Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (01.03– 15.03) olulisemad sündmused välispoliitikas. Seekord on fookuses valimised Ameerikas ja Prantsusmaal, Iisraelis ning Afganistanis, samuti muutused Venemaal, murrangud Ladina-Ameerikas ja äärmuslik ilmastik.

Illustratsioon: Laura Vilbiks

  • Venemaa jätkab Vladimir Putini käe all ja mittevaba riigina. Kuigi Putini võimuaeg on jõudmas oma legaalse lõpuni, hoiab president valitsusohjadest kramplikult kinni. Viimastel kuudel läbisid meediat ja ühiskonda spekulatsioonid, kuidas Putin oma võimu kindlustada kavatseb. Nüüd jõudis strateegiku mäng lõpusirgele: võtmesõnaks on põhiseadusmuudatus, mis pannakse rahvahääletusele Lenini sünniaastapäeval, 22. aprillil.

    Muudatuse järgi nullitakse Putini senised ametiajad. See tähendab, et Putin saab 2024. aasta valimistel uuesti kandideerida. Kuigi teoreetiliselt peab Vene põhiseaduskomisjon veel võimalikke muudatusi hindama, on Rubicon ületatud: Putini teel ei seisa enam ühtegi takistust. Vene riigiduuma liige Valentina Tereškova (kes oli muide esimene naine kosmoses) sõnas koguni, et vene inimesed lausa palusid, et Putin võimu juurde jääks. Vastasel juhul oleks rahva isa oma tagasihoidlikkuses kindlasti väljateenitud pensionile läinud. Ajastus on igatahes hea, sest maailma tähelepanu on praegu koroonaviirusel ja Venemaa sammud jäävad sellevõrra tähelepanuta.

  • USA vabaühendus Freedom House liigitas Venemaa taas mittevabaks riigiks, asetades ta punktide arvestuses samale pulgale Kongo Demokraatliku Vabariigi ja Vietnamiga. Venemaal jälgitakse 40 poliitilisest vabadusest vaid viit ning 60 kodanikuvabadusest 15. Näiteks toodi välja, et kõik kubernerivalimised võitsid võimude esitatud kandidaadid, ajakirjanikke kiusatakse taga ning hirmutatakse seksuaalvähemusi ja vabaühendusi. Lisaks on naaberriigi välispoliitiline käitumine pehmelt öeldes passiiv-agressiivne. Samal ajal kirjutas Rootsi sõjaväeluure oma raportis, et Läänemere piirkonnas on kasvanud võimaliku eskalatsiooni oht, millele on andnud oma panuse Venemaa.
  • Afganistanile on kombeks kaks presidenti korraga. Septembris toimusid Afganistanis presidendivalimised, mille võitis ametlikult 2014. aastast võimul olnud president Ashraf Ghani. Ometi ei jäänud Ghani oma valitsussauaga üksi: ta peab jagama seda oma rivaali Abdullah Abdullah’ga, kes kuulutas valimistulemused võltsituks ning ennast võitjaks. Olukorra muudab segaseks kolmaski mängija, Taliban, kes kontrollib umbes 40% Afganistani territooriumist. Eelmisel nädalal astusid Taliban ja USA (küll ilma Afganistani valitsuse osaluseta) esimesed sammud rahu suunas, mis peaksid ideaalis lõpetama 18 aastat riiki räsinud sõja. Ameerika Ühendriigid lubasid väed 14 kuu jooksul välja tõmmata, kuid vajadusel terrorismivastases võitluses abiks olla. Ühest küljest on kindlasti tegu Trumpi valimiseelse mänguga, et hääli saada; teisalt on Ühendriigid juba pikalt rääkinud nn oma meeste koju toomisest.

    Seega on sisepoliitilised võimuvõitlused ajastatud üsna halvale ajale. Selle asemel, et anda panus sõja lõpetamisele, püüavad kõik osapooled enda positsiooni kindlustada. Kas niigi pikaleveninud sõjale pannakse punkt? Kas presidentide ambitsioonikad paralleelvalitsused lõhestavad riigi või suudetakse jõuda riigipiruka jagamise osas konsensusele? Keeruline on spekuleerida, millised saavad olema järgmised arengusuunad, küll aga on raske näha Afganistani hetkeolukorda optimistlikus valguses.

  • Ameerika Ühendriigid eelvalimiste keerises. 10. märtsil toimus järjekordne demokraatide eelvalimiste voor kuues osariigis, sh Michiganis, kus seisid vastamisi 77-aastane Joe Biden ja 78-aastane Bernie Sanders. USA valimiste üheks olulisimaks mõõdupuuks on alati olnud mõjukas kesklääne osariik Michigan, sest sealse valijaskonna hulgas on palju nii mustanahalisi kui ka töölisklassi esindajaid. Edu saatis seekord Bidenit, kes vormistas ära oma populaarsuse mustanahaliste seas ning sai enda taha ka valged valijad. Kokkuvõtvalt on Bidenil 935 ja Sandersil 785 delegaati. Selleks, et saada demokraatide kandidaadiks, on vaja koguda kokku 1990 delegaati.

    Kuigi Sandersi kaotusseis on üsna selge, otsustas ta kandideerimisega jätkata. Teda toetab võrdlemisi kitsas valijasegment, peamiselt noored, ning väljaspool seda on tal raske populaarsust saavutada. Sotsialistlike vaadetega Sandersil on keeruline ka demokraatide seas ühtset toetust leida. Seetõttu on tõenäoline, et demokraatide presidendikandidaadiks saab Biden. Ent nagu näitasid 2016. aasta valimised, on keeruline midagi kindlat öelda: võib tekkida üllatusmomente või sündida imesid. Võimalik, et koroona tõstab ameeriklaste usku riikliku tervisekindlustuse vajalikkuse osas ja soosib seeläbi Sandersi kandidatuuri.

  • Prantsusmaa kohalike valimiste osalus oli koroonaviiruse tõttu rekordmadal. 15. märtsil kogunes valimisjaoskondadesse vaid 45% prantslastest, kes pidid teineteisest distantsi hoidma ja oma pastaka kaasa tooma. Valimiste teine voor peaks toimuma järgmisel pühapäeval, kuid valitsus arutab selle edasi lükkamist, kui valimisjaoskondades ei suudeta piisavaid sanitaartingimusi tagada. Prantsusmaal on praegu avatud vaid hädavajalikud poed, baarid ja restoranid on suletud. Vahevalimised on katsumuseks Macroni parteile En Marche’ile, mis on liialt seotud presidendi isikuga ja ei oma siiani kohalikul tasandil sügavaid juuri. Lisaks on Macroni populaarsus pensionireformi ja kollavestide tõttu üsna madal. En Marche’i peamine kandidaat Pariisis, Benjamin Griveaux, lahkus seksiskandaali tõttu. Tema asemele tulnud Agnès Buzyn jäi kolmandaks, kõige rohkem hääli sai praegune sotsialistist linnapea Anne Hidalgo ja tema järel vabariiklasest Rachida Dati. Kui teine valimisvoor toimub, valitakse ilmselt Hidalgo tagasi. Suureks häältekogujaks oli vahevalimistel Roheliste partei, kes oli mitmel pool En Marche’ist populaarsem.
  • Kas koroonaviirus lahendab patiseisu Iisraelis? Iisraelis jõudsid lõpule viimase aasta kolmandad riigi parlamendi ehk Knesseti valimised. Kolmandad seetõttu, et rivaalitsevad parteid ei ole suutnud valitsust moodustada. Valimised võitis peaminister Benjamin Netanyahu partei Likud, teisele kohale platseerus Benny Gantzi Sinivalge allianss. Netanyahu oponendid leidsid, et peaministri võit ei olnud legaalne, sest mehel on kaelas korruptsioonisüüdistus. Skandaalist hoolimata on Iisraeli peaminister suutnud oma imagot hoida: sarnaselt Donald Trumpile süüdistab ta meediat nõiajahis ja valeuudiste levitamises. Rahva poolehoiu võitmisele aitasid kaasa ka valimiseelsed mängud: Netanyahu esitas koos Trumpiga nn sajandi leppe, Iisraeli-Palestiina rahulepingu, ning vabastas Moskva vanglast narkokuritegudes süüdistatava iisraeli naise.

    Netanyahu lootis luua koalitsiooni Likudi ning parempoolsete ja (ultra)religioossete liitlastega, kuid see ebaõnnestus. Patiseis oleks ilmselt jätkunud ning riik oleks kuulutanud välja neljandad parlamendivalimised, kui Iisraeli ei oleks tabanud koroonaviiruse epideemia. Netanyahu kutsus rivaali Benny Gantzi üles moodustama nn hädaabivalitsust, mis kestaks kuus kuud ehk eriolukorra lõpuni. Tundub, et lisaks Putinile suutis ka Netanyahu koroonaviirusest vaid positiivset välja pigistada.

  • Süüria Idlibi piirkond on langenud humanitaarkatastroofi äärele. Vene õhurünnakute sihiks ei ole olnud militaarüksused, vaid koolid, haiglad ning teised tsiviilobjektid. Seetõttu on Süüriast ainuüksi viimase kolme kuu jooksul põgenenud üle miljoni inimese. Veebruari lõpus ründasid Vene väed Süürias paiknevat Türgi armeed, mille tagajärjel hukkus üle 50 sõduri. Türgi president Recep Tayyip Erdoğan palus seepeale lääneriikidelt suuremat toetust, sest Türgi on NATO liige. Kuigi NATO viienda artikli põhjal käsitletakse rünnakut ühe liitlase vastu rünnakuna kõigi liikmete vastu, ei pea organisatsioon reageerima, sest Türgi on Süüria kodusõjas olnud ise agressor.

    Reaktsioonina NATO apaatiale avas Türgi piirid põgenikevoolule Euroopasse. See ei ole esimene kord, kui Türgi põgenikega „kaupleb”: sarnane olukord tekkis ka 2016. aastal. Euroopa Liit kaalub 1500 alaealise põgeniku vastu võtmist, kuid on siiani keskendunud Kreeka-Türgi piiri tugevdamisele. Lisaks pakub EL Kreeka saartel asuvatele migrantidele koju naasmiseks 2000€ suuruses toetust. 17. märtsil kohtuvad Euroopa liidrid Angela Merkel ja Emmanuel Macron Erdoğanga, et arutada kujunenud olukorra üle. Isegi kui jõutakse leppeni, mis mõlemat osapoolt rahuldab, lahendab see probleemi vaid Türgi-Euroopa piiril. Süüria sõjale ei paista lõppu tulevat: Vene väed pommitavad edasi, ebastabiilsus süveneb ning riik on kollapsi äärel. Võimalik koroonaviiruse levik ülerahvastunud ja kehvade sanitaartingimustega põgenikelaagrites muudab olukorra eriti haavatavaks. Isegi kui viirus seal levib, ei ole riigi kehv tervishoiusüsteem võimeline seda kaardistama või oludele reageerima.

  • Feministlikud ülestõusud Ladina-Ameerikas. Mehhikot ja teisi Ladina-Ameerika riike iseloomustab meestekeskne kultuuri- ja poliitikakorraldus ning üleüldine aastakümnete pikkune naiste õiguste allasurumine. Ametliku statistika järgi (mis ei kajasta kindlasti reaalset olukorda) registreeriti Mehhikos eelmisel aastal 1006 soopõhist tapmist ehk 10% rohkem kui 2018. aastal. Lisaks on iga kolmas Mehhiko naine kannatanud seksuaalse vägivalla all. Peamine etteheide seisneb selles, et valitsus on otsustanud probleemist mööda vaadata: 98% juhtumitele ei ole järgnenud mingisugust riigipoolset reaktsiooni. Protestijatele on eeskujuks läänemaailmast alanud #metoo liikumine. Ülestõusud on muutunud kohati vägivaldseks, näiteks soditakse monumente või visatakse sisse aknaid. Mehhiko president Andres Manuel Lopez Obrador sõnas ümmarguselt, et kuigi protestid on „väga olulised”, siis valitsus senist poliitikat muuta ei kavatse.
  • Naiste õiguste eest võitleb ka Colombia. Viimastel kuudel on loodetud, et Colombia legaliseerib abordi. Selle õiguse puudumine on Colombias suur probleem, mis on pannud vohama musta turu: igal aastal sureb illegaalsete abortide tagajärjel u 70 naist. Eelmisel nädalal otsustas aga Colombia kohus, et abort jääb illegaalseks, kusjuures siinkohal on suur mõju tugeval katoliiklikul traditsioonil. Kohtuotsus viis abordiõiguste eest seisjad tänavatele. Protestilaine jõudis samuti Argentiinasse, kus arutatakse sama küsimust nii ühiskondlikul kui ka valitsuse tasandil.

    Isegi kui meeleavadustega otseselt valitsuste poliitikat muuta ei suudeta, on näha, millises murrangus on Ladina-Ameerika ühiskond. Terve regiooni mõttemustrid on saanud uue hingamise: ühest riigist alguse saanud meeleavaldused liiguvad kiiresti naaberriiki. Uus generatsioon soovib muutusi, nad teavad oma õigusi ning oskavad nende eest seista. Kuivõrd tegu on autoritaarsete ühiskondadega, on sellised meeleavaldused ääretult olulised. Optimistlikult võib loota, et Ladina-Ameerika ühiskondades avaldub nn doominoefekt: üks pisike meeleavaldajate triumf võib viia teiste vabaduste eest võitlemiseni.

  • Radikaalne ilmastik – kas uus normaalsus? Ainuüksi sel aastal on Brasiilias suurte üleujutuste tagajärjel hukkunud või kadunuks jäänud 150 inimest. Näiteks Guarujá piirkonnas sadas terve kuu norm (282mm) maha ainuüksi 12h jooksul. Uuringud näitavad, et isegi niisugune võimas ökosüsteem, nagu seda on Brasiilia vihmametsad, võib järgmiste kümnendite jooksul kokku kukkuda.

    Aafrika on langenud teise äärmusesse. Seal seistakse silmitsi üha rängemate ja pikemate põuaperioodidega. Näiteks Zambias asuva maailma suurima tehisjärve Kariba veetase on kolme aastaga kahanenud koguni kuue meetri võrra. See paneb omakorda korraliku põntsu Zambia majandusele, mis paljuski järve tammist sõltub: umbes pool kogu riigi elektritoodangust tuleb just sealt.