Mida teevad paldisklased teisipäeviti? Elsbeth Hanna Aarsalu asus Tallinnast rongi peale ja uuris lähemalt.

Foto: Elsbeth Hanna Aarsalu

Ühepäevane reis sai alguse kummaliselt. Meil oli tuttavaga kõigepealt plaanis sõita Narva ja sealsetel maastikel jalutades piirilinna paremini tundma õppida. Tuttav helistas mulle täpselt viis minutit enne rongi väljumist, olin sisse maganud, mis seal ikka. Ta hüppas minu poolt läbi, jõime ruttu kohvi ja otsustasime asja kiiresti parandada.

„Mis sa Pääskülast arvad?” küsis ta.
„Väga lahe idee, ma polegi seal pikemalt ringi jalutanud…”

Mõeldud, tehtud. Rongijaamas tuli välja, et ta oli mõelnud siiski Paldiskit. See pakkus juba rohkem pinget! (Mis seal Pääskülas nüüd nii väga ikka teha, olin varemalt mõelnud, tuttava mainitud Adamsoni muuseum tekitas tõsiseid küsimärke). Paldiski rong väljus viieteist minuti pärast. Lilleküla, Järve, Urda, Saue ja Klooga – vaatasin aknast välja ja kuigi lund veel polnud, oli talv peaaegu sügise üle võimust võtnud. Harvad lehesäbrud, mõnes kohas ootamatult kirgas rohi, külmunud õunapuud ja roostekarva heinatee. Küll oli hea kusagile teel olla.

„Lähme mereni?”
„Muidugi.”
„Päris elutunne on sees kohe, ei tea mis need paldiskilased teisipäeviti teevad, niimoodi üheteistkümne paiku.” Nautisime merekohinat ja astusime kunagise pumbahoone lagunevast veetornist läbi.
„Siin saaks äri püsti panna!” hõiskasin.
„Ei tea, kui ruttu see pankrotti läheks.”

Ronisime aknaraamile, väljusime tornist ja asusime hüpleva sammuga Peetri Tolli nimelise trahteri poole teele. Kahjuks ei õnnestunud meil siseneda aadressil Pakri 2 asunud Püha Georgi Koguduse kivikirikusse, kuigi kohalike sõnul olevat see pühapäevakooli-välisel ajal mõnikord siiski võimalik.

„Tead, ma saan nüüd aru, et olen siin trahteris varem käinud,” ütles tuttav Peetri Tollis kohvi kõrvale. Leti taga teenindasid meid kaks rõõmsameelselt naist, kes mõlemad kõnelesid vabalt eesti keelt ning tantsisklesid 90ndate hittide saatel liuglevalt turistide ja kohalike vahelt kandikutega läbi. Kõrvallauas istuvale meeskonnale toodud ahjukartulised lihapraed nägid isuäratavad välja ning lubasime enne tagasisõitu tavernist teist korda läbi astuda.

„Siin lähedal peab veel üks kirik olema,” asusin käega oranžika stalinistliku hoone poole viibutades tuttavat juhatama, „suvel sattusin selle siseruumidesse, tagumise toa põrand oli üles võetud, kiviklibu täis ja tahaks teada, kas nüüd on valmis.”

Vaevu saime ukselinki katsuda ja kurvalt tõdeda, et seekord jääb hoone sisemus nägemata, kui meie poole astusid rõõmus vanamemm, noor naine ja tema laps (Maribel, nagu hiljem selgus). Tegemist oli Nelipühi Kiriku koguduseliikmetega, kes tulid hoonet hoidma ja külalisi vastu võtma.

„Milinki, võ kofe hotite?”
„No potšemu bõ i net!”

Meid juhatati sooja vastuvõturuumi. Tagumine saal oligi valmis saanud, seda täitsid heledad tooliread, lauad, muusikavarustus ja projektor. „Küllap näidatakse siin filmegi, ei tea, kas ka Marilyn Monroega,” vihjasime tuttavaga praegu kinodes jooksvale „Pihtimusele”. Lydia (nõnda oli meie võõrustaja nimi) asjatas samal ajal köögiruumis, pani kohvimasina käima, uuris, kas me piima joome ja täitis hoone oma siirusega.

„Rullbiskviiti ka! Külmikus seisis, jahe on, aga pole miskit.” No kust see vene memmede südamlikkus tuleb! Joonud juba päeva neljanda kohvi, tänasime neid, uurisime veel kohaliku elu ja Paldiski vaatamisväärsuste kohta ning sõbrunesime pisikese Maribeliga. Siia kolme aasta eest ümber kolinud eestlanna Liisa, Maribeli ema, oli kiriku ja linna ülesehitamise käekäigu üle õnnelik, koguduse noored käivat koos trenni tegemas ning pühapäeviti istub suures saalis kolmekümne ringis inimesi. Meistki jäi neile kogemata kirikuõdede mulje ja Lydia küsimuse peale, mis koguduses pealinnas käime, oskasime vaid vaevaliselt kogeleda. „Hinge eest peab hoolt kandma, mõelge selle peale.” Tänasime neid ja asusime teele. „Tulge kindlasti järgmine kord teenistusele!”

Foto: Elsbeth Hanna Aarsalu

Linnatänavad olid tühjad, kuid sadamahelid ja rongiviled tekitasid jalutades tunde, et Paldiski elab. Kuskil puuriti miskit, vargsi märkasime jalutavaid vanakesi, taksikoeri ja perekondi ning hiljem kohalikku poodi väisates nägime juba suuremat massi. Suletud linna mulje siiani, aga mine lähemale ja vot kus.

„Garaažid ja generaatorid,” ütles tuttav, kui olime ületanud linna äärepoolsete paneelmajade vahel kulgevate gaasitorude kohale klopsitud pisikese sillakese. Fassaadi kallal tegutsesid kaks tõstukimeest, meile tuli vastu oma sisekosmoses mõnulev noor kõrvaklappidega neiu ja nõnda jõudsime hea ringiga õigeusukirikuni.

„Kui ma nüüd aus olen, siis näeb see pisut nagu Lido restoran välja.”
„Aga vaat kui võimas park ümber!” vastas tuttav.

Kirik oli pisike, roheliste katusekiivrite ning nende kohal klassikaliselt troonivate kullakarva õigeusu ristidega. Sisse me ei pääsenud, kuid see avastamisindu ei vähendanud ning rühkisime järgmiste avalike hoonete suunas.

„Izvinite, a gde sdes biblioteka?” Meid juhatati hotellilaadsesse suurde majja, Pakri Plazasse, ning selle esimesel korrusel asuvasse väga korralikult varustatud raamatukokku (lugemisruumis oli nii Loomingu viimane number kui ka äsja ilmunud Steven Vihalemma raamat „Welcome 2 Hotel Breyn-Fach”). Meile anti sõbralikult wifi-paroolid, uuriti, kas internet ikka töötab ning juhatati pehmete tugitoolideni.

„Kell on alles kolm. Kuhu nüüd?”
Vastasin tuttavale pildikeeles: „Google Maps näitab, et kuskil peab asuma kant nimega „Kummeli Paradiis”.”
„No seal on vast väga palju kummelit siis.”

Kummelit me ei leidnud, kuid jalutades jäid veel silma külmsinistel kivimajaakendel istuvad kassivolaskid, omapärane stalinistlik aedlinnamiljöö Adamsoni muuseumi ümber, tühjad korvpalliväljakud ja „Sipsiku” lasteaed, supermarketi keldrikorrusel asuv nurgake, mis majutab Paldiski Naisteklubi, Pensionäride Ühingut, huvikooli „Meloodia” ja võõrkeelte keskust, vastavatud kalajahutehase sinised plekiviilud ning stoilises rahus maailma asjade üle arutlev vanakeste kolmik külmas novembripärastlõunas. Linn on kirju. Nagu linnad ikka. Suvisest käigust meenus vestlus ühe kohaliku eesti keele entusiastiga, kes ei tahtnud meid sõbraga kuidagi minema lasta. „Bolše praktikovat nado!”

Trahteri teistkordse külastamise (ja väga maitsva päevaprae) järel spurtisime väsinud, aga õnnelikuna pealinnarongile. Seljaga sõidu suunas istudes ja Paldiskile mõeldes lubasin endale juba teab mitmendat korda, et õpin vene keele paremini selgeks.