Ja see juhtus jälle! Mitmendat korda kuulan Laurel 2 uut plaati ja ärkan kuskil lõpupoole. Oma arust kuulan ja kirjutan arvustust, tegelikult teen mingeid muid asju (mida?!) ja eriti teise loo ajal deserteerun täielikult.

★★★★★

On ilgelt lahe, kui kunst viib ära. Aju + hing + tunnetus lülituvad muule nivoole kui praktiline elu. „Kasutu” nimi võiks olla ka „Kohatu”, „Ajatu”. Hetk laguneb enne, kui ajas sinna jõuame, nii on Laurel 2 muusikas ette määratud. Koht, kus „Kasutut” kuulates viibime, haihtub, nagu kaovad ulmekates seinad ja isik jääb ilmaruumi hulpima.  

Harli Jaanimägi on andnud alates 2021. aastast Laurel 2 nime alt välja neli EPd, albumitest on „Kasutu” teine. Kui debüüt-EP „130” on autsaider-dub, EP „Xflies” udu-trip-hop jne, siis „Kasutut” on kõige raskem liigitada ja kõige kergem kuulata. Võib-olla meenuvad mingid dub’ised nõiakitarriasjad, nagu Sun Araw ja Forest Swords, aga „Kasutu” on rohkem ambient – ebamäärane, ulmeline, unistuslik. „dagö düün” räägib uuema aja The Orbi romantiliste surinate keeles, loos „pealeolematu” on konkreetsed sündikäigud, vist isegi varane Tangerine Dream on kuu tumeda poole varjus peidus, aga soniv vokaal lisab siingi määratlematust. Fuzzy logic, hägusate hulkade teooria on nähtus, mida ratsionaalses läänemaailmas ei taheta tunnistada, sest mida ei defineeri teadus, selle paneb paika äri. Just seetõttu on vaja sellist kultuuri, mis pakub alternatiivi argisele ja nurgelisele, ning „Kasutu” on hea näide: võtab nurgad maha ja sulatab teie Exceli tabelid kauniks kiiskavaks känkraks, mis libiseb eest, kui hakkad käega haarama. Kummiliim ja kosmos! 

Imelikul kombel klapib „Kasutu” kokku ka Jaanimägi „kõrtsibändiga” Siemens Nokia, aidates kaasa, et see muusikaelu ei läheks meil liiga Eesti Lauluks kätte ära.