„Retsept” on rubriik, kus erinevad tuntud ja vähem tuntud inimesed jagavad oma teadmisi sellest, kuidas eluga toime tulla ja võtta sellest aeg-ajalt või ka pidevalt maksimumi.

Kaur Riismaa. Foto: Jaan Krivel

Aga teeks justnimelt väikese burksi. Väikese burksi maakeelne nimi on „võileib”, kuigi traditsioonilisest burksist eristab seda kahe asemel üks viil leiba / saia / sepikut / et cetera ad absurdum.

Anthony Bourdain on jaganud burksid ühes intervjuus kaheks. Esimesse kategooriasse kuuluvad need hiiglaslikud kuhilad, mida burksi nime all diner’ites pakutakse ja mida on võimatu süüa. Bourdaini meelest eksisteerib ainus tõeline burks kiirtoidu vormis ehk see on ühe käega ampsatav. Jagan tema meelsust ning lisaksin omalt poolt, et noa-kahvli-burgeriks nimetatu on tegelikult toidukompa – tavaliselt on saiaviil salati ja kotleti kõrval taldrikul, taolise kuhjatise puhul aga on kõik virna laotud. Tegelikult sama mõttetu punnitamine kui telesarja „Raamatupood” („Black Books”) ühes osas, kus osavaks kokaks osutuv Manny supist torni teeb.

Õige võileib pole mitte elementide, vaid maitsete kompa, kus kõigel peab olema põhjendus. Pole mõtet näiteks tappa praetud seente mekki majoneesiga (majonees, kui mitte tempereeritult, on üldiselt võileivalise polüfoonia surm). Kõige etemaid võileibu valmistavad sõbrad-tuttavad on üldiselt ka sitkema kirjanduse austajad – nüansseeritud lause mõistmiseks on vaja samasugust tähelepanelikkust kui otsustades, millest võileibu valmistada. Iris Murdochist lugupidajad on viimistlenud võileivatehnika seejuures piirini, kus leiva generaalbassi saadab üksainus hääl con moto, ja sellest täiesti piisab.

Leiva ning juustu, äärmisel juhul mõne oliiviga saavutatakse tintinnabuli gurmaanlik ekvivalent.
Kõige ilusam on võileibade puhul see, et õiget retsepti õieti polegi. Ei saa nimetada kindlaid maitseosiseid, need tuleb ise ja iga kord omapäi leida, küll saab aga välja tuua mõned soovitused.
Esiteks, ära mine poodi. Võileib peab olema valmistatud kodus leiduvast, ainult nii saab lihvida oma oskuseid virtuoossuseni. Meenuta, et ka Michelangelo tahus Taaveti marmorplokist, mille teised skulptorid olid ära põlanud kui tööks sobimatu.

Teiseks, võileib peab olema ka voodis selili söödav, nii et kattekihid ei kuku rinnale. Kuigi võib-olla meeldiv abikaasale keelega liginemiseks, tähendab see enamasti siiski lögast voodipesu. Kihtide kinnitamiseks võib kasutada vana head laiali lükatud pehme juustu nippi, ent proovida võid ka leiva ettevalmistamist seda eri viisidel röstides.

Kolmandaks, kasuta osiseid, millel on maitse. Hipsterite plära, et „mul on Lasnakal üks Fjodor, kes rõdul tomateid kasvatab”, pole oma triviaalsuses siiski mõtteta. Teeme ühe asja selgeks: Rimi tomat on maitsetu. Kõik.

Neljandaks, vähem on rohkem. Sanchopanzalik „ideaalne võileib” koosneb kolmandikus värskest materjalist, kolmandiku moodustab leib ja ülejäänud ruum kuulugu paarile lisandile. Pole mingit mõtet kogu oma külmiku sisu ülestikku laduda, see ei maitse kuidagi.

Ja mida me siis selle kõigega saavutame? Väikese kunstihetke oma Exceli-päevas. Võib-olla sa oled hoolimata pingutustest andetu maalikunstnik, sinu treitud värsid on hambutud ja see biit, mille sa Reason 10-ga tegid… Ämmal oli õigus ja abikaasal ka, nad lihtsalt ei öelnud seda välja.

Aga igaüks suudab komponeerida võileiva. Mis kõige toredam, äpardunud katse saad ära süüa erinevalt oma natüürmordist, mille alles lapselaps julgeb pööningult prügikasti viia.

Ilus võileib on gustatoorne puhtus ja olfaktoorne selgus. Ilus võileib on jooga ja meditatsioon. Kõik see, mille eest su personaalguru uue AMG ostis, on köögis saavutatav.

Kaur Riismaa (snd 1986) on kirglik kalamees ja harrastustaikonaut. Vabal ajal praktiseerib pikki jalutuskäike, päikeseloojanguid ja grupipastellmaali.