Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (02.02–19.02) olulisemad sündmused välispoliitikas. Seekord on fookuses USA valimiste eel-show, Saksa poliitilise tsentri nõrgenemine, maailma suurimad viiruskolded ning kokkulepe Aafrika suurima tammi osas.

Illustratsioon: Laura Vilbiks

  • USA sisepoliitika mõju ulatub ka väljapoole. 2020. aastal on maailmale tahes-tahtmata oluliseks sündmuseks USA presidendivalimised. Kui vabariiklaste puhul pole mingit kahtlust, et nende ridadest president Donald Trumpile rivaale pole, siis Iowa ja New Hampshire’i eelvalimiste järgselt on Demokraatliku partei favoriidi positsioon lahtine. Märkimisväärselt on seni võidukaks osutunud South Bendi linnapea Pete Buttigieg. Paljusid üllatab, et Vermonti senaatori Bernie Sanders’iga ollakse kahekesi üle teistest kandidaatidest, sh pikalt favoriidiks peetud endisest asepresidendist Joe Bidenist. Biden püüab kaotatud maad tasa teha järgmisel nädalal Lõuna-Carolina osariigis, kus ta üleriikliku toetuse säilitamiseks võitma peab. Ootamatusi võib põhjustada Mike Bloombergi omanäoline valimisstrateegia, kus ta on teadlikult vältinud traditsioonilist valimistsüklit ning sihib suuremaid osariike, pumbates kampaaniasse konkurentidest kordi suuremaid summasid. Väiksema toetusega kandidaadid nagu Andrew Yang on oma kampaania lõpetanud, kandidaate on alles jäänud kaheksa. Nendest enamus räägivad Trumpi välispoliitilise kursi ümber pööramisest, kuid sellega ühisosa ka piirdub. Demokraatlikule parteile on omane väga laialivalguv hääletajaskond. Sisemised ebakõlad ideoloogilistel ning isikukultuslikel alustel muudavad keeruliseks ühe kandidaadi ümber konsolideerumise, olgu selleks siis Buttigieg, Sanders, Bloomberg, Biden või keegi muu. Kandidaatidel puudub ka kindel välispoliitiline suunitlus, millest annavad tunnistust ebakindlad hoiakud nii Suleimani tapmise osas, USA kahepoolsetes suhete koha pealt kui ka valmiduses seista liitlaste huvide eest NATO ja regionaalpartnerite tasemel. Kolmandaks märtsiks, mil laekuvad veel neljateistkümne osariigi valimistulemused, väheneb võistlustules olevate kandidaatide arv ning pilt peaks seeläbi muutuma selgemaks.
  • Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) esimees Annegret Kramp-Karrenbauer kavatseb partei eesotsast tagasi astuda. See ilmestab Saksamaal süvenevat ebakindlust tuleviku suhtes ning ühtlasi ka Angela Merkeli põrumist oma järeltulija ettevalmistamisel. Otsus tagasi astuda tuli pärast Thüringeni liidumaa CDU haru otsust teha koostööd Alternative für Deuchlandiga (AfD). Partei ise oli sellise koostöö üleriigilisel tasandil välistanud. Saksamaal üha populaarsema AfD puhul saab rääkida parempopulistlikust parteist, mis on aastatega ja valijate osakaalu kasvuga saavutanud vanemate, reeglina stagneeruvate parteide kõrval arvestatava mõju. Tsentri lagunemine ja poliitilise skaala polariseerumine tähendab, et Saksa vana poliitiline kaardivägi on jõudnud raske otsuseni – kellega koostööd teha? Laual on kommunistlik Die Linke ja parempopulistlik AfD, millest kumbki pole siiani aktsepteeritav olnud. Saksa poliitiline ebakindlus tuleviku ees on ohumärk tervele Euroopale, kuna sisemiste probleemide lahtiharutamine võimaldab järjest vähem pöörata tähelepanu ääremaadele.
  • Etioopias ehitatava Renessansi tammi üle käinud kemplused Egiptuse ja Etioopia vahel on jõudmas rahuldava lahenduseni. 2011. aastast Sinisele Niilusele ehitatava Aafrika suurima hüdroelektrijaama projekti puhul on kestnud pidev vaidlus veetäituvuse aja osas. Kiirem veereservuaari täitmine tähendaks Etioopiale kiiremat energiasõltumatust ja majanduse elavdamist, samas kui allavoolu asuvatele riikidele (Sudaanile ja eriti Egiptusele) põhjustaks veepuudus pikaajalisemat veekriisi ja põllumajandussektori allakäiku ning piirkondade intensiivsemat kõrbestumist. Pingeid kokkuleppe eel ilmestas Egiptuse sõjakas retoorika ning projektijuhi Simegnew Bekele kahtlane surm 2018. aastal. Etioopia ei ole käesoleva aastakümne lõpuks võimeline rahuldama kiiresti kasvava elanikkonna vajadusi, vaeveldes alles paari aasta eest toidunappuse käes. Sinisest Niilusest saadav hüdroenergia on suuteline tulevikus täisvõimsusel töötades katma kogu Etioopia energiakulud ning turgutama (põllu)majandust. Riigis on hetkel umbes 60% elanikkonnast või ligi 63 miljonit inimest püsiva elektrivarustuseta. Lepe peaks plaanide kohaselt jõustuma veebruari lõpuks.
  • Viirused, tõved ja maailmalõpu narratiivid aina levivad. Koroonaviirus on nüüdseks nõudnud 2012 inimelu, haigestunuid on ametlikult üle 75 000. Hubei ja Wuhani kohalike parteibosside väljavahetamisega kaasnes haigestusjuhtude hüppeline kasv, mis annab alust spekuleerida, et Hiina püüab viiruse tõelist mastaapi varjata. Praeguseks võib rääkida teisest korrast kahe nädala jooksul, mil uute nakatunute kinnitatud arv ei ületanud eelneva päeva nakatunute arvu. Maailm tunnustab Hiina tugevaid sõjaseisukorraga võrreldavaid karantiinimeetodeid, kuigi tingimused karantiinialadel on järk-järgult halvenenud. Kümne päevaga ehitatud haiglad on patsiente täis ning viiruse varasemast arvatud pikema peiteaja tõttu on nakkusrisk tõusnud. Meditsiinitöötajate nakatumiste arv on samuti üle 1800. See-eest on varju jäänud Kongo-Uganda piiril 2018. aasta augustist möllanud ja uudistekünnist harva ületav ebola. Praeguseks on kinnitatud ebola juhtumeid üle 3300, millest surmaga on lõppenud 2250. Kuigi ebola levimise oht on väike, ei saa seda siiski välistada. Haigus on liikvele lükanud ligi miljoni põgenikuga kriisi ning sanitaartingimused on kehvad ja välisabi andmine raskendatud madala intensiivsusega konflikti tõttu piirkonnas. Ituri provintsist 2017. a alguse saanud etniline konflikt Hema põllumajanduslike ja Lendu karjakasvatajate kogukondade vahel ähvardab laiemalt ka ümbritseva regiooni stabiilsust. Aafrika Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aasta jooksul selliseid konflikte oluliselt maandada. Kongo DV nõrga siseriikliku korra taustal võib praegu vinduv ebola viirus siiski taas iga hetk uudistekünnise ületada.