Alates 2005. aastast valisid enamiku Ladina-Ameerika riikide kodanikud rohkem kui kümnendi vältel oma juhtideks mõõdukalt vasakpoolsed jõud. Kust see roosa laine tuli ja kuhu suubus?

Venezuela rahva kiindumus endisesse presidenti Hugo Chávezesse vaatab vastu arvukatelt tänavamaalingutelt. Foto: Jorge Silva / Reuters

Terminiga „roosa laine” võetakse kokku vasakpoolsete valitsuste võimuletõus Ladina-Ameerikas demokraatlike valimiste teel viimase kahe kümnendi jooksul. See pööre ei olnud ühtne ega koordineeritud, ehkki baseerus sarnastel ajaloolistel ja ühiskondlikel põhjustel.

Reaalsed poliitikad või näiteks USA-vastasuse määr olid roosa laine riikides vägagi erinevad. Ühendavaks jooneks oli neoliberaalsele hegemooniale alternatiivide otsimise ja võrdsema ühiskonna ehitamise püüe. Lühemal skaalal oli mitmeid edulugusid, veel kuus-seitse aastat tagasi paistis, et Ladina-Ameerika eksperimentaallaborist sünnivad maailmale eeskujuks uued toimivad mudelid.

Etteruttavalt võib öelda, et pikemas plaanis sai komistuskiviks tõsiasi, et niivõrd globaliseerunud, igati läbipõimunud majandussuhetega maakeral, kuhu me 21. sajandiks jõudnud oleme, on lihtsalt võimatu ehitada valitsevast erinevat ühiskonnakorda. Ulbime kõik ühes ja samas tasapaksu püreesuppi täis potis, mille vasakus servas ei saa üks seltskond omaette teravat seljankat keeta.

Mehhiko ja Panama, USA tugevad kaubanduspartnerid, kes olid seni vasakpöördest hoidunud, keerasid vasakule alles 2019. aastal, mil muud rahvad olid juba taas parempoolsed presidendid valinud; ka Argentinas valiti 2019. aasta lõpus pärast nelja-aastast pausi taas võimule vasakpoolne peronistlik juht. Neist eranditest hoolimata üldistatakse siiski, et roosa laine on praegu vaibunud.

Ladina-Ameerika uusvasakpoolsuse kõrgaeg oli aastatel 2005–2017 ja laine kolm juhtivat musketäri ning rahvusvahelist staari, ehkki eri stiilide ja prioriteetidega, olid Venezuela president Hugo Chávez, Brasiilia Luiz Inácio Lula da Silva ja Boliivia Evo Morales. Nüüdseks on esimene neist surnud ja riigis on ränk humanitaarkriis; Lula pääses äsja vanglast ja Brasiilia on sügavas poliitkriisis; Morales põgenes eksiili ja tema riigis on pingeline olukord.

Pikemas plaanis sai komistuskiviks fakt, et 21. sajandile omases läbipõimunud majandussuhetega maailmas on võimatu ehitada valitsevast erinevat ühiskonnakorda.

Kes valas värvipotti roosa?

Roosa laine juured ulatuvad peamiselt kahte ajaloolisse etappi, ja siin saab rääkida muidu nii eripalgelisest Ladina-Ameerikast üsna ühtselt. Esiteks, kolooniate perioodil ja ka hiljem, 19. sajandi jooksul iseseisvudes kujunesid välja üdini ebavõrdsed ühiskonnad – ja see on universaalne vasakpoolsuse tõusu soosiv sisend. Brasiilias räägitakse neljateistkümnest portugali perekonnast, kelle vahel jagati 500 aastat tagasi maatükid. Need neliteist perekonnanime korduvad pool aastatuhandet hiljem pankade ja ehitusfirmade omanike seas. Ülirikaste jalg praeguses São Paulos maad ei puuduta – nad hõljuvad muu ühiskonna kohal, transpordivahendiks erakopter või kopteritakso.

Maailmapank tähistab sissetulekute ebavõrdsust kujutavatel kaartidel probleemset otsa roosast punase suunal eskaleeruvana: mida kõrgem Gini indeks, seda tumedam punatoon, otsekui kujundus rõhutaks seost majandusliku ebavõrdsuse ja vasaksuuna tõusutrendi vahel. 2014. aastal avaldatud Gini indeksi visualiseeringus on punaroosa kogu Ladina-Ameerika (väike anomaalne rohelaiguke on Prantsuse Guajaana kohal, sest seal asub formaalselt Euroopa), ainus teine suurem punapiirkond maailmakaardil on Sahara-tagune Aafrika.

Vasakpöörde teist ajaloolist ajendit tasub otsida USA tegevusest 20. sajandil. Kogu külma sõja jooksul hoidsid Ühendriigid kommunismivastase esivõitleja rolli, võideldes punatondiga ka – nende endi patroneeriva määratluse järgi – „oma tagaaias” ehk Ladina-Ameerikas. USA patronaaž lõunasuunal algas juba 1823. aastal välja kuulutatud doktriiniga, millega president Monroe nimetas Euroopa riikide igasuguse tegevuse mõlemal Ameerika mandril oma siseasjadesse sekkumiseks. Nii tõrjuti Hispaania ja Portugal Ladina-Ameerikast ning toetati uute riikide iseseisvumist, et ilustamata öeldes nad ise majanduslikult koloniseerida. Kogu 19. ja 20. sajandi vältel hoiti sama joont: iseseisvate Ladina-Ameerika riikide sisuline allutamine, et kasvatada kaubandusimpeeriumit. Mugavaimateks partneriteks olid diktaatorid, nii aitas USA pukki ja hoidis Ladina-Ameerika riikides võimul jõhkardeid, näiteks perekond Somozad Nicaraguas või Stroessnerid Paraguays, kes rikastusid ise ja tegid head äri ka Onu Samiga.

Loogilise reaktsioonina tekkisid revolutsioonilised vastupanuliikumised. Kui kommunistid Kuubal põhjanaabri ehmatuseks 1959. aastal riigi pöörasid, tugevdas USA oma kontrolli „tagaaias” veelgi. Kõikjal, kus vasakpoolsed demokraatlike valimistega võimule tulid, korraldas CIA vasturiigipöörde ning upitas võimule sõjaväelise diktatuuri, mis surus karmilt alla vasakpoolsed, aga ühtlasi ka demokraatia ja inimõigused; tappes, piinates ja vangistades sadu tuhandeid teisitimõtlejaid ja tudengeid. Nii läks aastal 1954 Guatemalas, 1964 Brasiilias, 1973 Tšiilis, 1976 Argentinas jne – kõik Ladina-Ameerika riigid peale Costa Rica on kogenud USA toetatud diktaatori painet.

1980ndatel majandus globaliseerus, moderniseerumine nõudis struktuurseid muutusi, nagu linnastumine, parem haridus, rohkem keskklassi – seda diktaatorid ei suutnud. Teadmised maailmast levisid kiiremini ja kodanikkond hakkas demokraatiat nõudma. Nii sattus Ladina-Ameerika nn demokratiseerumise kolmandasse lainesse (mis algas 1970ndatel Lõuna-Euroopa maadega ja jätkus 90ndatel Ida-Euroopas) ja nüüd tekkis Ladina-Ameerika vasakpoolsel mõttel uus võimalus koondumiseks. Nõukogude Liit nõrgenes, USA ei näinud kommunismi enam globaalse ohuna ega kimbutanud enam nii süstemaatiliselt „tagaaias” vasakpoolseid. 1990ndatel kasvatasid vasakparteid oma baase ja tõusid siin-seal kohalikus poliitikas esile.

Telg „vasak-parem” polariseerus ja mustvalge on nende vastandus siiani. Valimiste-eelne aeg on Ladina-Ameerika maades ülikirglik – oma parteid fännitakse sama tuliselt kui jalkamansat, tervete suguvõsade, tänavate, kogukondade kaupa. Kuni viimase ajani oligi paljudes riikides kaks suuremat parteid: Vasak ja Parem. Mõnel juhul on kaevikutes redutamise metafoor üsna otsene: veel paarkümmend aastat tagasi istus praeguste parteide vanem kaardivägi džunglis ja poliitikat tehti automaaditärinal.

Kõikjal, kus vasakpoolsed demokraatlike valimistega võimule tulid, korraldas CIA vasturiigipöörde ning upitas võimule sõjaväelise diktatuuri.

Kaardistame roosat ja punast

Roosat lainet ei tasu segamini ajada padupunasega. Kesk-Ameerika kaevikutes madistanud romantilised revolutsionäärid lähtusid kommunistlikest ideaalidest, jäljendasid Fidel Castrot, käisid 70ndatel lendsalkadena Nicaragua külades talupoegadele kirjakunsti ja luulet õpetamas. Nende vaade vasakpoolsusele on nüüdseks selgelt ajale jalgu jäänud, projekti edu sõltus Nõukogude Liidu ja kommunistliku Kuuba tugevusest.

1999. aastal lisandus punablokki Hugo Cháveze juhtimisel Venezuela, kes hakkas ehitama vasakpoolset projekti nimega „21. sajandi sotsialism”. Koos Kuubaga lõid nad 2004. aastal ühenduse ALBA ehk Meie Ameerika Rahvaste Bolivarlik Liit, mis hakkas Simón Bolívari ideid järgides Ameerika maid integreerima. Siia punaklubisse kuulub siiani rida Kariibi mere saarte väikeriike. Suurimad klubi liikmed, Ecuador ja Boliivia, astusid välja vastavalt aastatel 2018 ja 2019, nähes punablokki ummikteena. Venezuela naftavarud ja karismaatiline ideoloogia toitsid ühendust nii vaimselt kui ka finantsiliselt üle kümne aasta, kuni Chávez 2013. aastal suri. Tema järglane Nicolás Maduro on kordades nõrgem liider, samuti pole enam Nõukogude Liidu tuge – ja nii 21. sajandi sotsialism kokku kukkuski.

Praeguseks on punablokk sügavas kriisis: Kuuba läheneb kukesammudega kapitalismile, Venezuela juht eitab reaalsust, sarnane kummivenitamine käib ka Nicaraguas. 2019. aasta kevadel Eesti ülikoolides roosast Ladina-Ameerikast loenguid pidades tõin välja üllatava erandi. Boliivia ja Ecuador suutsid jätkata vasakprojekte uhkelt ka siis, kui ümbert kadus toetav rahvusvaheline võrgustik. Nemad ehitasid 21. sajandi sotsialismi edasi, olles välispoliitikas tagasihoidlikud ja keskendudes oma asjale: indiaani juurtega inimeste ja keskkonna õigustele. Nüüdseks on nemadki kriisis, sest globaliseerunud majandus ei luba erilahendusi. Boliivia president ei soovinud võimult lahkuda ja sunniti eksiili, riigis on segadus. Ecuadoris on toimunud viimastel kuudel rahutused, sest valitsus ei suuda täita enda lubadust vähendada ebavõrdsust.

Veel paarkümmend aastat tagasi istus praeguste parteide vanem kaardivägi džunglis ja poliitikat tehti automaaditärinal.

Korruptsioon ja arhailised kampaaniameetodid

Roosa laine poliitika on aga midagi üsna punasest erinevat. Puhtale neoliberalismile otsitakse uusi, moodsale maailmale sobivaid alternatiive. Kangesti tahaks nüüd tõmmata selge piiri, öelda, kes on roosa, kes punane ja miks – aga ei saa. Üheti sõltuvad sildid vaatajast: korralik USA vabariiklane peab ka Obamat padupunaseks, mõni kartlik peab Eesti sotsegi. Nii oli Hugo Chávez selgelt punabloki keskfiguur, ometi on ta ka roosa laine tuumikus. Vastuolu ei ole, ta ideoloogias saabki eristada kommunismi ideaalide järgimist, ent ka väga uuenduslikku ja moodsat: alternatiivraha ja vahetusturgude süsteem, rahvakogud jne.

Vasakpoolsete põhimõtete abiga uue mudeli otsimisel jõudis kõige kaugemale Brasiilia president Lula da Silva. Lula isiklik tuhkatriinulugu, tõus rängast vaesusest Kirde-Brasiilias, omal jõul ülestöötamine saekaatrimehest ametiühingujuhiks, poliitikasse ja presidendiks on märksa järsem kui soomlaste müüjannast peaministri lugu. Veel erakordsem on see aga nii jäiga klassisüsteemiga riigis nagu Brasiilia.

Lula da Silva kodupartei on traditsiooniline vasakpoolne Töölispartei. Ent päriselus osutus president Lula üllatavalt paindlikuks. Ta mõistis, et toimivate lahenduste leidmiseks ja võimul püsimiseks peab hoidma rõõmsana lisaks oma valijatele ka mõjuvõimsat ärieliiti. Nii laveeris ta vasakpoolse sotsiaalpoliitika ja paremelementidega majanduspoliitika vahel, kuulates piisavalt oligarhide ja korporatiivjõudude huve ning olles hea partner IMFile, hoides inflatsiooni ja välisvõlga kontrolli all.

Lula ei rakendanud kunagi radikaalseid vasakpoolseid majandusreforme, sest ta ei suutnud konservatiivsetest ringidest päris lahti murda – see oli tööpartei fännide silmis tema leping saatanaga, et võimul püsida. Nii hoidis ta majandust jätkuvalt globaalses voos avatuna ja oli kapitalismi mängureeglitega üliedukas. Samas, vahemikus 2003–2009 aitasid uued sotsiaalprogrammid 29 miljonil brasiillasel keskklassi tõusta. Edukaim oli nn perestipendium (Bolsa Família), millega toetati vaeseid peresid juhul, kui lapsed püsisid koolis, olid vaktsineeritud ja perearsti jälgimise all. See oli maailma suurim ja edukaim sotsiaalprogramm läbi aegade.

Erinevalt punamusketäridest Chávezest ja Moralesest astus Lula troonilt maha seaduses ette nähtud ajal, pärast kaht ametiaega aastal 2010. Tema soositud järglasel, bulgaaria juurtega Dilma Rousseffil enam nii hästi ei läinud. Põhjusteks on siin nii kehvemad liidriomadused, kriisis maailmamajandus kui ka röögatu korruptsiooniskandaal, mille keerisesse tõmmati enamik Ladina-Ameerika poliit- ja majanduseliidist. Mõnes episoodis said süüdistuse umbes kolmveerand Brasiilia parlamendiliikmetest, ehitushiiud ja naftafirmade juhid, naaberriikide (eks)presidendid jne. 2018. aastal sattus mõneks ajaks vanglasse ka Lula ise – juristid vaidlevad senini, kas põhjusega või poliittsirkuse osana, et teda tagasi presidendiks ei valitaks.

Kogu see poliitporno röövis valijaskonna usu nii vasak- kui ka parempoolsesse poliitikasse ja nii sai 2019. aasta algul presidendiks hoopis kõva kätt ja korda lubav profašist. Riik on jätkuvalt poliitkriisis, president flirdib sõjaväelise riigipöörde mõttega ja nii parem- kui ka vasakopositsioon on segaduses ning killustunud. Üks Töölispartei valimiskaotuse põhjus oli kohmakus sotsiaalmeedia kampaaniameetodites. Segavad punamineviku tavad: tähtsustatakse juurte juurde minekut, tööd rahvakoosolekul, ametiühingus, tudengiorganisatsioonis nagu vanasti. Vastased aga kogusid oma „juurte juurest”, s.t tööstus-, kaubandus- ja finantsringidest, raha ning ehitasid selle eest võimsad sotsiaalmeedia võrgustikud, sh ka valeuudiste tootmiseks. Viimane strateegia andis parema tulemuse.

Nii hiigelsuures ressursirohkes Brasiilias kui ka tillukeses El Salvadoris said nii vasakpoolsed kui ka mõõdukad parempoolsed jõud lüüa kandidaadilt, kes tõusis sotsiaalmeedia abiga fööniksina tuhast.

Kesk-Ameerika alternatiiv

Võrdluseks toon näite vasakmõtte arengust ühes väikeses tugevama USA mõjusfääriga riigis. El Salvadori kodusõda vasakpoolsete guerrilla’de ja USA toetatud contra’te vahel lõppes 1992. aastal nii-öelda viigiga. Kumbki pool võttis seejärel partei kuju. ARENA hakkas juba enne sõja lõppu demokraatliku mandaadi ja USA toega neoliberaalseid reforme ellu viima: erastati keskpank, elektrifirma, suhkru- ja kohviekspordi ettevõtted ning pensionisüsteem. Isegi rahvusvaluuta anti käest ja asendati USA dollariga, et oleks mugavam kaubandust arendada.

Pärast 20 aastat parempoolset poliitikat väsis rahvas ootamast, millal suuräride kasum rahva kehva elatustaset tõstma hakkab. Aastal 2009 valiti võimule FMLN, kes üritas jääda peenelt vana punase ja uue roosa grupi vahele, lõigates kasu mõlemast. Nad sõbrustasid hingitseva punablokiga, tehes ohtralt koostööd Kuuba ja Venezuela ning juba 2006. aastal selge vasakpöörde teinud naabri Nicaraguaga. Ent ometi hoidsid nad häid suhteid USAga, ei võidelnud kapitalismiga, vaid lülitusid neoliberaalsesse majandusvõrku. Ehkki sõnades pidasid vasak- ja parempartei ideoloogilist kaevikusõda edasi, ei erinenud FMLNi kümne aasta jooksul elluviidud poliitika kuigivõrd nende veriste vastaste kahekümne aasta saavutustest. Nad üritasid küll rakendada uusi sotsiaalprogramme, aga kuna riigi majandus oli nõrk, Venemaa ja Kuuba abi üha vähenes ning Lääne organisatsioonidele ei sobinud vasakvalitsuse toetamine, nappis selleks vahendeid.

Siis jõudis kohale korruptsiooni paljastamise hiidlaine, mille järellainetus röövis ka Salvadori „paremate perede” au. Vangi läks viimane parempoolne president Antonio Saca, eksiili põgenes esimene vasakjuht Mauricio Funes – ühed mustad mõlemad. Valijaskond väsis siingi poliitmängudest: majandus ei edene ühe ega teisega, pärast selgub, et mõlemad on riiki riisunud. Frustratsioon ja võõrandumine olid Brasiiliaga sarnasel tasemel, ent Salvadoril läks oma anti-establishment-kangelase leidmine paremini.

2019. aastal võitis El Salvadori presidendivalimised üllataja, parteitu 37-aastane Palestiina immigrandi poeg Nayib Bukele. Ehkki ta alustas poliitkarjääri FMLNis, ei ole ta ei veendunud vasak- ega parempoolne. Uue põlvkonna esindajana võtab ta riiki pigem kui start-up’i. Juba esimeses kõnes paar tundi pärast valimiskastide avamist ütles ta: „Keegi meist ei vaja neid uinunud hiiglasi, ei parem- ega vasakparteid, unustame nad nüüd igaveseks ja otsime lahendusi, mis meie riiki päriselt edasi viiks.”

Esimese seitsme kuuga on ta jõudnud kodanikke veenda: presidenti pooldab neist 88%. Tema juhitavat nooruslikku valitsust iseloomustab vähene poliitkogemus ja ametkonnas kasutab ta spetsialiste kogu poliitspektrist. Semutsemine Donald Trumpiga on nutikas: dollarit kasutava väikeriigi juhil, mille kodanikest kolmandik elab USAs, ei tasu põhjanaabriga tüli kiskuda. Bukelegi juhib riiki valdavalt sotsiaalmeedia abiga, ent märksa vähem arrogantselt kui USA pealik.

Võimult kukkunud vasakpartei oli hävitavast lüüasaamisest šokis. Olin valimiste eel ja ajal vaatlejana Salvadoris ja nägin lähedalt, kui tolmuselt nende meetodid praeguses maailmas mõjuvad. Endised sõjapealikud istusid oma kooruva punase värviga parteikontorite õuedes ja viisid sealt aeg-ajalt lahtise pikapi kastitäie punalippudega propagandatöötajaid küladesse kampaaniat tegema. Noore konkurendi kohta ütlesid nad üleolekuga: „Häh, tal ei ole parteid, ei ole struktuuri, ei mingit baasi!” Ei olnud tõesti, traditsioonilises mõttes. Aga sotsiaalmeedia ja fännid levitasid sõnumit vägeva lainena ka kaugeimate küladeni, kus isegi vanamehed ronisid mobiililevi otsingutel künkatippu, et uuelt säravalt lootuselt viimane säuts telefoni tõmmata.

Niisiis, nii hiigelsuures ressursirohkes Brasiilias kui ka tillukeses El Salvadoris said nii vasakpoolsed kui ka mõõdukad parempoolsed jõud lüüa kandidaadilt, kes tõusis sotsiaalmeedia abiga fööniksina tuhast, keda peeti lõpuni tõsiste šanssideta naljameheks. Guatemalas sai viimati puhtalt protestihäältega presidendiks varem päriselt klounina töötanud poliitvõhik.

Esimene roosa laine sumbus paljuski kolossaalsesse korruptsiooni, mis on viinud paljudes maades võimult nii vasak- kui ka paremeliidi. Valijaskond on poliitikas pettunud ja nii saavad sogases vees esile ujuda aferistid või tõsised skaalale „vasak-parem” alternatiivide pakkujad. Aeg näitab, kas võrdse ühiskonna ehitajad suudavad end koguda ja 2020ndatel uue ning veelgi tugevama lainena esile tõusta.

Mele Pesti on toonud Eestisse teavet Ladina-Ameerika, eriti Brasiilia kohta eri vormides juba viisteist aastat. Ta on kirjutanud raamatuid, tõlkinud brasiilia romaane, avaldanud sadu artikleid ja lugenud ülikoolides loengusarju Ladina-Ameerika rahvusvahelistest suhetest, poliitikast, kirjandusest.