Berliin on aus linn, mis ei paku erilist mugavustsooni, küll aga võimalust vabaneda eelarvamustest ning keskenduda sisekaemustele. Kõik noored linna kolinud eestlased on kasvanud siin paremateks ja enesekindlamateks inimesteks.

„Sa oled nagu rott kambrikeses, kes ei julge välja ronida. Aga kui see ühel hetkel juhtub, siis sa jõuad oma juustuni,” räägib Joosep. Foto: Mara Lea Hohn

„Berliin on koht, kuhu inimesed põgenevad. Mitte ainult eestlased – enamik välismaalasi, keda olen siin kohanud, on millegi eest põgenenud,” ütleb Kristi, kes peab Mitte ja Gesundbrunneni linnaosade piiril kohvikut Jäääär ning hindab kõrgelt suurlinna anonüümsust. Jääääre lähedal asub Berliini müüri memoriaal, mille ümbruse tänavakate on täis läände põgenemisel hukkunute mälestustahvleid. Lõhestatus on teinud Berliinist 20. sajandi erimeelsuste sümboli, samal ajal andis müüri lagunemine olulise tõuke ida ja lääne taasühinemiseks. „Vastuolulisus” ongi vast Berliini kõige paremini iseloomustav sõna, millest tulenev ettearvamatu elukeskkond sobib ühtviisi hästi nii heidikutele, ettevõtliku vaimuga inimestele kui ka loomingulistele natuuridele. Berliinis võib aastaid niisama tiksuda ja mitte kunagi „täiskasvanuks saada”, samas pakub püsimatu elustiil võimalust sisemiseks vabaduseks.

Praegusel ajal voolab Berliini inimesi igast ilmakaarest. Nende seas on nii perspektiivituid kunstihipisid, üliõpilasi kui ka lihtsalt rännumehi, keda selline pulbitsev kaos tõmbab. Peamiseks ühendajaks linna saabujate vahel on mitte millegi liiga veidraks pidamine. Kellegi mitmikabielu, BDSM-etendus või fetišiklubi nurgas toimuv seksuaalvahekord ei pane tavalist berliinlast kulmugi kergitama. Samas ei suru keegi „oma vabadust” peale, mis lubab erinevatel religioonidel ja uskumustel koos elada. Mingis mõttes ongi Berliin nagu suur katseklaas – mõne jaoks hippie shit, mis viivitamata kumminuiaga laiali peksta tuleb, teise jaoks märk inimkonna helgemast tulevikust. Igal juhul on praegune iseorganiseeriv kaos meelepärane Berliinis elavatele kunstnikele, muusikutele, tantsijatele ja disaineritele.

Loomingulistest tüüpidest ongi Berliin ahvatlenud eelkõige just muusikuid alates Gustav Mahlerist Iggy Popi ja techno-legendi Richie Hawtinini välja. Tuntud eesti muusikutest elab Berliinis helilooja Jüri Reinvere, samas on siin end hästi tundnud ka punkar Peeter Pask, mis näitab üsna kujukalt, kui erinevad inimesed Berliinis oma koha leiavad. Selles loos kõnelevaid noori eestlasi ühendavad lisaks kultuurilembusele ja avatusele eelkõige julgus ja ettevõtlik vaim, mis neid üldse seda seiklust alustama sundisid.

Rotid kambrikeses

„Mina tulin Berliini, sest siin olid odav toit ja korterid, mina 19-aastane ja hulljulge,” selgitab Sandra (26) kaheksa aastat tagasi tehtud otsuse tagamaid. Ta on siniste juuste ja õnneliku olemisega tüdruk, kes on pidanud kõiki ameteid alates baaridaamina töötamisest kuni Mauerparki kirbuturul müümiseni. Praegu üritab ta sõpradega üht mittetulundusühingut käima tõmmata. Sarnaselt Sandraga otsustas heatujuline ja seiklushimuline Piret (24) ühel ilusal päeval lihtsalt Berliini kolida. Ta polnud varem Saksamaa pealinnas käinud, kuid siia tulek andis hea võimaluse n-ö „päris elu” kindla töökoha, korteri ja laenudega edasi lükata. Praegu töötab Piret kõnekeskuses osalise tööajaga, mis on tema sõnul ideaalne inimesele, kes on tulnud Berliini aastaks-kaheks, et iseendas selgusele jõuda ja uut keskkonda kogeda.

Inimesi hinnatakse Berliinis nende isiku, mitte rahvuse või keele põhjal. Nii pole Kristi sõnul – kes peab kohvikut sõna otseses mõttes kultuuride ristumispunktis – keskmise inimese jaoks tänaval vahet, kas keegi on eestlane, bulgaarlane või venelane. Kui ta viie aasta eest oma toonase töökoha pärast ühe start-up’i tiimis Berliini kolis, sai ta üsna kiiresti aru, et see pole Saksamaa. Berliini pole rajatud kindla plaani alusel, siin pole isegi keskust. Linn on tekkinud külade ühinemisel, järk-järgult – sama printsiibi alusel nagu mitmed Metsiku Lääne uusasulad. Kohaliku lehe taz ajakirjanik Uwe Rada ongi nimetanud Berliini uueks Metsikuks Lääneks, tänapäeva kullakaevajate kantsiks. Tegelikult polnud Hamburg, München, Frankfurt ja teised eesrindlikud saksa linnad Berliini pealinnaks valimisega sugugi nõus. Millegipärast on aga ühe Euroopa mõjuvõimsaima riigi pealinn suur küla, mille barbaarne elukorraldus on tahes-tahtmata teatud suunanäitajaks.

Joosep (27) ja Taavi (26) saabusid Berliini möödunud sügisel ning on oma arvamuse linna suhtes kiiresti kujundanud. Joosepi arvates on Berliin räpane urgas, mille asukad on samuti räpased. „Samas inimesed on ju loomad, nii et selles suhtes on see väga aus linn,” lisab Taavi. Noormehed tahtsid surnud ringist välja murda – Tallinnas oli kõik ennast ammendanud, Berliin pidi pakkuma elule uut positiivset impulssi. Uute oludega aklimatiseerumine oli siiski raske.

Ilmselt läbib iga välismaale kolinud inimene alguses oma toas peidus olemise faasi. Linna saabudes on tavalised üksildased jalutuskäigud ning lahtistest ustest tulev peomelu ei tõmba. „Sa oled nagu rott kambrikeses, kes ei julge välja ronida. Aga kui see ühel hetkel juhtub, siis sa jõuad oma juustuni,” räägib Joosep. Taavi sõnul tuleb alguses keskenduda ainult ellujäämisele ja olmele, pole juttugi mingist lõbutsemisest. Ent siis hakkavad asjad paika loksuma, tuleb lihtsalt ise avatud olla. Joosep võrdleb Berliini isafiguuriga, kes on küll nagu karm kindral, kuid toetab oma võsukest rahaliselt, kui too end lõpuks kokku võtab. Raha teenimiseks on Berliin siiski halb koht ja tööpuudus on siin suurem kui mujal Saksamaal. Ent raha omamine polegi hummuserestoranis töötava Joosepi arvates Berliinis primaarne, tähtis on inimlik elukeskkond.

Paljud berliinlased keelduvad täistööajast, sest see takistaks neil linnamõnude nautimist. Ka Taavi jaoks on töö üksnes vahend, mis võimaldab tegeleda talle tõeliselt meeldivate asjadega. Lisaks life coach’i mentaliteedile ja huumorilembusele on nad Joosepiga mussifännid ja DJd. Suur osa vabast ajast kulub uute lugude kuulamisele ja üldse kohalikust skeenest arusaamisele. Muusika on tähtis ka vägilasekasvu Ülari (29) jaoks, kes Taanis akustikat õppis ning nüüd Berliinis ühe kohaliku start-up-firma ülestöötamise kõrvalt nii kitarri kui ka trumme mängib. Tema sõnul võetakse Berliinis inimesi paremini vastu kui Taanis, kus ta pärast kaht aastat jäigi „väljast sisse vaatama”.

Berliinist saadud eelarvamustevaba suhtumine on väga vajalik kogu eluks, arvab Taavi. Foto: Mara Lea Hohn

Alguses saad peksa

Berliin on narkodiilerite paradiis, sest linna voorib iga päev massiliselt kommimaiaid pidulisi. Samal ajal pakub taoline elukorraldus võimalust anonüümsuseks, mistõttu linn on hea pelgupaik vandenõuteoreetikutele või neile, kes tahavad oma elu „suurest süsteemist” lahus elada. Privaatsus on siin väga oluline, alustades varjunimede kasutamisest sotsiaalmeedia kontodel ja lõpetades sellega, et inimestest fotode tegemisel tasub ettevaatlik olla. Seega saavad siinsed reivirähnid kogeda techno-klubis või tänavakarnevalil peoliste massi sees kaasa võnkudes vabadusetunnet, mida väiksema koha peoskeene ei paku. Muidugi ei tegele ka siin elavad eestlased mõne kodumaale jäänud sõbra meelest millegi muu kui narkootikumidest segi kammimise ja lakkamatu pidutsemisega.

„Berliinis on kõik funktsionaalsed narkomaanid,” ütleb Ülari. Näiteks ei pruugi kõrvalt vaadates arugi saada, et kaastöötaja on just kolm päeva kokaiini teinud. Kuna narkootikumide teema on tema sõnul väga ühiskonda lõhestav, siis Berliinis on inimestel ükskõik, kas keegi teeb mingeid aineid või mitte. Taavi meelest kasutavad inimesed siin drooge elutervemalt – nautimiseks, mitte probleemide eest põgenemiseks. Kuigi ka Berliinis on palju inimesi, kes peomaailma sisse ära kaovad, on need Joosepi sõnul peamiselt turistid. Näiteks peavad linna külastavad noored eestlased alati kindlasti Berghainis ära käima, kuigi see pole nii erinev nende tavalisest nädalavahetusest. Pidutsemisfaas möödub Berliinis päriselt elades kiiresti. „Võib-olla kord kuus käid peol, ülejäänud aja tegeled oma sisekaemustega. Muidu on õõnes tunne,” räägib Joosep.

Oluline õppetund Berliinis elades on maailmast ja iseendast arusaamine, millega kõik linna saabunud on vähemal või rohkemal määral ametis. Kõige tähtsam on olla aus ja hea inimene – pole vahet, kas olla maalikunstnik, kiirsöögikoha nõudepesija või bordelli administraator. „Siin sa saad alguses kogu aeg peksa, sest oled nii eelarvamuslik,” räägib Taavi. „Näiteks õpid pärast vestlust kuskil baaris, et see transvestiit sinu kõrval on täpselt sama lahe inimene kui sa ise.” Tema sõnul on Berliinist saadud eelarvamustevaba suhtumine väga vajalik kogu eluks. Linn võimaldab tutvuda paljude uute inimestega ning kuulda nende Berliini-lugu. Sarnastes elusituatsioonides olnud inimestelt on võimalik õppida, kuidas oma puslet kokku panna. Taavi arvates saab Berliinis palju toetust ja julgustust, et olla see, kes sa oled.

Joosep on hakanud samuti inimestesse elutervemalt ja vabamalt suhtuma. See muutus tabatakse ära, nii tema viimase Eestis käigu ajal kui ka nüüd Berliinis. Siin pole harv juhus, et satud mingi seltskonnaga ülilahedat õhtut veetma, kohtamata neid enam kunagi. Näiteks lähed Spätkauf’i (Berliini ööpood) õlut ostma ja värvitud näoga neiud kutsuvad kaasa lähedalasuvale korteripeole, kus juhuslikult keegi kuulus DJ plaate mängib. Kui Eestis tiirlevad Joosepi sõnul kõik nagu mesilased DJ taru ümber, kes on kohe hästi tähtis figuur, siis Berliinis on iga kuulus plaadikeerutaja suvaline tüüp, kes ise pärast setti juttu rääkima tuleb. Taavi arvates annab selline ühe õhtu seiklus võimaluse olla sina ise. „Sa ei hoia sellest hetkest kinni, nendest inimestest jääb lihtsalt mingi emotsioon külge. Võib-olla kõige olulisem ongi see, et sa õpid asjadest lahti laskma,” räägib Taavi mugavustsoonist väljamurdmise võludest.

Mitme vahepeatusega reis

Kuigi elu Berliinis paneb Taavi sõnul hindama rohkem asju, mis tal Eestis olid, ei igatse ta veel tagasi. Elu on Taavi jaoks seiklus, kus uute kogemuste hankimisel puudub kindel ajalimiit. Sildade põletamise asemel soovib ta koguda ideid, et esmalt Berliinis ja hiljem kodumaale naastes mõtestatumalt tegutseda. Piret plaanib samuti parema inimesena koju tagasi minna: „Berliinis elamine on andnud mulle palju julgust ja meelekindlust, oskust endaga hakkama saada ja iseendaga toime tulla. Kuna olen saanud väga palju aega iseendaga veeta, siis arvan, et mõistan ennast paremini.” Ülari oma tulevikku veel nii täpselt ei tea, kuid tema meelest pole vahet, mis riigis elada – Eestit kannab ta igal pool endaga kaasas. „Iga eestlane on diplomaat,” meenutab Ülari president Toomas Hendrik Ilvese öeldut. Enamikul siinsetest eestlastest on palju erinevatest rahvustest sõpru-tuttavaid ning eestlaste enda kogukond on pigem hajus, koosnedes väiksematest gruppidest. Omavahel kohtutakse täiesti ootamatult mõnel korteripeol, teinekord ka Jääääres või põlvkondi ühendavatel saatkonna üritustel.

Joosepi sõnul teeb Berliinis valitsev mitteelitaarne meelelaad erinevate rahvaste, sh eestlaste, aktsepteerimise lihtsamaks. Pealegi, Eesti pole siin sugugi tundmatu. Joosep meenutab, kuidas ta esimesel päeval uues töökohas juurikaid hakkides töökaaslaste palvel kodumaist muusikat laskma pidi. Arvo Pärt ei tundunud köögis töötamiseks just kõige lustakam, kuid oli loogiline esimene valik. Selgus, et üks iisraeli kutt oli just konservatooriumi lõpetanud ja mänginud oma lõputööna Arvo Pärti kitarril. Berliini köökides on üldse väga huvitav kontingent, leidub nii magistrikraadiga disainiõpetajaid, salapidudel esinevaid narkodiileritest VJsid kui ka tervele maailmale tiiru peale teinud endisi geoloogiaüliõpilasi. Töö restoranis annab võimaluse tunda ennast elu keskel, mistõttu paljud siinsed eestlased eelistavad „tavalist tööd” teha, mida iganes see väljend ka ei tähendaks. Joosepi sõnul on töö nagu väike tükike Berliinist, kus on samade eesmärkidega, aga lihtsalt erinevatest riikidest pärit inimesed. Neid ühendavad avatus, kultuurilembus, soov põnevalt elada ja maailmas ringi vaadata.

Ülari sõnul võetakse Berliinis inimesi paremini vastu kui Taanis, kus ta pärast kaht aastat jäigi „väljast sisse vaatama”. Foto: Mara Lea Hohn

Elu mitme kultuuri vahel on kohati paras peavalu, tekib identiteediküsimus, et kes ma siis olen ja kuhu ma lõppude lõpuks kuulun? Seda võib võrrelda sõjaväega, kus noorsõdur on võtnud ühelt poolt omaks uue, militaarse elukorralduse, teisalt aga on tema jaoks kuskil endiselt olemas tuttavate reeglitega tsiviilelu. Kui ajateenijana on raskem nende kahe maailma vahel seost leida, siis kahes riigis elades – vähemalt Eesti ja Berliini näitel – on tasakaalu loomine võimalik. Kindel tagala kodumaal – sõbrad, pere, tuttav elukorraldus – annab justkui baasi, kuhu saab põgeneda, kui ettearvamatu suurlinnaelu üle viskab. Samas peavad need asjad muidugi ees ootama, et oleks, kuhu tagasi pöörduda. Ajapikku võib ka Berliiniga harjuda, näiteks Sandra on enda sõnul juba liiga kaua Eestist eemal olnud, et seda oma koduks pidada. Kui traditsioonilise ettekujutuse järgi peaks ajutise elaniku staatuse kõrval olemagi teiseks teeks kohalikku ühiskonda integreerumine, siis Berliinis pole see nii mustvalge. Elu Berliinis on pigem nagu reis – korda pole siit mõtet otsida, see on metsik linn ja nii tuleb seda võtta. Paljude berliinlaste jaoks on linn lihtsalt vahepeatus, ka kõik siinsed kodud on vahepeatused.

Näiteks Piret elab kireva rahvastiku ja lõunamaise atmosfääriga Neuköllni linnaosas, jagades korterit ühe noore filmiprodutsendist neiuga. Siin veedetud aasta jooksul on see talle juba neljas elukoht. Püsiva kodu leidmine pole sugugi kerge, selleks võib kuluda kuid või isegi aastaid. Nii on Sandral olnud siiani seitse elukohta, neist kolm viimase aasta jooksul. Berliini on aina suurem tung ning praegusel ajal leiab elamise pigem äärelinna kui trendikamatesse piirkondadesse, nagu Neukölln, Kreuzberg või Friedrichshain. Sandra sõnul on igal linnajaol ka täiesti oma õhkkond ja elukorraldus. Tema praegune kodupiirkond Schöneweide on üsna kaugel kõigest. Mahajäetud vabrikud ja poollammutatud majad loovad kummalise ja rahuliku atmosfääri, kuigi kuulu järgi pidi Schöneweides palju natse leiduma. Sandra pole neid isiklikult veel kohanud. Aga kodune on siin küll. „Riided saab õues nöörile riputada, hommikul paljajalu murul teetassiga ringi jalutada või jõe äärde minna,” õhkab Sandra.

Ebakindluses peitub hingerahu

Eesti kohvikut pidav Kristi ajab enda sõnul „eesti asja”. Muidugi oleks tal seda Eestis lihtsam teha, samas ümbritseb teda Berliinis vabadusetunne – ringi kõndides saab olla see, kes sa tahad. Ometi on oluline tulla siia mingi kindla sihiga, sest eesmärgi puudumine pole Kristi sõnul edasiviiv jõud. Sellest tuleneb suur tööpuudus ja olesklejate mass, kes elavad sotsiaaltoetustest ja lüpsavad Saksa riiki. Berliinis on väga palju ühiskonnateadlikke ja kriitiliselt meelestatud kunstnikke, punkareid ja tänavakaupmehi. Nii nagu samasugused vegeteerivad-mossitavad inimesed Eestis, toodavad nemadki oma laiska kunsti aina vähem ja loodavad üha rohkem toetuste süsteemile, mille vastu nad sõnades võitlevad.

Kristi sõnul lähevad paljud neist, kes end siia otsima tulevad, juba mõne kuu või aasta pärast tagasi. Selleks et siin midagi ellu viia, tuleb võrreldes kodumaaga minna läbi rohkematest barjääridest, ületada rohkem hirme. Samas annab suur linn võimaluse vabaduseks ja oma sisehääle kuulamiseks. Tähtis on iseendale ausalt tunnistada, mis kohas sa oma eluga oled. Berliin soosib seda sisemist ausust, sest inimesed on rahulikumad, nad pole üksteise suhtes nii passiiv-agressiivsed. Kaitses olek võtab Kristi sõnul väga palju energiat, kuid Berliinis saab sellest lahti lasta ning just sellest algab loomingulisus. Tugevuse kasvatamine ja maailmaparanduslikud ideed on olulisimad omadused, mis siinseid noori eestlasi lisaks julgusele ühendavad.

Mugavuspagulasi siin ei kohta, võib-olla on mugavad pigem need maailmapildi avardamisest keelduvad kritiseerijad kodumaal, kes kitsarinnalisi veendumusi oma ego kaotuse hirmus kaitsevad. „Ma arvan, et iga inimene võiks vähemalt aasta kuskil mujal elada, et Eesti väärtusest aru saada,” räägib Piret välismaaseikluse vajalikkusest. Kodumaal olles on lihtne endasse sulguda. Välismaal elamine muudab sisemised kompleksid positiivseks ja õpetab tahtma parimat. Siin puudub kohustus sõpru näha, pidevalt väljas käia ja midagi põnevat otsida. Elu on rahulikum, ei pea kellelegi mingit muljet jätma. Saab ausalt iseendale tunnistada, et ei tea küll täpselt, mis see suur mõte on, aga oled mingi tee peal. Eestis peab kuidagi proovima olla keegi, kõrvalt vaadates on kõik hästi tähtsad ja tegelevad mingi asjaga. „Inimestel on siis raskem endale tunnistada, et ma tegelikult ei tea ju, kes ma olen,” ütleb Taavi.

Kindlat elukorraldust Berliini kindlasti otsima tulla ei tasu, küll aga võib kaose sees leida sisemise rahu ja olemisviisi. „Üritan õppida, töötada, oma rida ajada ja elada. Vahel ei õnnestu ükski, vahel õnnestuvad kõik,” võtab Berliini-elu ettearvamatuse kokku Sandra. Berliinis elamine on üks võimalik seiklus, mille jooksul iseendast aru saada, oma olemusele ausalt näkku vaadata. See pole tingimata ilus linn, võib-olla mitte kõige puhtam ja rahulikum, aga kindlasti on siin huvitav. Inimesed, kes siia tulevad, kogevad küll palju raskusi ja pettumusi, kuid avastavad midagi suuremat ja paremat nii enda sees kui ka maailmas laiemalt. Nii nagu kõik Berliini koerad on alati rihma otsast vabad, satuvad ka siia saabunud inimesed rihma otsast vabaks saades põnevamatesse olukordadesse ja seiklustesse kui koduhoovis peremehe valvsa pilgu all. Kodust kaugel elamine muudab tugevamaks ja õpetab mitte alla andma. „Kui sa ei julge, siis sa ei jõuagi mitte kuskile,” on öelnud Keith Richards. Ja tema peaks seda ju kõige paremini teadma.

Esilehe foto on tehtud Berliinis Teufelsbergi mäel, mis on kokku kuhjatud teise maailmasõja tagajärjel tekkinud prahist. Külma sõja ajal asus mäe tipus USA armee pealkuulamiskeskus. Foto: Mara Lea Hohn