Saar kahe maailma vahel

Müürilehe fotograaf Priit Mürk külastas novembris Kreekale kuuluvat Lesbose saart ning sealseid Moria ja Kara Tepe põgenikelaagreid. Reisi järel valminud fotoreportaaž toob meieni hetki sealsest eluolust ning saarel valitsevatest meeleoludest.

Euroopa Liidu ja Türgi vahel 2016. aasta 18. märtsil sõlmitud koostööleppe alusel hoiab Türgi oma välispiiri asüülitaotlejate ja migrantide jaoks läbipääsmatuna, mille tulemusena on pagulaskandidaatide sissevool praegu ca 5000 põgenikuga Lesbose saarele märkimisväärselt kahanenud. 2016. aasta jooksul on saarele saabunud 95 127 põgenikku. Võrreldes möödunud aastaga on see arv kahanenud enam kui viiekordselt. Sel sügisel on saarele maabunud 586 inimest, eelmise aasta oktoobrikuus oli neid aga 135 063. 17. novembri seisuga on hukkunuid sel aastal 146 ning kadunuid 51, 2015. aastal oli neid vastavalt 272 ning 152. Kui võrrelda suhtarve, siis nähtub, et tänavu on põgenejad võtnud smugeldaja organiseeritud ülerahvastatud nigelatesse paatidesse astudes üha suuremaid riske.

Asüülitaotlejate elu Lesbosel on vaikne vaakum – elatakse üks päev korraga ning kardetakse nii vandaalsete tegudega protestivaid kaaspõgenikke kui ka tagasisaatmist kodumaale. Moria laager on Kreeka riigi hallatav endine sõjaväebaas, mis pakub praegu elupaika 4000 inimesele. Elatakse suuremates ja väiksemates telkides. Moria on ka esmaste dokumentide vormistamise koht, misjärel asüülitaotlejad võivad vabalt saarel ringi liikuda. Kohaliku omavalitsuse administreeritav Kara Tepe laager on väiksem, majutades ca 1000 inimest. Sinna paigutatakse pigem nõrgemaid: lapsed, vanurid, pered, erivajadustega inimesed. Erinevalt viimasest ei lubata fotograafidel Moria laagrit pildistada. Siinkirjutajagi viidi sõjaväepolitsei saatel laagri keskel asuvasse putkasse, kus paluti ette näidatud fotod kustutada. On õnn, kui kaameral on korraga mitu mälukaarti ja varukoopiad piltidest alles jäävad.

Lesbose kohalik olustik hingab aga näiliselt omas rütmis. Avatud on kohvikud, turismibürood, turg. Linnapildis vaheldub kohalik mittekohalikuga justkui mõnes metropoliski.

Noor asüülitaotleja Kara Tepe põgenikelaagris.

Palju aega kulub ootamisele. Nii on laste meelistegevuseks laagris mäng. Parajasti mängitakse koos strateegiamängu telefonis.

Üks pagulaspere tüdrukutest Kara Tepe laagris märkab mu kavatsust õhtuvalguses varje tabada ning otsustab peatuda. Vallandub aimatav edvistamine müksamisi peatuvate varjude vahel.

Moria põgenikelaagris puhkenud põleng on sulatanud laagri välisaeda katvasse kilesse ava, mis võimaldab heita sümboolse pilgu muidu suletud laagri sisemusse.

Erinevalt saare teistest laagritest on Moria enim ülerahvastatud ja kõige kaootilisem. Naised, lapsed ja erivajadustega põgenikud paigutatakse võimalusel rahulikematesse ja paremate tingimustega laagritesse.

Laagri mahapõlenud telkidega ala on põlenguõhtujärgsel hommikul täis hirmu ning koristatakse nõutult järjekordselt ohvreid nõudnud õnnetuse tagajärgi.

Tihti kohtab pagulasi sadamas, kus peatuvad praamid, mis viivad reisijaid mandrile. Paik, kus igatsetakse ja oodatakse. Täheldan, et riskijad lipsavad pimeduses mõnikord ka aia vahelt läbi.

Poolteist aastat tagasi Süüriast põgenenud Omar töötab nüüd vabatahtlikuna Lesbosel, olles üks esimesi inimesi, kes saarele randujad vastu võtab.

Populaarsesse maabumiskohta Lesbose rannal oleks vana valgel hobusel kreeklane justkui järgmistele saarele saabujatele vastu tulnud.

Sügistuul on kandnud vana puu tüvele päästeveste, mida võib kõikjal rannikualadel siin-seal kohata. Paksult oranžide vestide alla mattunud orgu nimetatakse saarel rahvasuus päästevestisurnuaiaks.