Ligikaudu art rock’i žanrisse paigutatav Radioheadi uus LP „A Moon Shaped Pool” on siiani ansambli kõige esteetilisem töö. Ta on nagu voolav vesi oma erinevates ettejuhtuvates vormides.
Silme ees tõusevad ja taganevad kujutlused tormakatest jõgedest, tilkuvatest allikatest ning kohisevatest jugadest, millele annavad vaimutoitu varasemate töödega võrreldes vägagi domineeriv orkestratsioon, silmapaistvad tavakuulaja vastuvõtlikkuse piiri peal kõikuvad keerulised harmooniad ning üsna meelevaldne äraütlemine varem bändi loomingust läbi käinud dissonantsidest, klastritest ja distortion’ist. Taju Radioheadist kui viieliikmelisest ansamblist kaob selle plaadiga täielikult, kõik on heas mõttes palju massiivsem, puhtam.
Bänd on olnud üsna tihti müstilisuse etalon, millele on aidanud kaasa sügavad kõlapõhjad ning Thom Yorke’i dekonstruktsionistlik lüürika. Sellel plaadil on aga loonud julmalt salapärase õhustiku voolavad aasiapärased kõlamotiivid, edasi-tagasi rewind’itavad ambient-helid, millel on vana jaapani retrokaamera videoklippide väärtus, ning vokalisti printsiibil „less is more” põhinev inimlik, joovastavalt melanhoolne (aga mitte sentimentaalne) lüürika. Tehtud on seda aga hoopis teise – kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks –, kerglasema nurga alt.
„A Moon Shaped Pool” tõstab esile armastuse komplekssust, selle igavikulist vasturääkivust, aga sellest armastusest ei kirjutaks, sest selle leiab sealt igaüks ise. Kala õhus, lind vees.
