Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord avame mõiste „state capture” kaudu protsessi, mis takistab riigi arengut ja võib viia demokraatia hääbumiseni.

Juba veerandsada aastat on ingliskeelses erialakirjanduses räägitud nähtusest nimega state capture. Eesti keeles on seda nimetatud riigi pantvangistamiseks, hõivamiseks või kaaperdamiseks. Erinevalt „riigipöördest”, mis on Sõnaveebist leitav, puudub eestikeelsetes sõnastikes selgitus „riigi kaaperdamise” kohta. Kuigi sarnaselt riigipöördega võib state capture lõppeda põhiseadusliku korra ja valitsemisvormi muutmisega, on sellise tulemuseni viiv protsess avalikkuse eest pigem varjatud.

Mõiste sünd

2000. aastal avaldasid Joel S. Hellman, Geraint Jones ja Daniel Kaufmann uuringuraporti. Autoreid huvitas, milliseks on kujunenud riigi ja äriettevõtete vahelised suhted üleminekuaja tingimustes, kus demokraatlikke huvikaitsemeetodeid alles õpitakse. Uuringusse kaasati üle kolme tuhande ettevõtte, mis tegutsesid 22 postsovetlikus riigis. Kogutud andmete analüüs näitas, kuidas osades üleminekuriikides sekkusid mõjuvõimsad ettevõtted riiklike institutsioonide tegevusse ning suunasid otsuseid ja õigusloomet enda huvides.

Erinevalt riigipöördest, mida on tavaliselt väga lihtne märgata, toimub riigi kaaperdamise protsess riigis näiliselt toimiva demokraatia varjus.

Uuringu autorid kasutasid sõnapaari „state capture”, et tähistada olukorda, kus väike grupp mõjukaid ettevõtteid sai ülejäänud ühiskonna, majandusarengu ja teiste ettevõtete arvelt kujundada endale sobivaid mängureegleid. Ettevõtted kasutasid seaduste ning eeliste ostmiseks ebaseaduslikke ja läbipaistmatuid rahastusskeeme. Toonane uuring näitas, et Eesti liigitus nende postsovetlike riikide hulka, kes olid suutnud luua kaitsemehhanismid, mis takistasid mõjuvõimsate ettevõtete süsteemset sekkumist poliitika- ja õigusloomesse. Teistes riikides, sh Venemaal, Ukrainas ja Moldovas ei olnud see õnnestunud, mistõttu takerdusid ühiskonna ja majanduse arengut toetavad reformid.

Milleks uus mõiste?

Kuna võimuvõitlus on sama vana kui inimkond ning eri riigivalitsemisvormidele alates demokraatiast kuni türanniani on juba nimed antud, tekib õigustatud küsimus, kas ja milleks on vaja võtta kasutusele uus mõiste. Kas ei piisaks juba olemasolevaist? Riigivalitsemisvormi, kus võim on koondunud rikkaimate kätte, nimetatakse oligarhiaks. See Antiik-Kreekast pärit mõiste on taas aktiivselt kasutusele võetud, kuna antiikne võitlus demokraatia ja oligarhia vahel toimub nüüdisaegse vaatemänguna me silme all paljudes riikides. Lisaks on toodud mängu „kleptokraatia” mõiste, mis tähendab lihtsustatult varaste võimu.

Erinevalt oligarhiast ja kleptokraatiast ei ole state capture riigivalitsemisvorm, vaid protsess, mis demokraatiat süsteemselt kahjustades võib viia mõne muu riigikorrani, näiteks oligarhia, kleptokraatia, autokraatia või diktatuurini. Erinevalt riigipöördest (coup d´etat), mis definitsiooni järgi on riigis kehtiva korra ebaseaduslik ja mittekorraline muutmine, mida on tavaliselt väga lihtne märgata, toimub riigi kaaperdamise protsess riigis näiliselt toimiva demokraatia varjus.

Riigi kaaperdamise puhul on tegemist süsteemse korruptiivse tegevusega, mis ei pruugi olla ebaseaduslik, kuna seadusi saab riigi kaaperdamise käigus muuta.

Lõpuks on iga uue mõiste proovikiviks aeg – kui mõistet ei kasutata, siis järelikult ei ole teda tarvis. „State capture” on ajaproovile hästi vastu pidanud ja korruptsiooni uurivatel teadlastel pole selle kasutamisest pääsu. Teadlaste laualt on mõistet tähistav sõnaühend liikunud edasi ka üldkeelde ning seda võib kohata sageli ingliskeelsete päevalehtede artiklites ja blogides.

Riigi kaaperdamise võtted

Praeguseks on state capture’i kontseptsiooni esialgsega võrreldes tunduvalt edasi arendatud ja mõiste piire laiendatud. Riigi kaaperdajateks ei loeta mitte ainult mõjukaid ettevõtteid, kes endale sobivaid poliitikaid osta suudavad, vaid ka ametis olevaid riigijuhte ja nende toetajate võrgustikku, kes omakasu nimel demokraatiat kahjustavaid võtteid kasutavad. Kuna võimul püsimine nõuab ressursse, on ettevõtete toetusel poliitikutele riigi kaaperdamise protsessis endiselt keskne roll. Tänapäevasteks riigi kaaperdamise näideteks on Ungari, Venemaa, Türgi, aga ka Iisrael. See loetelu pole ilmselgelt ammendav ja näiteid leiab kõikidelt kontinentidelt. Praegu USAs toimuv on paljuski riigi kaaperdamise õpikunäide.

Selleks et riigi kaaperdamist paremini ära tunda, on teadlased üritanud tuua eri riikide juhtumeid uurides ja üldistades välja sellele protsessile iseloomulikud jooned. Üksmeel valitseb selles, et riigi kaaperdamise puhul on tegemist süsteemse korruptiivse tegevusega, mis ei pruugi olla ebaseaduslik, kuna seadusi saab riigi kaaperdamise käigus muuta. Sussexi ülikooli professor Elizabeth Dávid-Barrett kirjeldab oma artiklis riigi kaaperdamist kolme võtte kaudu. Need võtted on üksteisest kontseptuaalselt eristatud, kuigi päriselus ei ole piirid selged ning võtete kasutamine varieerub sõltuvalt võimalustest, ajast ja kohast.

Esimeseks võtteks on poliitika- ja õigusloome kaaperdamine. Eesmärk on muuta poliitikakujundamise ja oluliste majandussektorite reguleerimise aluseid ning samal ajal tagada kontroll füüsilise jõu kasutamise üle riigis. Poliitika- ja õigusloome mõjutamise puhul võetakse sihikule eelkõige valimised, põhiseadus, strateegilised varad, politsei, luureasutused ja sõjavägi.

Kaaperdajate võrgustikule on iseloomulik suutlikkus palgata riigi parimad advokaadid ja kommunikatsioonispetsialistid, kes vajaduse korral kiiresti kaitsele asuvad ja asendavad info propagandaga.

Teiseks võtteks on poliitikate elluviimise mõjutamine. Eesmärk on mõjutada administratiivseid protsesse, et nendest võidaks kaaperdajate võrgustik ja kaotaksid (poliitilised) oponendid. Võimu hoidmiseks on vajalik võimulolijate ligipääs ressurssidele, mida jagada oma kaastöötajatele ja toetajatele, et nende lojaalsust osta. Parteile rahalise toetuse tagamiseks kasutavad võimulolijad suurrahastajaid ning riigivara kasutamise või riigihankelepingute kättemängimist oma erakonna rahastajatele. Selle võtte kasutamise näiteks tuuakse sageli Ungari, kus riiklikest investeeringutest ja hangetest on võitnud kitsas ring võimulolijatega seotud ettevõtteid.

Kolmandaks võtteks on kontrollifunktsiooni tasalülitamine eesmärgiga vaigistada ja kahjustada institutsioone, organisatsioone ning inimesi, kes paljastavad korruptsiooni ja üritavad võimulolijaid vastutusele võtta. Kohtute, prokuratuuri, õiguskaitseasutuste ja riigikontrolli töösse sekkumine ning nende lojaalsuse tagamine annab võimulolijatele kindluse, et nende ebaseaduslikke tegevusi ei uurita ega karistata. Ajakirjandusvabaduse piiramine ja teadlaste vaigistamine (nt rahastuse märgatavalt vähendamise teel) ei lase ebamugavaid teemasid avalikult arutada ega võimu kuritarvitajaid vastutusele võtta. Kaaperdajate võrgustikule on iseloomulik suutlikkus palgata riigi parimad advokaadid ja kommunikatsioonispetsialistid, kes vajaduse korral kiiresti kaitsele asuvad ja asendavad info propagandaga.

Kõik need riigi kaaperdamise käigus tehtavad tegevused võivad, kuid ei pruugi tingimata olla seadusevastased. Küll aga hääbub selle protsessi tulemusel demokraatia ning rahva võimu teostamine korralistel valimistel muutub farsiks, sest sisuline valikuvõimalus puudub.

[1] Täpsuse mõttes olgu mainitud, et ingliskeelse artikli autor räägib võtete asemel tegevusvaldkondadest (ingl pillars of activity).

Kaide Tammel töötab teadurina Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi teaduskeskuses tänu Euroopa Liidu kaasrahastatud projektile ISF.1.03.23-0011 „Sisekaitseakadeemia kompetentsikeskus” (01.01.2023−31.08.2029).