Mida teha siis, kui unistused maailma paremaks muutmisest asenduvad küsimustega, kas teha abivajajate heaolu nimel koostööd orjapidajatest ärimeestega või jätta nende elud moraalile alla vandudes saatuse hooleks.

Tänavu 27. jaanuaril toimus Los Angeleses orjandusevastane meeleavaldus, kus pöörati tähelepanu migrantide kuritarvitamisele. Foto: Mark Ralston/Scanpix

Kui ma teeksin oma humanitaarabitöö kõrvalt väikestviisi antropoloogilist uuringut, saaksin suure tõenäosusega teada, et enamik humanitaarabitöötajaid on olnud ühel hetkel naiivsed üliõpilased, kes usuvad a) kiisudesse, kutsudesse ja volontäär-turismi; b) jumalasse, Jeesus Kristusesse või isegi Neitsi Maarjasse; c) Che Guevarasse või „Teeme ära!” tüüpi asjadesse; d) inimõigustesse; e) kohapealse võimekuse ehitamisse, jätkusuutlikusse arengusse ja teistesse Euroopa Liidu loodud terminitesse; või f) mingisse kombinatsiooni eespool mainitutest.

Kuniks nad sisenesid humanitaarabi „pärismaailma” ja said aru, et nad ei ole enam ükski sellest a-st f-ini. Nende idealism suri või on suremas lõpututel kompromissikoosolekutel, kus ei pakuta ei kohvi ega saiakesi. Mõnel juhul ka kontori plastist aiatoolil bürokraatia käes ägades või küüniliste kolleegide seltsis, kes sulle kohaliku viski saatel Ebola-muinasjutte (täiesti eraldi žanr, mida armastavad rääkida need, kes on Ebola-koldes käinud) jutustavad. Ja ka taipamisel, et humanitaarabitöö ei ole seksikas, olgugi et Angelina, Bono, Madonna, George ja Matt panid sind seda uskuma.

Humanitaarabitöötajad panustavad väga palju moraalset ja emotsionaalset energiat HEATEGEMISSE ning eks siis olegi loogiline, et see minapilt on HEA moraaliga väga tugevalt seotud. Samas on võimalused sattuda humanitaarabitööga seoses moraalsete õuduste keerisesse väga suured. Läbirääkimised ja töötamine HEA ja HALVA piiril kaotavad varsti silme eest kutsud, inimõigused ja jätkusuutliku arengu. Näiteks selleks et pääseda ligi kõige enam abi vajavatele inimestele, on tarvis rääkida läbi pooltega, kelle vaated ajavad sind oksele ning kellele sa tahaksid lihtsalt näkku sülitada ja öelda, et nad on terroristid-sitajunnid. Kui sa oled keegi, kes on alati tõde ülimaks pidanud, ning seal, kust sa tuled, tehakse üldiselt otsuseid nii enam-vähem rahva vajadusi ja ootusi arvestades, võivad läbirääkimised või, veel hullem, kompromissid ja koostöö sinu silmis kurjategijatega hakata tunduma täiesti vastuvõetamatu plaanina. Hoolimata sügavast tülgastumusest tuleb sul sel hetkel ikkagi suhu kogutud tatt alla neelata ja mitte sülitada. Võib-olla isegi nende sinu meelest väga halbade inimestega koostööle asuda ja õhtul voodis hirmus sosistades endalt küsida, kas sa ikka oled HEA…

Kui ma oma kujutletava antropoloogilise uuringuga edasi läheksin, saaksin teada, et mina ise ja mu kolleegid kannatame kõik vähemal või suuremal määral moraalse nartsissismi all. Me võime pidada olulisemaks seda, kas otsused näivad head ja õiged, ning vähem tähtsaks seda, mis tagajärg nendel otsustel on. Selliselt mõeldes seab heategija oma identiteedi ja imago ettepoole oma tegude tagajärgedest. Selliselt mõeldes on HEA asja tegemine pigem iseenda suhtekorralduskampaania, enda identiteedi ja imago ehitamine, mõtlemata oma tegude/tegematajätmiste tagajärgedele. Arvestades, et humanitaarabitöötajad tahavad ju siiski maailma paremaks muuta, on see väga vastuoluline – kuidas saab keegi, kes tahab üle kõige leevendada inimeste kannatusi, olla ise kammitsetud eneseimetlusest.

Kõik need olukorrad, kus sa lennukis kõrvalistujale casually mokaotsast ütled, et ah, ma siin sõidan maailma päästma, mis ise, või oled sugulastega pika laua taga ja kõik uhkelt sinu poole pead noogutavad. Kurat, ma olen ju hea! Maksimaalse moraalse nartsissismi puhul tuleks selles eespool kirjeldatud situatsioonis nendele terroristidele näkku sülitada. Päris ausalt, see oleks super lugu, mida kodus pika laua taga rääkida. Samas on selle sülitamise tagajärg see, et abivajajad, kelleni oli tarvis jõuda, surevad suure tõenäosusega ära – nälga või kergesti ennetatavatesse ja ravitavatesse haigustesse, sest mingil Birkenstocki sandaalide ja kollaseks higistatud T-särgiga tüübil on kõrge moraal!

Sellel pooleldi anonüümselt kirjeldatud olukorral on tegelikult tõepõhi all. Liibüa ranniku transiitorjalaagrites, mis on ülerahvastatud ja kus on puudu kõigest – toidust, veest ja ravimitest –, ootavad väga paljud inimesed pääsu Vahemerele. Nende laagrite bossid on orjapidajad-ärimehed, kui nii võib öelda. Ometigi on ainuke võimalus laagrites olevate inimeste kannatusi leevendada, kui orjapidajad-ärimehed seda lubavad. Ja see tähendab, et Birkenstockil tuleb orjaärimeestega koos töötada.

Või mis saab siis, kui ühel hetkel tuleb välja, et riik, kus su organisatsioon töötab ning kes on seni olnud igati koostööaldis partner, on süstemaatiliselt üht rahvusgruppi taga kiusanud, sõjavägi on neid tapnud, elusalt põlema pannud ja vägistanud? Kas siis on ÕIGE seal oma asjad kokku pakkida ja riigis tegevus lõpetada, sest me ju ometigi ei tööta koos jõhkrate režiimidega? (See ei ole muinasjutt, see on Myanmar ja rohingjad.) Lahkudes kannatavad kõige kaitsetumad inimesed, kelle jaoks meie sealolek on ainuke võimalus saada HIV ravi. Sinna jäädes oled sa samas justkui ühes paadis genotsiidi korraldajaga.

Kas siis teha õiget asja või teha asju õigesti?

Aga nagu üks karastunud Ebola-muinasjutu vestja ükskord jutu lõppu poetas, on kirjanikul Luigi Pirandellol meile samuti sel teemal üht-teist öelda: „Kui me vaid näeksime kõike seda kahjut, mida me head tehes põhjustada võime.”

Liina Haldna töötab maailma ühes suurimas humanitaarabiorganisatsioonis Piirideta Arstid epidemioloogina. Praegu on ta Mosambiigis, kus ta töötab HIV ja AIDSi ennetuse ning raviga. Liinale meeldivad Aafrika, teater ja jooksmine.