Millegi ökoloogilise jalajälje hindamisel arvesse võetavate tegurite hulk ja erinev iseloom võib ajada juhtme kokku ka kõige paadunumal keskkonnaaktivistil.

Illustratsioon: Stella Salumaa

Aina keskkonnateadlikumas maailmas, kus tekib pidevalt juurde paremaid valikuid, on lihtne loobuda mitmetest keskkonda saastavatest mugavustoodetest. Vaevalt et keegi on emotsionaalselt kiindunud ühekordsetesse kohvitopsidesse, kilekottidesse või isegi odava kiirmoe rõivastesse. Keerulisem on aga asjadega, mis on ühel või teisel viisil osa sinu identiteedist, näiteks seotud hobide ja harjumustega. Kuna lugemine on peamine vabandus, miks ma sotsiaalsetele üritustele ei jõua, tajun endas pidevat konflikti oma keskkonna- ja raamatuarmastuse vahel.

Väljasurev nähtus nutimaailmas

Kui tõstan trammis nina raamatust üles, ajan kaela alati eriti sirgeks, nähes kaasreisijaid paigast ära rühiga pingsalt telefoniekraane jälgimas. Kas aina enam digiseadmetesse koondunud maailmas on trükitud raamatud liikumas mööda väljasuremise teed nagu loomaliigid lõputult põllumaad nõudvas toidutööstuses? Isiklikult arvan, et veel on aega, kuid e-lugerite kasutajate argumente on siiski raske ignoreerida. Kui arvestada, et uuema Kindle’i peale mahub kuni 3000 raamatut, on selle eelis sama suure trükiste pakiga võrreldes keskkondlikult ilmselge, aga nagu ikka, pole miski nii mustvalge.

Seega, veidi võrdlevaid fakte. Ühe e-lugeri tootmine tekitab hinnanguliselt 168 kg süsinikdioksiidi, raamatu puhul oleneb see number mahust, kuid konsensus on, et see on enamiku väljaannete puhul umbes 2,7 kg. Ehk 62 digitaalselt loetud raamatuga on lugeri süsiniku jalajälg tasa tehtud. Muide, umbes sama palju saab valmistada raamatuid ühest puust. Veekasutuse seisukohalt saab teha lugeri jalajälje tasa 40 loetud teosega – e-lugeri jaoks kulub 300 l, raamatu valmistamiseks 7,5 l vett.

Nagu ka muu elektroonika puhul, on aga peamine murekoht lugerites kasutatavad maavarad, mida kaevandatakse piirkondades, kus inimõiguste järgimine on küsitav. Ühe e-lugeri valmistamiseks kulub 15 kg mineraale, sealhulgas eksootilisi metalle, nagu koltan, mida kaevandatakse peamiselt Aafrika sõjast räsitud piirkondades. Kuluvate maavaradena tuleb võtta arvesse ka liiva ja kruusa, mida on vaja integraallülituse pooljuhtplaatide tootmisjäätmeid hoidvate prügimägede loomiseks. Taaskasutatud materjalile trükitud raamatu puhul on mineraalide kulu (peamiselt arvestatakse siin transporditeede kattematerjale) vaid 150 g. Lisaks pole paljud elektroonikaseadmetes kasutatavad komponendid valmistatud taastuvatest ressurssidest, erinevalt raamatutest, mille tootmiseks kasutatakse puid.

Tagatipuks, kui kasutuskõlbmatut e-lugerit ei suunata õigeid teid pidi ringlusse, võidakse see illegaalselt „ümber töötada”. Sellega peavad tegelema teiste hulgas lapsed ja selle käigus puutuvad kolmandatesse riikidesse koondunud nutiprügilates käsitsi elektroonikat lammutavad inimesed kokku mürgiste ainetega, reostades keskkonda ja kahjustades ka enda tervist. Selle kõrval on paberi töötlemine üsna süütu ja ressursisäästlik protsess. Olgugi et raamatu prügimäele sattumisel vabaneb selle lagunemisel metaani, mille tulemusel on raamatu hävimine kaks korda saastavam kui selle tootmine.

Kirjutatud sõna eluiga

Kui tootmise puhul saab numbrid üsna lihtsalt kõrvuti panna, siis kasutuse hindamine on palju keerulisem. Küllaltki hoomatav on veel fakt, et pimedas lambivalgel paberilt lugemine kulutab rohkem energiat kui säästlik lugeriekraan. Kui aga hakata vinti üle keerama, siis võib küsida, kui palju energiat kulub e-raamatute serverites hoiustamiseks ja digitaalselt mööda maailma laialisaatmiseks. Kui tihti on vaja e-lugerit laadida ja selle akut vahetada? Kui pikk on üldse ühe e-lugeri eluiga? Kui raamat ei hävine just üleujutuse või tulekahju tulemusel, võib seda põhimõtteliselt igavesti käest kätte edasi anda. Paberist raamatut ei iseloomusta ka üks digimaailmale tuttav fenomen – selle puhul pole vaja hankida uut mudelit. Värske Kindle’i versiooni ostujärjekorrad ei ole kindlasti võrreldavad uusima iPhone’i hullusega, kuid uuendused veetlevad ilmselt siiski mitmeid sarilugejaid.

Paberkandjal raamatu kasuks räägib ka suurem tõenäosus, et ostetud raamat saab läbi loetud, kui see silmaga nähtav investeering riiulist vastu vaatab. Kui arvestada minu aastast lugemisstatistikat, kuluks mul Kindle’isse mahtuva 3000 raamatu lugemiseks 60 aastat. Kuna inimene ei salli tühja kohta, koguneb sellise mahutavusega lugerisse ilmselt ka rohkem raamatuid, kui keegi tegelikult lugeda jõuab.

Tagasi jagamisühiskonna juurte juurde

Viimasel ajal räägitakse jagamisühiskonnast autode, elektritõukekate jmt kontekstis, kuigi näiteks raamatukogud on olnud maailmas mingis vormis olemas juba tuhandeid aastaid. Oleme ju kasvanud üles igal aastal koolist õpikuid laenutades. Kasutatud raamatute äri on samuti alati omal kohal olnud ja rõõmustab minusugust inimest, kes tunneb erilist naudingut loetud raamatu pidulikult riiulisse paigutamisest. Tubli panuse kohalikku ringmajandusse annab ka Raamatuvahetuse keskkond.

Kui heidan pilgu oma kodusele raamaturiiulile, siis selgub, et uuena olen soetanud umbes neljandiku raamatutest, mille olen suuremalt jaolt ka kohe läbi lugenud. Ülejäänud on õnnelikud kasutatud leiud poodidest ja Raamatuvahetusest. See on minu südametunnistuse jaoks talutav balanss. Trükivärskeid raamatuid üritan lisaks pärast lugemist alati veel mõnele sõbrale edasi sokutada.

Sisemiste konfliktide vähendamiseks

Sellele küsimusepüstitusele polegi ilmselt ühtegi lõplikult õiget vastust. Kehtida võiksid lihtsalt samad reeglid kui muudele ostudele: tarbida võimalikult vähe, läbimõeldult ja unustamata asjade tõelist hinda. Ökoloogilist jalajälge analüüsides saaks rakendada edukalt ka moemaailmas populaarsust koguva cost per wear’i lugejale kohandatud versiooni cost per read, mis e-lugeri puhul iga loetud teosega langeb.

Pole vahet, kuidas sina lõpptarbijana oma panuse annad, kõige tähtsam roll on siin siiski kirjastustel, kes peavad suutma paremini trendidega arvestada. Leppima sellega, et raamatute tiraažid jäävad väiksemaks, kasutama palju rohkem ümbertöötatud paberit ja leidma uusi lahendusi, kuidas muutuvas maailmas relevantne püsida. Samal ajal on e-lugerite tootjate ülesanne tagada võimalikult keskkonnasõbralik tootmisprotsess ja võtta vastutus ka kasutatud seadmete töötlemise eest.

Oma uut raamatut mine palun ostma jala või ühistranspordiga. Tallinna liikluses tekitad linna teises otsas raamatu järel käimisega vähemalt sama palju heitgaase, kui kulus raamatu valmistamiseks.