Eesti e-riigi visionääridel pöörastest ideedest puudust pole. e-Residentsuse programmile lisaks arutatakse tõsiselt krüptoraha kasutusele võtmist. Mis see on? Kas minna õhinaga kaasa? Otsime vastuseid.

Blockchain ehk plokiahel talletab absoluutselt kõik tehingud, mis kunagi tehtud. Plokiahel tehnoloogiana on krüptoraha võimaldaja. Foto: deavmi (CC BY-SA 4.0), Wikimedia Commons

Eelmisel nädalal käis e-Residentsuse juht Kaspar Korjus välja intrigeeriva idee Estcoinist ehk Eesti oma krüptorahast. Korjuse eesmärgiks oli eelkõige algatada debatt ja koguda tagasisidet, kuna selget visiooni – mis eesmärk, tehnoloogiline lahendus või kasutusvõimalused loodaval käibevahendil oleks –, artikkel ei sisaldanud. See pole etteheide, vaid sedastus.

Juba praegu võib olla kindel selles, et Korjuse artikkel täitis eesmärki reklaamida e-Residentsust ning kinnitada Eesti kuvandit tehnoloogialiidrina. Vähemalt krüptomaailmas sai Estcoini idee palju kajastust, sellest kirjutasid kõik suuremad krüptoraha-uudiseportaalid ning tuntumatest väljaannetest BBC, CNBC, Fortune ja Bloomberg, rääkimata arvukatest Redditi-lõimedest. Krüptoentusiastid üle maailma on Estcoini ideest haaratud, sest riigi korraldatud ICO oleks ajaloos esmakordne.

Mis on ICO?

ICO (initial coin offering – esmane müntide pakkumine) on krüptomaailma ekvivalent traditsioonilistel aktsiabörsidel peetavale IPO-le (initial public offering – esmane avalik pakkumine). Selle käigus võivad kõik soovijad endale soetada fikseeritud hinnaga loodavat vääringut (näiteks valuutat või osakuid ehk token’eid). ICO lõppedes saavad kõik krüptovääringut soetanud kas mingi osa tulevikukasumist, osta nende eest ICO korraldaja teenuseid-kaupu või lihtsalt loota, et just sellest vääringust saab kunagi üldkasutatav maksevahend. Enamik krüptovääringud saavad peale ICO-t avalikult kaubeldavaks – paljud ostavad spekuleerides, sooviga need mõne aja pärast lihtsalt kallimalt edasi müüa. ICO korraldaja aga saab ühisrahastusmeetodil kapitali oma tegevuse finantseerimiseks. Harvad ei ole juhtumid, kus selleks tegevuseks on näiteks puhkusereis Maldiividel. Olen isegi paar korda säärast kooliraha maksnud.

Hetkel on krüptomaailma tabanud tõeline ICO-buum. Keegi vist ei jõua enam järge pidada – viimase aasta jooksul on neid toimunud sadu, kui mitte tuhandeid. Eestistki on kolm firmat edukalt ICO korraldanud. Üks neist on Polybius Foundation OÜ, kellel on ambitsioonikas plaan avada päris pangalitsensiga krüptopank – nemad kogusid kokku üle 25 miljoni euro, tänases vääringus isegi ehk ligi 40 miljonit. Teine on äsjalõppenud Agrello OÜ ICO, mis tegeleb nutilepingutega (smart contracts) – ka nemad kogusid vaid paari nädalaga üle 25 miljoni euro. Kolmas on aga venelastest e-Residentide loodud Mothership Foundation OÜ, mis pole veel tulemusi avaldanud, kuid jääb ilmselt eelnevatele tublisti alla.

Meelevaldseks, kuid siiski põnevaks võrdluseks võib tuua LHV panga IPO, millega koguti investoritelt 13,9 miljonit eurot (investorid soovisid osta 42 miljoni eest). Täiesti tundmatu ja kordades pisem Polybiuse panga tiim tegi rahaliselt võrreldava tulemuse. Muidugi on LHV aktsia IPOst tänaseni 68% tõusnud, Polybius’e token’i väärtus aga oma ICO-st alates umbes sama palju langenud.

Aga milleks meile Estcoin?

Siin on erinevaid huvigruppe: Eesti inimesed, Eesti riik, e-residendid ja potentsiaalsed investorid. Lisaks tekib võimalus rahastada e-Residentsuse programmi. Hetkel on e-Residentsuse eelarvereale 2017. aasta jaoks kirjutatud 823 914 €. Seega õnnestunud ICOga võiks e-Residentsust rahastada peaaegu terve inimpõlve.

Aga mitte keegi ei investeeriks Estcoini ICOsse, kui kogutud rahaga kaetaks tegevuskulusid, sest näiteks välismaa investor ei saa sellest käegakatsutavat tulu. Investoril on vaja äriplaani. Midagi, mis lubaks kasumit või mõnda muud hüve. Korjus käib välja idee riskikapitalifondist, mida juhiksid vähemalt osaliselt kogukonna investorid ning mis rahastaks Eestis registreeritud ettevõtteid. Ehk põhimõtteliselt oleks näiteks e-Residentide firmadel lisaks muule riiklikule taristule ligipääs ka toetusprogrammile. Tegu oleks omamoodi EAS-iga EAS-i sees. Vaid selle erinevusega, et tegemist peaks olema kasumliku ettevõtmisega, nagu erakapitalil põhinevad fondid on.

Estcoin tehnoloogiana ja fond katalüsaatorina saaksid aidata luua lõputu hulga teenuseid, mis kasutavad ära plokiahela-tehnoloogia[1] eeliseid. Näiteks Korjuse artiklis mainitud nutilepinguid – need on arvutiprotokollid, programmeritavad lepingud, mis pakuvad hulga uusi võimalusi.

Plokiahela tehnoloogiline briljantsus pakub lihtsalt liiga palju võimalusi radikaalseteks uuendusteks, mis tooksid inimkonnale kasu.

Põhimõtteliselt võiksin tulevikus näiteks oma üürilepingu vormistada hoopis nutilepinguna. Kui mõlemad osapooled on selle allkirjastanud, saadaks kõnealune nutileping minu krüptoarvelt iga kuu õige summa üürilendja arvele. Jah, seda saab netipangas üsna lihtsalt juba täna teha, kuid see eeldab lepingu koostamist ja igasugu muud bürokraatiat. Uuenduslikkus tuleb mängu siis, kui lepingutes on rohkem kui kaks erinevate kohustuste ja õigustega osapoolt ning tegevustes nagu pangandus, palgamaksed, omandist saadava tulu jaotus jne. Ütleme näiteks, et me tahame kümne sõbraga teha kinnisvarainvesteeringu – osta pisikese korteri ning selle välja üürida. Ära jääb tohutu hulk paberimajandust, kulu juristidele ja peaaegu välistatud on hilisemad vaidlused. Üüritulu ja kohustuste jaotus käib automaatselt.

Üks käimasolev ICO (Propy) soovib luua näiteks ülemaailmset kinnisvaraturgu. Nad on väidetavalt löönud käed Ukraina valitusega, kes on nõus nutilepingute tehnoloogiat kasutades avama oma kinnisvaraturu välisinvestoritele. Seda saaks teha ka Eesti – nii lihtsustuks välismaalastel kinnisvara soetamine mitmekordselt ja riiki tuleks uusi investeeringuid. Aga muidugi ei ole kinnisvara ainuke kasutusvaldkond, võimalused on lõputud.

Rohkem või vähem riigi kontrolli?

Sõltuvalt Estcoini eesmärgist luuakse vääring täies mahus kas koheselt – ehk fikseeritud arv token’eid, mida saab osta, või müüakse esmasel pakkumisel vaid mingi osa ning kõigil, kel soovi ja võimalust, saavad neid juurde tekitada kaevandades, mis on sisuliselt vääringu emiteerimine. Selleks on erinevad mooduseid, millest kõige levinum on arvutite või spetsiaalsete raalidega tohutul hulgal arvutuste tegemine, seeläbi elektrienergia kulutamine ja n-ö „müntide vermimine”.

Kui tegemist oleks peamiselt riskikapitalifondiga, peaks tegemist olema fikseeritud arvu token’itega, kuid kui on ambitsioon saada maksevahendiks, võiks lubada inimestel seda ka kaevandada. Maksevahendiks saamisel on aga probleem – Eesti ainuke seaduslik raha on euro. Siin tuleb minu arust välja Estcoini idee kõige suurem mõju – debatt vääramatu tuleviku üle. Arvan, et Eesti riik peaks siin initsiatiivi näitama – krüptoraha vajaks seadustamist ja laiemale üldsusele tutvustamist. Artiklile reageeris ka Eesti Pank, kes traditsioonilise asutusena krüptorahasse skeptiliselt suhtub.

Ükskõik, millisel moel Estcoin loodaks, oleks põnev (ja natuke populistlik) eraldada mingi osa loodavast vääringust igale Eesti ID-kaardi omanikule ja e-Residendile, kes selleks nõude esitavad. Soovi korral saaksid nad selle siis mõnel turul kas müüa, või näiteks kaasa lüüa loodava riskikapitalifondi tegevuses.

Natukene muret tekitab aga Korjuse väide, et tänu valitsuse kontrollile ei saaks seda kasutada ebaseaduslikeks tegevusteks. Jah, tehingutest krüptorahaga jääb alati jälg, kuid kas ma pean ka hakkama kuidagi tõestama, mida ma ülekande eest vastu sain? Säärane kontroll oleks jabur ning tagurlik. Muidugi, erinevalt sularahast, jääb Estcoiniga narkootikume ostes või altkäemaksu saades kirja, kellelt kellele raha liikunud on. Eelistaksin, et võimalik oleks luua ka avaliku silma alt peidetud nimedega tehinguid, sest privaatsust võivad nõuda ka täiesti legaalsed tegevused. Privaatsus on seega täiesti eraldiseisev ning suur küsimus Estcoini kasutamisel.

e-Residentsuse ja plokiahela sümbioos võimaldaks eemaldada kõige suurema anonüümsuslünga krüptorahas. Kui absoluutselt kõik tehingud kõikide kontode vahel on 100% avalikud, siis näiteks bitcoini puhul ei tea mitte keegi kellele kuuluvad „kontod” (tegelikult aadressid, mis funktsioneerivad kui kontod), kui see keegi ei ole võtnud vaevaks omandust tõestada. Siin võiks juba täna e-Residentsus likvideerida tülika protsessi, mille peab läbima pea iga teenusepakkuja juures, kes krüptorahaga tegeleb. Seda nimetatakse tunne-oma-klienti (KYC – know your customer) ning see kujutab endast enamasti dokumendist pildi saatmist, aadressi kinnitamist mõne arvega ja endast pildi tegemist koos dokumendiga. Neid on klientidel ebamugav teha ja teenusepakkujatel kontrollida, lihtsam oleks kasutada digiallkirja, millel on riiklik garantii. Või Estcoini, kuhu see oleks sisse ehitatud.

Kas krüptoraha on (praegu) lihtsalt mull?

Võimalik, kuid olen siiski kindel, et see mitte kuskile ei kao – plokiahela tehnoloogiline briljantsus pakub lihtsalt liiga palju võimalusi radikaalseteks uuendusteks, mis tooksid inimkonnale kasu. Ilmselt ootab meid ees teatav kainenemine praegusest buumist, kuid sellest väljub krüptoraha idee täiskasvanuma, teadlikuma ning loodetavasti ka reguleeritumana. Praegune Metsikut Läänt meenutav olukord krüptomaailmas on küll lõbus (ja vahel ka nutune), kuid sellisel kujul pikalt jätkuda ei saa. Riigid peavad hakkama seda tunnistama, sest see on lihtsalt muutunud liiga suureks. Venemaa, Hiina ja Jaapan juba vaatavad sinnapoole kõrgeimal tasemel, kuid Eesti võiks olla ses osas eesrindlik. Poliitikud, ärme jää maha – arvutivärk on meie teema.

Seega, e-Residentsuse tiimile Estcoiniga tuult tiibadesse – loodan tõsimeeli, et suudate end ametnike ja seadusandjate tagurlikust armeest läbi suruda. Võita on palju. Ja minu näol on Estcoinil kindlasti üks mikroinvestor olemas.


[1] Plokiahel (blockchain) on detsentraliseeritud andmebaas, millest on konsensuslik koopia kõikidel taristu sõlmpunktidel. Selles on kirjas absoluutselt kõik tehingud, mis kunagi tehtud, ning seda ei ole võimalik võltsida. Plokiahel tehnoloogiana on krüptoraha võimaldaja.