Kui võtta Siemens Nokia väljalase „Ebarealju” lühidalt kokku, saaks öelda vaid, et see on kaheksateist minutit puhast pulli. Rohkem süveneda tavakuulajal ei soovita – tundub, et bänd ise ka palasid linti võttes väga ei süvenenud.

★★★☆☆

End pohuiwave’i grupiks nimetav Siemens Nokia määratleb žanrile keskse suhtumise, et muusikat tehes ei tohiks huvitada, kas teiste ees on piinlik või mitte. Julgen aga väita, et albumi lühidad palad ei ela lähemat luubi all vaatlust üle. Nad ei ole mõeldud siirana, vähemalt viisil, kus alasti rambivalgusesse astudes on inimene minetanud piinlikkustunde ja näitab end nii, nagu ta on. Vastupidi, kunstlik sisu on irooniamoosiga üle valatud sama ohtralt kui albumi vokaalid heliefektidega. Piinlikkust ei saagi ju olla, kui kõik on lihtsalt nali.

Teise toidumetafoorina: album mõjub kui amuse-bouche. Saab maitsta dub’i, postpunki, shoegaze’i, on räpimaailma hõngu, kõik ühendatud nostalgiacore’i mõttemaailma kaudu (albumi Bandcampi tag on „Y2K”!). Ideaalne plaat, mida sõbrale telefonist lasta, ja kui see talle juhtumisi ei meeldi, siis punastades „ah ma niisama lasin, suva ju” pomiseda. Unelmate plaat neurootilisele häbelikule anti-mainstream Gen Z noorele, mis näitab end nende jaoks õiges kohas õigel ajal. Suuremad gurmaanid-küünikud või lihtsalt kõvad söödikud jäävad aga ootama pearooga, mille puhul kokad julgevad juba täiega panna.