„Radikaalsete ideede” rubriigis tutvustame ideid, mida võib hea tahtmise korral nimetada äärmuslikeks. Tänapäeva Eestis paistab teotahtelise noore soov mõnda kohalikku maakohta päästma minna nii radikaalse ideena, et tal on tunduvalt lihtsam sõita hoopis Aafrikasse humanitaarabi andma.

Liina Haldna

Noortest maailmaparandajatest, kes lähevad Aafrikasse või Aasiasse, et seal vabatahtlikku tööd teha, olen kirjutanud kriitiliselt juba varem. Enamasti ei tunne need noored sihtriigi keskkonda ega kultuuri, veel vähem sealseid inimesi, seega on nende tegevuse mõju esialgu piiratud. Kui see ükskord suurenema võiks hakata, on abistajal juba aeg kohvrid kokku pakkida ja koju tagasi pöörduda. Eestis ei oleks sisenemisbarjäär abistajate jaoks nii ulatuslik, aga ometi ei näe me noori kiratsevates külades vabatahtlikku tööd tegemas. Kas mõte sellest, et teeots maailma päästmisega alustamiseks ei paikne mitte Aafrikas, vaid hoopis Ida-Virumaal või Läänemaal (kus Statistikaameti andmetel on 20–34-aastaste elanike proportsioon madalaim), on üldse reaalne?

Mõned aastad tagasi olin tööotsinguga ristteel. Elasin Rootsis, olles just naasnud Laosest, kus ma kogesin esimest korda elu väga vaeses riigis (loe: olin kõigile klišeedele vastav maailmaparandaja). Mul oli sõnulseletamatu tunne ja veendumus, et ma saan teha ja pean tegema midagi selleks, et maailm oleks natukenegi tervem ning ilusam koht. Eksistentsiaalses segadushoos võtsin lahti CV Keskuse lehe. Ma ei mäletagi enam, kas unustasin Tallinna filtri peale panna või valisingi igaks juhuks otsingusse kogu Eesti. Ja mida ma näen – minu erialast tööd pakutakse Kohtla-Järvel. See oli heureka-moment – sada mõtet jooksis korraga peast läbi! Just täpselt seda mul vaja ongi, see on koht, kus oleks mõistlik oma oskuste ja teadmistega maailma parandada, mitte jääda Rootsi, kus kõik on niigi parimas korras, ega põrutada kaugele Aafrikasse.

Unistus minust kui kodumaa äärealade päästjast sai otsa enne, kui see jõudis alatagi.

Mõeldud-tehtud, kandideerisin tööle! Ise olin sealjuures juba suhteliselt enesekindel, et intervjuule kutsutakse kindlasti. Mul oli tõsi taga – surfasin varsti City24 lehel ja KV portaalis Kohtla-Järve üüriturul. Läks pisut aega mööda ja mulle tuli Kohtla-Järvelt vastus: see pole mingi naljategemise koht, minusuguseid on pigem pealinnas tarvis ja mu töösoovi ei võeta tõsiselt… Sedapsi. Olgu, ma mõistan, et ma ei pruukinud seda tööd ju üldse saadagi, aga see on kummaline, kui erialasele tööle kandideerimise peale küsitakse, kas mul ikka on tõsi taga või teen niisama nalja. Kirjutasin ka vastuse, milles selgitasin oma motiive: mulle tundub, et Eesti riigil (töö oli avalikus sektoris) on mind vaja ja see oleks just sobiv koht, kus ma tahaksin oma panuse anda. Sellele kirjale enam ei reageeritud. Unistus minust kui kodumaa äärealade päästjast sai otsa enne, kui see jõudis alatagi. Halenaljakas on selle juures aga see, et nii ma siis läksingi Aafrikasse.

Kas Eesti kiratsevad külad siis tõesti ei vaja meie enda noori? Või ei ole me osanud seda potentsiaali lihtsalt realiseerida? Miks on nii, et kui tõesti mõni huviline tekib, võetakse seda pigem halva naljana?

Ma ei mäleta, et oleksin kuulnud noorpõlves eriti ühiskondlikult kasulikust vabatahtlikust tegevusest. Eks see oli ka aeg, mil noores vabariigis prooviti ennekõike teenida raha ning vaesemate ja väetimate ühiskonnagruppide järeleaitamine polnud prioriteetide hulgas. Aga Eesti on vahepeal väga palju muutunud. Koos ühiskondliku arenguga on kogunud populaarsust ka vabatahtlik tegevus.

Peamine vahe koduriigis versus kaugel eksootilises kohas vabatahtlikuna tegutsemisel on aeg. Kodus on sellisel tegevusel potentsiaalselt suurem mõju, kuna seda on võimalik pikema aja peale jaotada kui mõned nädalad või kuu Aafrikas lastele inglise keelt õpetades.

Loomulikult ei päästa vabatahtliku töö näiteks keskkooli programmi lülitamine meie äärealasid (ei saa ju kõiki Tallinna teismelisi bussidega maale sõidutada… või äkki saab?), vaid kasu võiks sündida mõttelaadi muutusest, nii et kasvav põlvkond näeks maal ja äärealadel eksisteerivaid probleeme jagatud ning ühistena. Samas tuleb mõista ka seda, et kasulik-õpetlik vabatahtlik töö on keeruline valem – võib tekkida täpselt samasuguseid probleeme, nagu näeme Aafrikas, kus paljude heade kavatsuste ja väheste tulemustega ei saavutata suurt midagi. Aga kui me ei proovi, ei saa ka kunagi teada.

Kes siis ikkagi võiks lõhkuda ära vanainimese puud?

Liina Haldna töötab ühes maailma suurimas humanitaarabiorganisatsioonis Piirideta Arstid epidemioloogina. Praegu on ta Mosambiigis, kus ta tegeleb HIVi ja AIDSi ennetuse ning raviga.

***

Kui Wwoofiks Eestimaal?

Ökotaludesse vabatahtlikke vahendavas portaalis Wwoof on registreerinud end vastuvõtjana viiskümmend Eesti mahetalu. Allpool on inspiratsiooniks mõned talude kirjeldused lehelt wwoof.ee. Kui läheks õige appi?

  • „Talu asub Lõuna-Eestis ja tegeleb mahetootmise ning oma saaduste müügiga. Kuna talus on tööjõudu väga vähe, lõpetati loomapidamine täielikult. Tegelen ainult taimekasvatusega ja seda ainult maheviljeluses. Kasvatan köögivilja, kartulat, heina jne.”
  • „Elame Viljandimaal Tarvastu vallas ja tegeleme lambakasvatusega. Meie talus on suviti umbes 800 lammast ning talveperioodil 350 põhikarja utte. Oleme siin neljakesi: Mirja, Madis, Karen ja Aron. Veel elavad meil koerad Kusti ja Alfa, mõned kassid ja kitsed. Lisaks lambakasvatusele tegeleme ka käsitöö ja oma tarbeks köögiviljade ja marjade kasvatamisega. Vabal ajal saab minna lähedalasuvale metsamatkarajale, mis viib taastatud metsavendade punkrini, või tutvuda Viljandiga.”
  • „Väike peretalu Tartu lähedal, kus põhiline suunitlus on aiapidamine. Loomadest on talus kanad, koerad ja kassid. Pererahvas koosneb vanaisast (75), pereemast (45) ja tütrest (22). Vanaisa on kodune, pereema käib täiskohaga Valios tööl ja pere noorim on bioloogia üliõpilane.”
  • Pisike lihaveisekasvatusega tegelev mahetalu, mida peab noor perenaine. Meil on 25 ammlehma ja kari vaikselt kasvab. Kogu elu käibki ammlehmade ümber. Nemad on talu ainsad tootjad ja nende heaolu on esmatähtis. Elame talus pisipojaga kahekesi.”
  • „Oleme noor perekond, kes alustas 2010. aastal kitsekasvatusega. Sellel aastal on meil Rootsi maatõugu kitsedest 30-pealine piimakari ning 30 kevadel sündinud talle. Tänavu alustab tööd ka meierei. Aidata saab nii loomade söötmise, karjatamise, lüpsmise kui ka piima töötlemisega.”