Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Kristina Paju ja Nele Tammeaid. Foto: Gabriela Liivamägi

Iga kuu-kahe tagant koguvad tartlased (kuid ka muu kandi rahvas) oma kappidesse ja koikudesse kogunenud riidekraami ning riiulitesse mitte mahtuvad raamatud ja plaadid kokku ning lähevad Müürilille täikale kauplema, teised taaskasutusaardeid avastama või kohalike disainerite loomingut ostma. Ja nii juba kümme aastat. 2008. aasta varakevadel tärkas fotokunstitudengil Nele Tammeaidil ning Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõul Kristina Pajul idee hakata Tartus kirbuturgu korraldama. Kuigi taaskasutuspoode oli toona juba Tartusse tekkinud, siis võimalus ise oma asju kasutamiseks edasi anda puudus. Kristina ja Nele meenutavad, et tol ajahetkel oligi Tartus elades ainus võimalus ise asi kätte võtta ja ära teha, et endal ja sõpradel mõnus olla oleks.

Esmalt seati end sisse Genialistide Klubis, kus toimusid täikadega koos ka Second-hand Diskod, siis Loomemajanduskeskuses, ning nüüd on Müürilille kodu juba neli aastat Aparaaditehases olnud. Nele ja Kristina sõnavad, et nad on saanud oma algsele ideele kinnitust, et asi, mida nad ajavad, on õige ja sobib Tartusse hästi. „Eks me oleme teinud seda ikka ka selle missiooniga, et inimesed oma asju rohkem väärtustaks, neid uuele ringile saadaks ja nii vähem uusi asju tarbiks,” ütlevad nad. Samas tõdevad mõlemad, et vahepeal on nad seisnud ka ideoloogilise probleemi ees: „Kas jätkata samas vaimus nagu seni ja korraldada oma täikat väikses mahus, oma nišis või kasvada koos nõudlusega, korraldada tihemini, suuremalt ja kaasata rohkem inimesi.

Arengupotentsiaali sellisel ettevõtmisel kindlasti oleks, kuid me ei tahaks sealjuures siiski oma nägu kaotada.” Isiklikus sfääris tegutseb Nele pildistamise ja oma ettevõttele tuule sisse puhumisega ning tudeerib samal ajal veel semiootikat ja kultuuriteooriat. Kristina ütlebki, et tema arvates on Nele üks asjalikemaid inimesi, keda ta tunneb. „Kui on midagi vaja ära teha, siis saab see ka tehtud. See küll ei ole iseloomuomadus, aga ma ei saa jätta lisamata, et ta on ka väga hea silmaga fotograaf.”

Kristina kohta, kes tegeleb lisaks Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiilitudengite juhendamisega, sõnab aga Nele: „Kristinaga on hea asju koos teha, sest ta ei lasku klišeedesse, vaid otsib alati värskeid ja huvitavaid lähenemisi. Aga Kristinat iseloomustab minu arvates veel see, et ta on kuidagi läbinisti Tartu inimene. Ta tunnetab Tartu erinevaid kihistusi ja on ise osa neist!”