Kas abi on paarist võimekast aktivistist või peaksid riigid valitsuse tasandil aktivistitungla haarama?

Martin Luiga. Foto: Erakogu

Küsimus, kuidas me lahendame looduskasutuse komplekskriisi, on tegelikult küsimus sellest, kuidas ülepea saavutada soovitud poliitilisi muudatusi. Poliitika on ühiskondliku võimu küsimus ja poliitiline võim ei võrsu mujalt kui koostööst – ka poliitilised parteid, ametkonnad ning äriringkonnad ei ole oma positsioonidel mitte seetõttu, et nad kujutaksid endast enamust või esindaksid seda mingil moel, vaid seetõttu, et neis organisatsioonides toimub kõrgetasemeline omavaheline koostöö. Enamus on enamasti killustunud ning väga suured rahvahulgad ei saagi omavahel ilma vahemeesteta ühendatud olla, kuna kellelgi pole võhma kõneleda saja tuhande inimesega või mäletada nende kõigi nimesid. Igal juhul võib olla kindel, et kümme inimest, kes kaitsevad süsteemselt oma huvisid, jõuavad sellega kaugemale kui kümme tuhat, kes seda ei tee[1].

Lisaks sellele, et arvukusel ei ole seda jõudu, mis tal arvatakse olevat, pole seda ka ressurssidel. Kui see oleks teisiti, siis poleks väiksem riik ennast kunagi suurema vastu ära kaitsnud või seda muul moel ületanud. Siis oleks meil täieliku domineerimise maailm, kus puuduks mõtegi minna ja proovida jõustruktuuride suunda muuta. Muidugi on omajagu ka neid, kes arvavad, et nad sellises maailmas elavadki, nagu neidki, kes leiavad, et polegi vaja midagi teha, küll otsustajad teavad, millal ja kuidas. Sellised suhtumised, näikse, ei ole oma olemuselt küll analüütilised, vaid pigem emotsionaalsed – rünnatakse konkureerivat „täisvereline kodanik” olemise viisi, kuna selle võidutsemine tähendaks nende eneste staatuse langust, ning emotsionaalse dispositsiooniga inimestel on raske uskuda, et teiste inimeste motiivid võiksid nende omadest erineda.

Ehk siis, eelkõige ning esmalt võib eeldada, et muutus saavutatakse kodanikuühiskonna vahenditega. See on paindlik ning pea igaühele jõukohane formaat. Inimeste võimed ja võimalused on mõistagi erinevad, aga vähe on seda, millest sugugi kasu poleks.

Siin saab muidugi ütelda: „Me juba teeme seda, ja oleme juba mõnda aega teinud, ent tulu pole sellest tõusnud, ei midagi käegakatsutavat.” Tõsi ta on. Samas on tegu ka seniolematu ulatusega probleemiga. 80-ndate tiirus olevat me probleemide lahendama hakkamisele juba õige lähedal olnud, aga toona töötasid tööstuse aktorid välja tolle aja tingimuste jaoks väga efektiivse vastustrateegia.

Eesti raames teeks seegi tuntava vahe sisse, kui üks või kaks inimest lisaks leiaksid, et keskkonnakriis on piisavalt tähtis asi, et sellega tuntav osa oma aktiivsest ajast mõtestatult tegeleda.

Tänapäeval on paljud võimalused teised. Palju sellest, mis täna tehakse, on hea, kuid mitte piisav. Ongi raske öelda, kas lähenemisnurgad on ammendatud ning edasi tuleb lihtsalt samas vaimus jätkata, või on veel midagi kriitilist puudu. On selge, et paljut, mida juba tehakse, saaks ka paremini või suuremalt teha. Rahvusvaheline koostöö võiks olla intensiivsem, kommunikatsioonivahendid kaasaegsemad, Ida-Euroopa regioonil võiks olla ühine keskkonnaalane meediaplatvorm, erinevate teemade kohta käiv informatsioon võiks olla korrastatud ja kergesti leitav, samuti oleks abi tihedamast koostööst teiste huvigruppidega, samuti võiks kliima kõrval – mis puudutab peaasjalikult kütuseid – olla sarnase võimsusega esindatud ka elurikkuse kao kriis, mis puudutab konkreetselt maakasutust ehk kinnisvara.

Kuhu oma energiat panustada?

Enamik neist ja muudest probleemidest hakkaks edenema, kui rohkem inimesi sellesse tegevusse panustaks. Eesti raames teeks seegi tuntava vahe sisse, kui üks või kaks inimest lisaks leiaksid, et keskkonnakriis on piisavalt tähtis asi, et sellega tuntav osa oma aktiivsest ajast mõtestatult tegeleda. Teod ühiskonnas ei ole lineaarsed, need kajavad vastu, võivad tekitada ahelreaktsioone, need on määramatud, ning sellepärast ei salligi need, kes tahavad, et ühiskond töötaks nagu kellavärk, iseseisvat ühiskondlikku tegevust.

Iseasi on, kuhu täpselt just inimene oma energiat panustama peaks. Kas sinna, kus on, või sinna, kus ei ole teps. Eesti kohta näiteks on üks kohalik pikaajalise staažiga aktiivne teadlane märkinud, et konkreetselt kliima osas ei ole siin läbimurret oodata, kuna meie näol on tegu Liidu kõige kliimaskeptilisema riigiga. Looduse või keskkonna osas käegakatsutavamas mõttes on jälle vähem kaksipidi mõtlemist. Et siin on kõigil huvilistel mõistlik kaaluda, mida konkreetselt soovitakse oma tegevusega saavutada; kui tõenäolisteks saab eesmärkide saavutamist pidada; millisel ajaskaalal. Täna tehtud teod on tuleviku vundament, aga see, kui hästi see on laotud ning kui kiiresti tulevik ehitub, sõltub konkreetsetest valikutest, liitudest, käsitlusnurkadest, strateegiast.

Need, kes ütlevad, et inimesed ei taha mingit muutust, teevad tegelikult midagi ebaharilikku. Tavaliselt me ei küsi inimestelt: „Millist muutust te sooviksite?” Või: „Meil on üks muutus plaanis, olete te sellega ikka nõus?” Muutused toimuvad kogu aeg. Enamiku ajast inimesed aktsepteerivad neid. Tihtilugu pole neil muud valikut, või ei näe nad seda, mis teeb sama välja. Siin teostatakse retooriline võte, mille kohaselt me mitte ainult ei ole oma praegust reaalsust ise valinud, vaid me ei saa seda ka ümber valida. Justkui oleks ainult see, mis juba on, võimalik.

See on samaaegu tõde ja ei ole ka. Tõde on see selles mõttes, et inimeste elus on mingid parameetrid, mis on tuvastatavad nii meie kui ka Egiptuse impeeriumi juures. Selles mõttes ei ole muutust isegi mõtet karta. See on selline kogujalik vaade.

Väga totaalse muutuse jaoks napib meil nii organisatoorset võimekust kui kujutlusvõimet.

Lähemas vaates on muidugi äärmiselt tõenäoline, et XXI sajandil toimub vähemalt paar sama pöördelist sündmust, nagu viimased sajandid toonud on. Ja mitte ainult sellepärast, et mingid protsessid on juba kunagi käima lükatud ning jõuavad omadega mingil hetkel täiendavat reageerimist vajavatesse punktidesse, vaid ka seetõttu, et vastupidiselt levinud arvamusele ei taha inimesed ainult tsirkust ja leiba, vaid ka mõndagi muud – näiteks teha suuri tegusid või osaleda suurtes protsessides ning seda sugugi mitte alati selleks ette nähtud ja vastavalt märgistatud paigas.

Riigid hakaku ise aktivistideks

Viimaks on nende inimeste hirmud, kes kardavad „totaalset muutust”, üle võimendatud. Väga totaalse muutuse jaoks napib meil nii organisatoorset võimekust kui kujutlusvõimet, isegi need, kelle reaalseks eesmärgiks on olnud ühiskonna radikaalne transformeerimine, on lõpetanud üsna traditsioonilise institutsioonide komplekti ja elukorraldusega. Võimude tasakaalu mõningane nihutamine suurkapitali huvide kahjuks ei peaks keskmikku häirima – hetkel kehtib talle viimasest kõvasti kangem keskmine maksumäär ning ka muidu on riik palju sügavamalt näppepidi tema asjades. Vaadata ühiskonnakorraldusi lihtsustatud, lineaarsete võimalustena, kus ühel pool on „rohkem kontrolli” ja teisel pool „rohkem vabadust” või siis „rohkem heaolu/vähem heaolu”, ei ole eriti täpne – tegelikult on ühiskonnas trobikond eraldi vaadeldavaid vabadusi ja vajadusi, mis tihti ka grupiti erinevad, ning täiesti võimalik on, et samas ühiskonnas on mingites asjades liiga palju kontrolli ja teistes liiga palju vabadust, või siis on jälle kõigil kõhud täis, aga vaimsed häired lokkavad, inimesed on üksildased ja nende elu tundub neile mõttetu.

Kui probleemi hakata lahendama mitte tarbija, vaid tootja tasandil, saaks rahvas ilmselt paremini aru. Ka kollavestide protestid ei lähtunud mitte ainuüksi kütuseaktsiisi tõstmisest, vaid ka sellest, et Emmanuel Macron oli enne seda rikaste makse kärpinud – see riivas rahva õiglustunnet, eriti kui seda tunnetati üldise trendina, ning kliimaspetsialistid olid ka enne spetsiifiliselt hoiatanud selliste meetmete võimalike tagasilöökide eest. Põhimõtteliselt on sotsiaalsete ja majanduslike mõjude hindamine tänapäeval vähemalt sõnades saanud igasuguse poliitika osaks, veelgi enam peaks ta seda olema põhimõtteliste suunamuutuste puhul. Ja muidugi on igasuguseid muudatusi mõttekas läbi viia nii, et need tooksid kaasa võimalikult vähe rahulolematust, virelemist ja sotsiaalset kaost, ning kui inimestelt tahetakse võtta midagi ära (vähemalt on juba tekkinud kuvand, et just midagi sellist käimas on), oleks viisakas ka midagi vastu pakkuda. Rahvas muidugi võib ka higi, vere ning pisarate suhtes entusiastlik olla, kui neid neile õigesti pakkuda – et seda pole seni tehtud, lähtub pigem poliitikute subkultuuris levivatest eelarvamustest. Probleemsete piirkondade survestamiseks tuleks hakata tegelema niinimetatud eetilise väliskaubandusega, mis ei rikuks vaba turu mantraid enam, kui praegune mood poliitiliselt ebameeldivaid piirkondi majanduslikult karistada.

See muidugi tähendab, et riigidki peaksid mingis mõttes aktivistideks hakkama (nagu Austraalia hakkas osooniaukude aktivistiks ning näib, nagu Sloveenia oleks nüüd hakanud puidulise biomassi problemaatika aktivistiks, mitmedki saareriigid on kliima-aktivistideks hakanud jne) ning toetama ka senisest teistsugust kultuuri. Praegu armastavad inimesed joana tarbida, sest neilt eeldatakse seda – neile on ka õpetatud, et see ongi ainuke tõeline väärtus. Iseenesest saaks ka teisiti. Kapitalistlik majandus ei pea rangelt selline olema nagu täna. Ka ajalooliselt on tegu olnud üsna paindliku konstruktsiooniga.

Kui suurkapitali tiibu kärpida, hakkab see muidugi karjuma, et „kommunism” ja „tapetakse” ning levitab seda sõnumit üle maa, aga see on harilik tundeinimese hüsteeria, paariprotsendise maksumuudatuse plaani puhul kuuleb täpselt sedasama. Keskkonnakriisi lahendamine ei nõua, et sellised armsad asjad nagu raha, turud ja ettevõtlus kuhugi kaoksid. Keegi ei ajagi sellist poliitikat ning õigupoolest puudub meil täna ka tõsiseltvõetav kapitalismijärgsuse visioon. Seega on tegelik praegune mõõduvõtmine oligarhilise võimukoondumise pooldajate ja vastaste vahel, ning ka koondumise pooldajad on „heaoluriigi” siin-seal enda asjaks võtnud, mis näitab, et neoliberaalsele konsensusele truudust vanduda on kliimapoliitika osas ka taktikaliselt juba liiga hilja. Iseasi, kas aina kiirenev tarbimine on ainus, mis on hea – selle kõrval levib ju mitmeid suuresti adresseerimata ühiskondlikke ebakohti nagu vähene turvalisus, vaimse tervise probleemid, üksindus, ilmajäetus poliitilisest võimust, vaba aja puudus ja teisigi pahesid.

[1] Vt Arendt, H. 1958. The Human Condition. Või Weil, S. 1958. Oppression and Liberty.

Martin Luiga on kodanikuaktivist looduskasutuse alalt.

Artikkel baseerub Vikerkaare Ökovisioonide numbri Tallinna esitlusel „Mida teha, et midagi tehtaks (kliimakriisiga?)” peetud ettekandel.