Kui avada juugendliku kujundusega „Juhan Liiwi luuletused” (1910), leiame sealt hoopis teise isiku. Ebayhtlase taseme ja konarliku keelega mehe, kes oma isikut natuke häbeneb, kelles julgus vaheldub harduse ja valuga.
★★★★☆
Tuglas muutis ta salongikõlblikuks. Näilise tuttavuse taga võib peituda tabamatus. Kuskil elutseb see Liiv, keda ei loeta aktustel ega laulda pateetiliselt kooris. Juhani juhid, Eesti keelte tundlik viisistaja Jaak Sooäär ja laia kitarripaleti ning lugemusega Riho Sibul, jätkavad oma teise Liivi plaadi tekstivalikuga selle varjatud kaanoni avamist.
Luuletaja kindlas riimipulsis ning järskudes väljaytlemistes ja nurgelisuses peitubki traadilik potentsiaal. Äng on õige, teostus on terviklik ja maitsekas, aga vahel tekib tunne, et näppudes ja kõris on ka mõned stambid. Kuigi Sooääre sulest, mõjub „Kiil” Propellerina ja „Ikka raskem istma jääda” Ultima Thulena. Aga „Kes meeldida tahab” on päris kena vanurite grunge. Staatilised meloodiad sobivad materjaliga ja kitarride dialoogid on nauditavad.
Sibula vokaal pädeb mu jaoks enam lyyrilises vallas. Selle plaadi tume juveel „Kust jalgtee kõrvale käänab” tabab midagi olulist hinges ja sygismaastikus. „Nõmme ääres” saab kätte poolsosistava pihtimise. Vaikse ja valju balansini jõuavad „Õhtul”, „Ei ma mõista palvet teha” ja nimilugu. Liivi, yht eestluse nurgakivi polegi nii lihtne kergitada ja helisema panna, aga see kamp on teinud oma asja kenasti.
