RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord tuleb juttu ringmajandusest, mida mõned peavad revolutsiooniliseks majandusmudeliks, teised seostavad aga lihtsalt keskkonnasõbraliku eluviisiga.

Jätkusuutlik elu Maal on leidmas globaalse ideena aina rohkem kõlapinda. Praegu käibel olev põhimõttel „tooda-kasuta-hülga” töötav majandusmudel toimib sellele aga risti vastupidi. Kasutades eelkõige taastumatuid ressursse, toodame ning tarbime uusi asju ning seejärel loobume neist pikemalt mõtlemata. Kogu protsess algab otsast peale, mistõttu kahanevad loodusvarad ja kasvav jäätmete hulk ei ole enam pelgalt kauge oht, vaid karm reaalsus. Alternatiivse lähenemisena on hakatud pöörama rohkem tähelepanu teistsuguste majandusmudelite kasutuselevõtule. Nendest üks on ringmajanduslik süsteem.

Mida ringmajandus endast täpsemalt kujutab? Tegu on majandusmudeliga, mis ei kasuta tootmiseks uusi tooraineid, vaid üritab võimalikult kaua taaskasutada vanu materjale. Selline süsteem võimaldab vähendada taastumatute loodusvarade tarbimisest tulenevaid keskkonnaprobleeme ning minimeerida jäätmete hulka tarbimisprotsessi lõppastmes. Lisaks keskkondlikele eelistele peaks ringmajanduslik mudel suurendama ka majanduskasvu, luues uusi töökohti ja vähendades toormaterjalide hinda. Toodete taaskasutus muudab nii riigisisese kui ka -välise majanduse stabiilsemaks ning šokkide eest kaitstumaks, kuna võimaldab vältida vaid ühest või paarist toorressursist sõltumist. Taoline uudne lähenemine on leidnud laialdast toetust nii Euroopa Liidus kui ka ülejäänud maailmas, näiteks Jaapanis, Hiinas ning Kanadas. Euroopa Komisjon on võtnud vastu eraldi ringmajandust toetava paketi, mis keskendub eelkõige jäätmekäitlusele ning elektroonika ja tekstiili jätkusuutlikule tootmisele.

Kes peab haarama ohjad?

Ringmajandusele omaste tunnusjoontena võib tuua välja n-ö nelja R-i poliitika: reduce, reuse, recycle ja recover ehk vähenda, taaskasuta, töötle ümber ning taasta. Uue majandusliku süsteemi eesmärk on lahutada saadav tulu kasutatavatest algmaterjalidest. Ringmajandus üritab vähendada ühekordsete toodete tarbimist ning käsitleda tooteid teenustena – selle asemel et loobuda omanikuõigusest, saab tooteid välja laenutada. Heaks näiteks on telefonifirma Vodafone, kes pakub oma klientidele võimalust rentida aastaks uusim telefonimudel – tänu sellele ei pea seadme kasutaja uue versiooni väljatulekul seda ostma tormama, vaid saab selle lihtsalt laenutada.

Üleminek lineaarselt majandusmudelilt ringmajandusele ei pruugi kulgeda sujuvalt. Uue süsteemi juurutamisel on oluline roll riigil, MTÜdel[1], suurfirmadel ning tarbijatel endil, kes saavad anda panuse oma harjumusi muutes. Kuigi liberaalse majandusteooria järgi ei tohiks riik turul toimuvasse sekkuda, on ringmajanduse toimimiseks vaja riiklikke toetusi ning avaliku sektori ja eraettevõtete vahelist koostööd. Heaks näiteks on juba varem mainitud Euroopa Komisjoni vastu võetud ringmajanduse pakett, mis on eraldanud valdkonna toetamiseks, täpsemalt jäätmekäitluse parandamiseks, ligi 6 miljardit eurot. Jäätmekäitluse efektiivsemaks muutmine ning uute, taaskasutatavate pakendite kasutuselevõtt hoiab aga toormaterjale kauem tarbimisahelas.

Ringmajanduse edu ei sõltu siiski ainult riigi ning kolmanda sektori panusest. Uue süsteemi peavad omaks võtma ka ettevõtjad. Taolise majandusmudeli puhul võib tekkida küsimus, kellel lasub peamine vastutus toote õige taaskasutuse tagamisel – kas riigil, tootjafirmal või hoopis kellelgi kolmandal? Ettevõtted võivad ringmajandusele üleminekul seista silmitsi ka mitmete takistustega, näiteks võib ringmajanduslik idee tunduda finantsiliselt ebatulus, sest tarvis on uudset tootedisaini ning tööjõu ümberõpet[2]. Mõne firma jaoks võivad taolised ümberkorraldused näida liiga riskantsed. Siinkohal olekski õigustatud riigi sekkumine erinevate toetustega – vastasel juhul ei pruugi olla võimalik ringmajandust edukalt rakendada.

Risk tarbimist suurendada

Mitmed ettevõtted on teadvustanud endale siiski tootmise ning keskkonnasaaste vahelist korrelatsiooni ning on seetõttu minemas üle ringmajanduslikule mudelile. Samas võib firmade näiliselt jätkusuutlik tootmisviis olla vaid osav PR. Keskkonnasõbralikkus on muutunud (eelkõige lääneriikide) tarbija jaoks oluliseks faktoriks, millega arvestatakse ostuvaliku tegemisel. Ettevõtete üleminek ringmajandusele on mõnel juhul lihtsalt hea reklaamifassaad, millega ostjaid juurde meelitada (inglise keeles tuntud ka kui greenwashing). Sellises käitumises on süüdistatud näiteks tuntud riidepoeketti H&M, kelle keskkonnateadlik lähenemine meenutab paratamatult osavat reklaamitrikki. Mõned kriitikud ei usu seetõttu, et ettevõtted soovivad siiralt ringmajandusele üle minna, ning nende arvates peaks uue majandusmudeli juurutamine olema kodanikuühiskonna ülesanne.

Ringmajanduse üks peamine probleem on mudeli laialivalguvus – tegu on mitmekesise lähenemiste kogumiga, millel on kindel teoreetiline eesmärk, ent ebakindel praktiline suund. Seda on kritiseeritud ka majandusliku poole äraunustamise ning vaid tehnilistele lahendustele keskendumise tõttu. Ringmajandus on näiliselt kõigi probleemide lahendaja, ent tegelik efekt võib olla vastupidine: juhul kui uus süsteem on hakanud efektiivselt toimima, võib see põhjustada tootehindade languse ning inimesed hakkavad rohkem tarbima, see süvendab aga kahjulikke keskkonnamõjusid[3]. Nõiaringist pääsemiseks tuleb arvestada sellega, et ringmajanduslikud võtted üksinda ei suuda meie keskkonda päästa – vaja on endiselt vähendada toodete-teenuste tarbimist, millele saab kaasa aidata tarbija ise.

Eelnevat lugedes võib tekkida küsimus, kas süsteem meenutab pigem sotsialistlikku või kapitalistlikku majandust. Paljud teoreetikud peavad uudset ringmajandust hoopis „moraalseks kapitalismiks”, mis ei vastandu kapitalistlikule teooriale, ent omab siiski kõrgemat, keskkonnasõbralikku eesmärki.

Ringmajanduse ideoloogilise kuuluvuse üle vaidlemine ei muuda tööstust keskkonnasõbralikumaks. Vaja on teadvustada endale tänapäevase tarbimisele orienteeritud ühiskonna jätkusuutmatust ning võtta selle lahendamiseks kasutusele uusi meetmeid, millest üks võiks olla ringmajanduse juurutamine. Uudse kontseptsiooni tõttu on ringmajandus veel lõplikult välja töötamata ning selle rakendamisega võib kaasneda ka ootamatuid probleeme. Üks on aga kindel – tänapäevane lineaarne majandusmudel on oma aja ära elanud ning vajame sellele alternatiivi, olgu selleks ringmajandus või mõni muu keskkonnasõbralik süsteem.

[1] MTÜd saavad panustada ringmajanduse juurutamisel erinevate keskkonnasõbralike kampaaniate korraldamise ning ringmajanduslike põhimõtete tutvustamisega laiemale publikule. Kolmas sektor võib olla edukalt ka nõuandvas rollis seadusandlike organite juures.
[2] Ritzén, S.; Sandström, G. 2017. Barriers to the Circular Economy – Integration of Perspectives and Domains. – Procedia CIRP, nr 64, lk 7−12.
[3] Zink, T.; Geyer, R. 2017. Circular Economy Rebound. – Journal of Industrial Ecology, nr 21 (3), lk 593−602.

Kristiina Vain on riigiteaduste teise aasta bakalaureusetudeng. Kõrvalerialana õpib Kristiina keskkonnatehnoloogiat ning tulevikus näeb ta end töötamas valdkonnas, mis suudaks need kaks eriala siduda. Praegu on autor aktiivne ka kolmes tudengiorganisatsioonis: EÜS Põhjala, Riigiteaduste Selts ning Rahvusvaheliste Suhete Ring.