Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (19.01–02.02) olulisemad sündmused välispoliitikas. Seekord tuleb memos juttu Kremli propagandamasinast, Brexiti jõustumisest, koroonaviirusest, Lähis-Ida ja Liibüa rahuplaanidest, Auschwitzi mälestusüritusest ja lootusetust olukorrast Lääne-Aafrikas.

Illustratsioon: Laura Vilbiks

  • Venemaa propagandamasin võtab üles üha võimsamad tuure. Teise maailmasõja (ehk Suure Isamaasõja) lõpu 75. aastapäeva eel väidab Kreml, et lääneriikide ajalootõlgendus on vähendanud Nõukogude Liidu tähtsust teises maailmasõjas või näidanud seda hoopis negatiivsest küljest. Lisaks deklareeriti holokausti mälestusürituste valguses, et Poola oli teise maailmasõja süüdlane ning kaasaja üks suuremaid juudivihkajaid.

    Siinkohal ei ole mitte midagi pistmist minevikusündmuste võimalike tõlgendustega, vaid poliitiliste propagandavõtetega, millel pole autentsete ajaloofaktidega mingisugust seost. Venemaa uut ideoloogiat püütakse ehitada ka põhiseaduse muudatuse kaudu, mille hulgas on esitatud kaks tähelepanu äratavat ettepanekut: Putinist võiks saada Vene верховный правитель (ülemvalitseja) ning põhiseadusesse lisataks viide Suure Isamaasõja võidule.

    Milleks kogu see komejant? Võimalik, et Kreml püüab tähelepanu võimuladvikus toimunud vangerdustelt mujale juhtida ning enne kevadist rahvahääletust patriotismi edendada. Ilmselt on tegemist ka Putini jaoks ebasoodsa olukorraga: nn Potjomkini küla fassaad on hakanud mõranema ning presidendi toetus on madalseisus. Kas haukuv koer ka hammustab, on raske öelda, sest Vene võimuladvikus toimuvad mängud jäävad enamjaolt avalikkuse eest varjatuks.

  • Brexiti viimane vaatus: kas valendav koidik Suurbritannias? Britid lahkusid pärast 1317 päeva pikkust segadust ja osalist peataolekut 1. veebruaril Euroopa Liidust. Peaminister Boris Johnson väljendas koguni usku uue epohhi algusesse. Uus ajastu on see kahtlemata: mõlemad osapooled peavad muutunud turu tingimustes ümber orienteeruma, Euroopa Liitu tekib 12 miljardi euro suurune lünk ning Šotimaa esimene minister Nicola Sturgeon lubas alustada intensiivset kampaaniat iseseisvumiseks.

    Millal aga abielu lõplikult lahutatakse ning kas tegemist on ka peaministri lubatud koiduajastuga, on iseküsimus. Üleminekuperiood kestab vähemalt 31. detsembrini 2020, st koheseid suuri muudatusi lahkumine kaasa ei too. Edaspidistel kõnelustel püütakse konsensusele jõuda eelkõige kaubandusküsimustes ning tõenäoliselt kujuneb üheks vaidlusaluseks punktiks ligipääs kalavarudele, mille eelisseisu britid nii kergekäeliselt ei loovuta. Trump ähvardas enne üleminekuperioodi algust, et kui eurooplased brittidega tulevastes läbirääkimistes üksmeelele ei jõua, kehtestab USA Euroopa Liidu autodele 25% tollimaksu. Kas EL tema provokatiivset käitumist ka tõsiselt võtab ning Trump uuel valitsusajal (ehk üleminekuaja lõpuperioodil) presidendina jätkab, on omaette küsimus.

    Kas ja kuidas mõjutab lahkumine Eestit? Üleminekuperiood esialgu suuri muudatusi kaasa ei too: näiteks jääb kehtima viisavabadus, kuid alates 2021. aastast ei aktsepteerita Briti piiril enam ID-kaarti, vaid passi. Mis hakkab toimuma pärast üleminekuperioodi ning kuidas see nii Euroopa Liidu kui ka Suurbritannia kodanikke mõjutab, on siiani ebaselge.

    Vaadates küsimust vaid kohaliku, Eesti mätta otsast, kaasneb Brexitiga üks selgelt positiivne asjaolu: Euroopa Parlamendis suureneb eestlaste arv – 3. veebruaril alustab seitsmenda saadikuna tööd Riho Terras (Isamaa).

  • Haiguse- ja ksenofoobiapuhangud maailmas. Koroonaviirus sai alguse Wuhanist, mis asub Hiina Hubei provintsis. WHO kuulutas viiruse globaalseks terviseohuks: veebruari alguse seisuga on haigusesse nakatunuid 14 000 ning hukkunuid üle 300; viirus on levinud rohkem kui 20 riiki, sh Soome, Prantsusmaale ja Suurbritanniasse. Haiguspuhang võib esialgsel hinnangul minna Hiina majandusele maksma 60 miljardit dollarit.

    Koroonaviiruse kohta levib ka palju valeinformatsiooni ning spekulatiivseid teooriaid, mis on omakorda andnud tõuke ksenofoobia levikule. Näiteks Jaapani Twitteris kogub populaarsust hashtag #ChineseDon’tComeToJapan ning Prantsuse ajaleht Courrier Picard avaldas kaaneloo pealkirjaga Alerte Jaune (kollane hoiatus; ajaleht hiljem vabandas rassistliku pealkirja eest). Google, Facebook ja Twitter hakkavad teostama faktikontrolle ning seeläbi takistama valeinformatsiooni ringlemist. Kuigi kohati on mõistetav, et inimesed tunnevad hirmu võimaliku hädaohu ees, võib see kergesti kujuneda põhjendamatuks etniliseks diskrimineerimiseks.

  • Trumpi imerohi Palestiina-Iisraeli aastakümneid vindunud konflikti lahendamiseks. USA president esitas Lähis-Ida rahuplaani, mille kohaselt loodaks iseseisev Palestiina riik pealinnaga Ida-Jeruusalemmas (seejuures rõhutades, et Jeruusalemm jääb jagamatuks linnaks). Plaani järgi kahekordistuksid Palestiina de facto võimualad ning Iisraelil oleks kontroll Jordani jõe kaldal paiknevate juudi asunduste (s.o Iisraeli ebaseaduslikult okupeeritud alade) üle.

    Kuivõrd on tegemist Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu ning Trumpi nägemusega Lähis-Ida jõustruktuuridest, tervitas rahuplaani eelkõige Netanyahu ise. Mõlemad nimetasid seda 28. jaanuari pressikonverentsil sajandi leppeks. Kohati esitles Trump end messiana ning nentis, et taolist – justkui sülle kukkunud – võimalust enam palestiinlastel tulla ei pruugi.

    Kas rahuplaan toob ka rahu? Probleem seisneb selles, et Trumpi plaan on sündinud palestiinlaste osaluseta ning seega ei rahulda nende soove. Palestiinlased saaksid küll maad juurde, kuid mitte soovitud ulatuses. Häirivaks faktoriks on ka juudi okupeeritud alad Jordani kallastel, mis killustavad Palestiina territooriumit ning vähendavad loodava riigi mõjuvõimu. Leppe vastu on samuti Araabia Liiga, pidades ettepanekut Palestiina suhtes ebaõiglaseks. Rahuplaani võttis tabavalt kokku Türgi välisministeerium, nimetades seda surnult sündinud lapsukeseks.

    Miks siis rahuplaaniga üldse välja tuldi? Tõenäoliselt on see osa nii Trumpi kui ka Netanyahu valimiseelsest mängust: rahuplaani esitamine näitab neid meedias positiivses valguses. Trump soovis ilmselt lihtsalt musklit näidata ning esile tuua, et USA on Lähis-Ida poliitikas siiani oluline lüli.

  • Lisaks Trumpi ebaõnnestunud rahuplaanile ei ole toimivat vaherahu ka Liibüas. 20. jaanuaril kirjutasid 16 riiki ja organisatsiooni Berliinis alla relvarahule, millega loodeti panna ajutine punkt Liibüa kodusõjale, mis on räsinud riiki juba üheksa aastat.

    Mis Liibüas toimub? Mitmete klannide vaheline võimuvõitlus algas 2011. aastal, mil kukutati Liibüa diktaator Muammar al-Gaddafi. Tänaseks on ühiskond lõhestunud kahe peamise jõu, mässuliste (Khalifa Haftari) ning rahvusvaheliselt tunnustatud Tripoli valitsuse (Fayez al-Sarraj) vahel.

    Polariseerunud on ka välisriigid: Araabia Ühendemiraadid, Egiptus, Venemaa ning Prantsusmaa toetavad mässulisi, Türgi ning suur osa lääneriike aga rahvusvaheliselt tunnustatud valitsust. Tundub, et Liibüa riik on järjekordne pinnas suurriikide omavaheliste võimuvõitluste lahendamiseks.

    Berliini rahukonverentsil deklareerisid kõik sõjas diplomaatiliselt või militaarselt osalevad pooled, et Liibüa konfliktis osalejatele kehtestatakse relvaembargo ning ollakse seega valmis liikuma rahu suunas. Raske on öelda, kas verine kodusõda on tõepoolest lõpusirgel või on tegemist tühja jooksnud rahupüüdlustega, sest relvarahu ei ole siiani püsside ning rakettide paugutamist lõpetanud. Lääneriigid loodavad, et relvarahu ei ole siiski läbi kukkunud ning piirkond stabiliseerub.

  • Jeruusalemmas tähistati Auschwitzi koonduslaagri sulgemise 75 aastapäeva, kus osales üle 40 riigi esindaja. Aastapäev ei möödunud poliitiliste pingeteta: Iisraeli peaminister Netanyahu kutsus oma kõnes astuma vastu Iraani antisemiitlikule režiimile, kes püüab tema sõnul arendada tuumarelva ning hävitada Iisraeli.

    Kuigi Auschwitz asus Poola territooriumil, ei võtnud riik mälestusüritusest osa. Poola presidendi Andrzej Duda arvates oli ebaõiglane, eriti Kremli väljaütlemiste valguses, et Putinil paluti mälestusüritusel kõne pidada, kuid temal mitte.

    Mälestusüritustelt puudus samuti Eesti esindaja: tulla ei saanud ei president ega ka tema asemel parlamendi spiiker. See on kahetsusväärne, sest väikeriigina kannatas sõjakeeristes ka Eesti. Kuivõrd soovime, et toimunut meeles peetaks, on ääretult oluline, et eestlased sellistel üritustel esindatud oleksid.

  • Unustusehõlma vajunud humanitaarkatastroof Lääne-Aafrikas. Islamistlikud terrorirünnakud Burkina Faso, Nigeri ning Mali riigipiiride kolmnurgas süvendavad riikides lokkavat vaesust ning poliitilist ebastabiilsust. Riigid on paisatud anarhiasse ning eskaleeruvat vägivalda ei ole suutnud takistada ka kohalolevad Prantsuse väed. Terrorirünnakute tõttu on suletud rohkem kui 3500 kooli (mis mõjutab umbes 8 miljonit last) ning need on põhjustanud miljoni inimese põgenemise. Omamoodi nõiaringi süvendavad ka kliimaprobleemid (mis põllumajanduslikke ühiskondi eriti tugevalt mõjutab) ning kohalikud etnilised konfliktid. Lääne-Aafrika komplekssele olukorrale on raske leevendust leida, sest lisaks vähestele poliitilistele võimalustele jäävad Sahara-taguste alade probleemid Lääne peavoolumeedia huviorbiidist välja.