärast eelnenud filmide menu niivõrd kõrgel, et sarnaselt Nolani Batmani-triloogiaga minnakse finaalis turvaliste lahenduste teed, lugu ise jätab aga seetõttu toore ja konstrueeritud mulje. Martiinide ja nahkhiirte parimaid sõpru ühendab õnneks ka pillav vaatemängulisus, tänu millele päris igav ei hakka. See on tõeline uhkete võttepaikade greatest hits ja oma osa saavad lisaks Mehhiko pidustustele Austria alpid, Maroko kõrbedüünid ja Rooma ajaloomälestised. „Kohutav ilu” näitas viimaseid küll kahe ja poole tunni jooksul põhjalikumalt, kuid Jep Gambarella ei saanud siiski Tiberi kallast mööda Aston Martiniga kihutada.
Märulist on siiski seda raskem hoolida, mida vähem konflikt madistavate tegelaste vahel naha vahele jõuab. Bondi mütoloogia kaks suurt alust on ikka olnud tema vastased ja tema naispartnerid. Seekord veab stsenaarium mõlema osas alt. Cristoph Waltz on kõigi teiste kurjamite tagant muigava ülemusena sedavõrd geniaalne valik, et tema alakasutamine filmis näib lausa kriminaalsena. Probleem on motiivides, mis ei veena kuidagi, miks mees peaks ikkagi tahtma Bondi sedavõrd lõputu vihkamisega nii füüsiliselt kui moraalselt saepuruks teha. Waltz tõestas oma talenti sarnaseks rolliks juba elegantsest saatanast juudikütina Quentin Tarantino „Vääritutes tõbrastes”, kuid siin on ta rohkem Landa light.
Ka Bondi-tüdrukuks on võetud tasemel näitlejanna, draamas „Sinine on kõige soojem värv” läbi löönud prantslanna Léa Seydoux, kuid psühholoog Madeleine Swanni suhe peategelasega areneb kordades vähem orgaaniliselt ja puudutavalt kui näiteks „Casino Royale’i” traagilise Vesper Lyndi lugu. Swanni „ma armastan sind” Bondile, kellele ta mõned hetked varem mitte iialgi kaela langeda lubab, kõlab stsenaristi kaugelt ennatliku entusiasmipurskena. Asendatagu see kasvõi lausega „ma vajan sind” ja olukord saaks tänu tüdruku ohus olevale elule hoopis mitmekihilisema tähenduse.
Esimese vastukaja seas ongi „Spectre’t” kroonitud nii üheks halvimaks kui üheks parimaks kahekümne neljast Bondist. Nagu sellistel juhtudel kipub juhtuma, on tõde, nii paljukest kui seda kinokunsti puhul üldse olemas on, ilmselt kusagil vahepeal. Eks seisnegi agent 007-e fenomen kokkuvõttes laiemas mütoloogias ja ikonograafias. Eraldiseisvalt on tema kinoseiklustest ju tõesti head vaid umbes kolmandik, kolmandik aga kehvapoolsed ja kolmandik lihtsalt vaadatavad, ent kergestiununevad. „Spectre” maandub viimaste seas. Et Craigi kinnitusel jääb see tema viimaseks ülesastumiseks briti superagendina, olgu vähemasti tunnustuseks öeldud – kasutades Rolling Stone’i kriitiku Peter Traversi sõnu -, et ta on parima Bondi osatäitja kohale Sean Conneryga fotofinišis.
