Viimati eesti räpi ja hiphopi olmest kirjutades viitasin Sammalhabemele kui tagapingipoisile – artistile, kes toimetab kulisside taga, vabana levimuusika dogmadest.
★★★☆☆
Kuigi „Südamerahu” ei tähista kannapööret à la Kanye Westi „808s & Heartbreak” või Chalice’i „Taevas ja perse”, toob Sammalhabe albumi tarvis tööriistakastist välja nii mõndagi uut. Nimiloos „Südamerahu” kohtuvad 808 trummid, sündikäigud ning lainetav meloodia paitavad kõrva, kuid võidu toob koju Sammalhabeme soe ja siiras vokaalesitus – „sa olid mu Veenus, mina su Merkuur, su kannatused, mu armastuse juur” –, mis töötab seda efektiivsemalt, mida rohkem piir laulmise ja räppimise vahel hägustub. Loos „Palav” manab Sammalhabe oma sisemist Travis Scotti (loe: reverb’i); „Skrrti” ja „Taxo” puhul ei saa lõpuni kindel olla, kas tegemist on oodiga Ühendriikide räpiklišeedele või autori satiiriga nendega liialdamise aadressil. „Lõõma” ja „Sigridit” saatvad psühhedeelsed kitarrid lisavad lugudele suitsust läbiimbunud elemendi, mille saatel mugavalt oma mõtetesse ära kaduda. „Sigrid”, üks „Südamerahu” kahest instrumentaalpalast, annab loodetavasti aimu Sammalhabeme muusika tulevikusuundadest. „Virvurr” triivib ohtlikult lähedale „Öölapse” territooriumile ja mõjub albumi kontekstis veidralt: väsinud umbisikulise romantika klišeed kohtuvad kohmakate ridadega, nagu „need pisarad su silme all on tegelt meie kõigi silme all”.
„Südamerahu” pole mängumuutja, kuid Sammalhabeme kolmas katse tekitab elevust tuleviku suhtes. Kaheksalooline minialbum on pigem eelroog kui definitiivne kogumik. Sammalhabe eksperimenteerib ja otsib, kuid millelgi kindlal veel ei peatu.
