Olukorras, kus turureeglid ohjavad peaaegu kogu meie ärkvel oldud aega, võib magamine olla kõige radikaalsem asi, mida teha.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Mäletan, et kui üheksakümnendatel sai arutatud selle üle, kust võiks joosta piir, mille puhul tuleb tunnistada, et kapitalism on lõplikult võitnud, pakkus Marco Laimre välja, et asjade seisu võib pidada lootusetuks hetkel, mil unenägudesse hakatakse reklaami müüma. Seega siis, kui kapitalism on koloniseerinud ka mitteteadvuse tasandi. Kui nii, siis võiks ehk küsida, kas mitteteadvuse tasand, „teadvuse öö” kui „hõivamata reklaamipind”, on viimane piir ja kaitseliin totaalselt kapitaliseeritud elu pealetungi ees.

Kapitalism kui ahne tolmuimeja

Félix Guattari ei käsitlenud oma essees „Kapital kui võimu formatsioonide integraal” kapitalismi mitte lihtsalt kui majandusmudelit, vaid kui semiootilist operatsioonisüsteemi, omalaadset „ahnet tolmuimejat”, kui parafraseerida Ando Keskküla kunagist kuulsat animafilmi. Kapitalismi eesmärk on „neelata alla terve maailm” – konverteerida iha viimse jäägini vahetusväärtuseks, nii et iga kõrvalekallet sellest tajutaks kui ohtlikku antisotsiaalset, ühiskonnavastast tegu, mis tuleb põrmustada ja marginaliseerida juba eos: „Kapitali eesmärk on hävitada, neutraliseerida ja alla suruda iga eluavaldus, mis baseerub millelgi muul kui tema võimu aksiomaatilisel tõel ja tehnoloogilistel imperatiividel. Selle ahela lõpus defineerib ta kõik, nii lapsed, intellektuaalid, rikkad kui ka vaesed, vastavalt oma kriteeriumidele.”[1]

Kapital ei rahuldu niisiis enam ainult välise sotsiaalse kontrolliga nagu klassikalise uusaegse kapitalismi faasis veel 20. sajandi keskpaigani, vaid kontroll on vaja internaliseerida – inimene peab ise nii tundma. Selle „allaneelamise” kõige äärmuslikumaks väljenduseks on ilmselt sellised tüübid, kes lõikavad endale adidase triibud juustesse, tätoveerivad Nike’i linnukese oma kannikale või, veel hullem, müüvad oma otsaesise kui reklaamipinna. Ilmselt müüksid nad ka oma unenägudesse reklaami, kui saaksid, seega on reklaamimüük unenägudesse üksnes tehniline, mitte enam ideoloogiline küsimus. Kui seda osataks teha, siis seda ka tehtaks. Nii nagu kurikuulus Nestlé’i korporatsiooni juht väidab, et „vesi ei ole inimõigus”, vaid kaup, võiks ju samuti öelda, et unenäod on majanduslikus mõttes kasutult seisev ressurss, mis tuleb kiiremas korras kapitaliseerida. Mitte unenäo, aga just une kontekstis osutab sellele ka filosoof Aleksei Penzin, mainides filmi „Matrix” (1999) kui ülimat kapitalistlikku fantaasiat „panna kõik tööle, teenida kasumit isegi une pealt”[2].

Guattari järgi lisab kapitalistlik võim traditsioonilistele otsestele sunnimehhanismidele kontrollimehhanisme, mis nõuavad kui mitte iga indiviidi kaassüüd, siis vähemalt passiivset nõusolekut. „Kapitalism haarab inimest seest,”[3] võtab ta oma seisukoha kokku. Vabaduse mõiste naiivromantiline paatos – te võite küll allutada ja vangistada meie keha, aga meie sisemist vabadust, meie mõttevabadust ei saa küll keegi röövida – ei tööta enam. Paradoksaalsel kombel sai nii öelda totalitaarses režiimis, mis oli huvitatud üksnes maailma välisest kontrollist – võimu ei huvitanud see, mida mõeldi, niikaua kui käituti nagu vaja. Võiks vabalt öelda, et obstsöönses ihakapitalismis, sellises, mis tahab asuda inimese mitteteadvuse struktuuris iha kohale, ei saa olla muud vabadust kui vabadus osta ja müüa.

Tööstuslikus kapitalismis oli uni töötamise mootori osa: 8 tundi tööd, 8 tundi „vaba aega”, 8 tundi und.

Inimsuhted ei saa selles kontekstis olla üldse midagi muud kui tehingud, sest sellises süsteemis puudub täielikult iha, mis ei ole kapitalistlik. Niisiis, kapitalismis, nagu seda kirjeldab Guattari, pole võimalik leida mingit tasandit, kuhu kapitalism ei laieneks. „Laienemine”, „kasvamine”, „ekspansioon” on aga mõisted, mis defineerivad kapitalistlikku iha ja on tema enesekirjes kesksel kohal. Ning olukorras, kus ta on hõivanud terve maailma, ei olegi tal enam kuhugi mujale laieneda kui mitteteadvuse tasandile.

Kapitalism ja magamine

Kapitalistliku maailma sünd on väga selgelt seotud aja korraldamise ja seega ka uneaja haldamisega. Penzin on toonud välja uneajaloo kolm järku: uusajaeelne, uusaegne ja „postmodernne” ehk nüüdisaegne. Nagu ta ütleb, puudus uusajaeelsetes ühiskondades ehk keskajal standardiseeritud uneaeg. Keskaegsed inimesed tundsid kaht erinevat magamist: uni, mis kestis õhtust keskööni, seejärel lühike ärkvelolekuaeg ja viimaks „teine uni”. Tööstusliku kapitalismi arengu ning elektrivalguse kasutuselevõtuga tekkis võimalus ka öiseks tegevuseks ja tööks, inimelu muutus ratsionaliseerituks, mistõttu võeti kasutusele teatavad distsiplineerivad normid, mida toetasid arstiteaduse autoriteet või ka eetilised kaalutlused ning religioosne asketism, näiteks protestantismi askeetlik eetos. Just siis tekkis kaheksatunnise uneaja norm. Niisiis, uni oli töötamise mootori osa: 8 tundi tööd, 8 tundi „vaba aega”, 8 tundi und.

Samas on selge, et uni ja „vaba aeg” on võimalikud üksnes seetõttu, et inimene on ebaefektiivne, ebatäiuslik ning vajab rohkem aega energia akumuleerimiseks, et uuesti töötada. Seega ei maksa endale luua illusioone, et vaba aeg ka päriselt on vaba – see on ka tööstuskapitalismis osa kapitalistlikust akumulatsiooniprotsessist. Teisalt jälle on erinevus nüüdisaegse ühiskonnaga suur, sest piir töötamise ja mittetöötamise vahel, sealjuures ka töötamise ja une vahel, on läinud tunduvalt hägusemaks. Uni on muutunud üha individuaalsemaks, seda on võimalik eri viisidel fragmenteerida ja hallata. Penzin toob näiteks Jaapani ultrakapitalistliku ärikultuuri, kus töötatakse pidevalt välja erinevaid meetodeid uneaja ökonoomsemaks valitsemiseks. Selle etapi tulemuseks on tema arvates süntees kahest eelmisest mõtteviisist – algsema lähenemise vabast elukorraldusest ja hilisema distsiplineeritud, juhitud lähenemisviisist –, mis kantakse ühiskondlikult kehalt üle individuaalsele. Nüüdisaegne une deregulatsioon peegeldab seega ka majanduse neoliberaalset dereguleerimist.[4] Aga selles kontekstis sigineb magamisse kui passiivsusakti väike, aga oluline revolutsiooniline potentsiaal.

Kui öökull huikab meid

Mehis Heinsaare novellide ja romaanide peategelased on sageli sellised, kes kukuvad kas kogemata või tahtlikult ühiskondliku ree pealt maha ja asuvad füüsilisele ja/või mentaalsele teekonnale, mis päädib hiljem teekonnaga iseenda juurde. Novelli „Kui öökull huikab meid” minategelane on läbipõlenud kollane ajakirjanik (kapitalistliku ihatööstuse tööline per se), kes elab Kuu tänava kööktoas ja kukub järk-järgult n-ö normaalsest funktsionaalsest elurutiinist välja, hakkab jooma, teda käivitab ainult öö, ning et mitte lõplikult läbi põleda, asub ta rännakule, mis kulmineerub mõnevõrra traumaatilise seenetripiga. Ta satub Nõia kuju võtnud maternaalse superego kätte (kes tahab teda alla neelata), kuid lõpuks siiski pääsedes naaseb koju ja jääb kohe magama. See on tema tervenemise algus, kui ta hakkab tajuma kindla kellaaja peale ärkamist kui mõttetut tegevust. Peategelane arutab: „Säärased ärkamised saavad olla ajendatud üksnes hirmust, et ma mingist nähtamatust ajarongist maha jään. […] Nägin seda tohutut, hommikuti inimesi õgivat ja õhtuti neid enda seest välja oksendavat halli ja ülipikka reaktiivtõuku oma vaimusilmas korraga väga selgesti ning tõmbasin ebameeldivustundest teki üle pea. […] See on seesama rong, kuhu inimesed kohe pärast ärkamist peale hüppavad […] aga see pole mitte Elva–Tartu või Tartu–Valga rong, vaid mingi monstrumlik masin, mis veab inimesi laiali just täpselt säärasel kiirusel, nagu seda nõuab meid ümbritsev aeg. […] Seda mõistes omandas mu pikutamine automaatselt uue, vastupanuvõitlejaliku iseloomu.”[5]

Mehis Heinsaare novelli „Kui öökull huikab meid” minategelase tervenemine algab, kui ta hakkab tajuma kindla kellaaja peale ärkamist kui mõttetut tegevust.

Neoliberaalset kapitalismi seostavad Jacques Lacan ja tema jälgedes ka Slavoj Žižek mitmel puhul maternaalse superegoga. Kui superego peaks üldiselt toimima keelu vormis (Sa ei tohi!), siis kapitalismis näib superego toimivat just vastupidi – ta käsib nautida (Enjoy Coca-Cola!).[6] Lacan nimetab seda „Kapitalisti diskursuseks”, mis asendas klassikalise „Isanda diskursuse” ning mida ta peab kõige kurjemaks ja geniaalsemaks leiutiseks, sest see loob midagi „igiliikuva masina” sarnast, kus subjekt kogeb iga toodet, mida ta tarbib, kui pettumust ja nii sunnib superego teda haarama uue toote järele, kuid mitte ükski neist ei ole kunagi „see”.[7] Ja mida rohkem me superego nõudmist järgime, seda enam kasvab ärevus, sest tarbimisega suureneb süütunne. Seda iha, mis psühhoanalüüsi järgi on vajalik subjekti toimimiseks ja mis peabki objektidesse kinnistuma ja nende vahel liikuma, hoitakse küll töös, kuid see on obstsöönne, mitte kunagi mõnu ja rahuldust leidev iha.

Niisiis võib sellises heinsaarelikus magamises kui mittetootlikus mitteosalemises tõepoolest näha teatavat vastupanu vormi. Iseenesest ei väljenda miski paremini žižeklikku maksiimi, mille tooksin kõla pärast siinkohal ära inglise keeles: „Sometimes doing nothing is the most radical thing to do!” („Vahel võib mitte millegi tegemine olla kõige radikaalsem asi, mida teha!”) Žižek ütleb, et on „parem teha mitte midagi, kui ühineda lokaliseeritud aktsioonidega, mille eesmärk on muuta süsteem sujuvamalt toimivaks. Nüüdne oht ei seisne mitte passiivsuses, vaid pseudoaktiivsuses, kihus „olla aktiivne”, „osaleda”, et maskeerida seda Eimiskit, mis toimub. […] Need, kes on võimul, eelistavad sageli „kriitilist” osalust või kriitilist dialoogi vaikusele, kuna meie kaasamine sellisesse „dialoogi” tagab, et meie kurjakuulutav vaikus saab murtud. „Bartlebylik akt” on vägivaldne justnimelt niikaua, kuni temaga kaasneb selle obsessiivse tegevuse lõppemine, vägivald ja mittevägivald kattuvad (mittevägivald näib kõrgeima vägivallana) nii nagu ka aktiivsus ja mitteaktiivsus (kõige radikaalsem on mitte midagi teha)”[8].

Kuhjaja, buliimik, anorektik ja magaja

Psühhoanalüütik Levi R. Bryant väidab, et kui on olemas tõeliselt kapitalistlik „tüüp”, siis see võiks olla kompulsiivne ostja või nn kuhjaja (hoarder), kes ei kuhja asju mitte nende kasutusväärtuse, vaid kogumise ja akumulatsiooni enda pärast. Bryant lisab siia aga ka anorektiku ja buliimiku, kes keelduvad maternaalse superego käsust nautida. „Nad meeleheitlikult ei tarbi midagi” (ehk siis nad tarbivad eimiskit – A.H.), proovides „ihaldamise kohta” säilitada.[9] Samas tundub, et iha läbikriipsutav anorektik vastandub objekti abjekteerivale buliimikule, kes tundub tegelikult olevat pigem kuhjaja invariant, samas kui anorektik, kes laseb iha protsessi katkestades õilmitsema puhta surmatungi (anoreksia ju võibki päädida näljasurmaga), on pigem koguja-buliimiku negatiiv, n-ö kapitaliseeritud iha antitees. Samas on nad kõik kapitalismi ohvrid, isegi kui nad ise nii ei arva.

Siinkohal võiks neile erinevatele tüüpidele ka teatud poliitilisi positsioone omistada. Kui asju kuhjamise enda pärast akumuleeriv rasvane hoarder on kahtlusteta tavaline parempoolne neoliberaalne kapitalist, siis buliimik võiks olla vasakpoolne/intellektuaal/kunstnik, kes oksendab kapitalismile näkku kogu selle varjatud ja varjamata tõe, kuid samas sõltub ise sellestsamast süsteemist ning on iseenda toimemehhanismide suhtes enamasti pime. Seevastu anorektik on kindlasti konservatiiv, kellele neoliberaalne ühiskond näib lodeva ja perverssena ning kes igatseb taga paternaalse Superego (Lacani „Isanda diskursuse”) karistavat kätt. See leiab väljenduse diktaatorite kultuses, räiges natsionalismis ja homofoobias, ühesõnaga kõige selle vastasuses, mis tema arvates on täidetud obstsöönse maternaalse kapitalistliku ihaga. Kuid tema enda ihaprotsessid on pärsitud, mistõttu tema mitteteadvuses võimutseb irratsionaalne (enese)hävituslik surmatung.

Selles kontekstis tundub aktiivselt oksendava buliimiku kõrval passiivselt agressiivne ja mittetootlik bartlebylik magaja/keelduja – I would prefer not to (ma pigem ei teeks seda) – täiesti võimaliku ja mõeldava vastupanu figuurina.

[1] Guattari, F. 1996. Capital as the Integral of Power Formations. – Soft Subversions, lk 202–224.
[2] Penzin, A.; Tšehhonadski, M. 2014. Viimane pelgupaik? Une kunst ja poliitika kognitiivses kapitalismis. – Head und, Tartu!, lk 33–43.
[3] Guattari ibid.
[4] Penzin, Tšehhonadski ibid.
[5] Heinsaar, M. 2016. Kui öökull huikab meid. – Unistuste tappev kasvamine, lk 123–197.
[6] Žižek, S. 1986. Pathological Narcissus as a Socially Mandatory Form of Subjectivity.
[7] Lacan, J. 1971. Seminar XVIII: On A Discourse That Might Not Be A Semblance.
[8] Žižek, S. 2009. In Defense of Lost Causes, lk 476.
[9] Bryant, L. R. The Discourse of the Capitalist and the New Symptom.

Anders Härm on Eesti Kunstiakadeemia lektor ja doktorant, enne oli Tallinna Kunstihoones kuraator (2002–2012) ja EKKMis loominguline juht (2010–2015). Rohkem eelistab ta pigem mitte öelda.