Varasemalt oma Paldiski ja Keldrimäe lood kirja pannud Elsbeth Hanna Aarsalu võttis seekord suuna Tallinnast Jõgevale ning kiikas läbi ka Kohilast.

Jõgeva kiirpilguga

Suur tänav Jõgeval. Foto: Väino Valdmann (Wikimedia Commons)

„Mis peatuseni sõidad?” küsis kodumaad väisav tuttav Tallinn-Tartu rongis.
„Täpselt ei teagi, võtaksin seal vahepeal ühe.”
„Vägeva?”

Sõitsime siiski Jõgevale, temal kodukohani lähedal minna, mul vana hea uudishimu. Rongijaamast liikusime ID-kaardi sertifikaate uuendama, sai kohe pilgu peale heita kohalikule politsei- ja maakohtuhoonele. Valvelauas istus sõbralik mees.

„Vabandust, kas saan siin sertifikaate ka mitte sisse kirjutatuna uuendada?” küsisin.
„No muidugi, lihtsalt laske kõik muud dokumendid Tallinna saata.”

Kõhust käis läbi Suur Kergendustunne, kuna olin kõne all olevat protseduuri aina ähmasemasse tulevikku lükanud. „Ja laadige kõige uuem tarkvara alla!” Olemas.

Jõgeva raudteejaama ääristab linna üks pealiin, Suur tänav, sellega risti oleva Aia tänava kohtuhoonest ei jää kaugele kaubakeskus, kuhu kohe peale sertifikaate suundusime. Esindusliku kompleksi juhatasid sisse Pantri klubi ja selle nurga taha peidetud platsivaatega kunagine tuttava lemmiklaud, järgnesid kohalikud friikartuleid nautivad trenninoored, kitsad astmelised koridorid ja Meie toidupood. Loodetud eesti õunu me poest ei leidnud, küll aga hunnikutes ootamatuid kuiviku- ja küpsiselisi. Kohalike teadete tahvlilt leidsime infot eesseisvate kultuuriürituste (näiteks Ivo Linna ja Birgit Õigemeele kontserdi või Jõgeva Kultuurikeskuses varsti näidatava Eesti-Soome-Rootsi koostööna sündinud ajaloolise draama „Igitee”) ja muu ühiskondliku tegevuse kohta. Stendi ees seisev sihvkasid nosiv vanahärra viskas meile korra nõutu pilgu ja lasi siis kaubakeskusest väljuda.

Suurelt tänavalt pöörasime vasakule Pargi tänavale, mille kaudu viis mu teejuht meid Ateljee kohvikuni. Selle tagahoovis tehakse teatrit, kõrvalruumidesse mahub vanakraamipood Idee ning ühise koridori kaudu jõuab teisel korrusel asuvatesse eluruumidesse. Kaks heledapäist omanikku soovitasid meile usaldava ilmega just täna eriti maitsvalt välja kukkunud kapsasuppi.

„Kas hapukoort paneme ka juurde?” – „Muidugi, suur aitäh.” – „Toome kõik lauda!” Hoog oli sees.

Joogipooliseks oli tuttav jõudnud mulle märkamata lauale tuua energiat tugevdavat vett (mingi teatud kiviga), hiljem lugesin sildikestelt, et see pidavat ka seedimise korda tegema. Seintel olid raamidesse pikitud-tikitud linnavaated ja impressionistliku mekiga maalid. Suvel nauditakse tänaval päikest ning kui kohviku sulgemiseelsetel minutitel sisenenud noort lapsevankriga ema nägin, sain aru, kui mõnus võib olla sellisest nurgast tööpäeva lõpus läbi hüpata. Liikusime Pargilt Aia tänavale ning võtsime sihiks vabaajakeskuse Virtus.

„See tänav on mulle alati meeldinud, selline pikk minek,” kirjeldas tuttav otsejoones kulgevat teed.
Paremale jäi võluval moel madala meeleoluga aedlinn (võrdlesin seda mälupiltides Manchesteri äärelinnadega), vasakule Jehoova tunnistajate kirikuhoone ja Saksa pubi. Hiljem viimasest möödudes tekitas tumepruun ruum oma baaripukkide ja ühe leti äärde nõjatuva härraga mitte just kõige kutsuvama tunde.

„Eriti meeldib mulle see tõus siin.” Aia tänav kulges tõepoolest ülesmäge ning nõnda asus Virtus kultuuriasutusele kohaselt kõrgemal. „Parnassose suunas!” Vasakule jäi linnapark, mida tuttav oli vaid korra külastanud. „Ei viinud see tee sinna.” Jõgeva on suur ning kohalikel tekivad omad marsruudid.

Vabaajakeskus Virtus. Foto: Wikimedia Commons

Virtuse hoone oli huvitav, Aia tänavalt avanes möödujale paradoksaalne vaatepilt: vasakul tõstsid lihaselised noorukid kange ja vaatasid trenažööril timmides asjalikult kella, paremal juhendas inspireeriv õppejõud Elita kunstiõpilasi. „Ta oli kõigi lemmik,” lisas samas koolis käinud tuttav.

Liikusime Elita hooneosa suunas, kuigi mul oli päris raske mitte seisatada ja käimas olevat saalihokitundi jälgida, seintele joonistatud huvitava sõnumiga maalingutest („Blackbird SR-71 – kiireim piloteeritud lennuk” sinipunase taevamasina kõrval, rohelise ja pruuniga palistatud ajatigu trepimademete ääres) ning maja meeldival moel lapsepõlve tagasi toovast interjöörist rääkimata.

„Milline tore üllatus!” ei suutnud veetlev õpetajanna tuttava taasnägemisrõõmu tagasi hoida. Õige kunstiaroomiga põhiruumis oli viis-kuus noorukit, kes seisid molbertite ümber ja valmistusid koju minema. Liikusime Elita juhatusel diivanini ning muljetasime elust-olust. Kuigi olin täiesti võõras nägu, suhtus Elita vestlusesse avatult ja süstis tegemistesse uut energiat.

„Üks poiss teeb sürrealistlikke maale ja ma räägin teile nüüd ühest huvitavast dialoogist. Ta tõi mulle visandatud sisekaemused näidata ja kuigi oli teise õpetaja juhendada, tahtsin talle omalt poolt nõu anda. Teadsin, et sõnadega seda ei suuda ja asusin tema tööde keeles poisiga suhtlema. Joonistasin vastuse, ta esitas küsimuse. Ja nõnda uuesti. Väga värskendav kogemus oli ja oleksin lõpuks tahtnud teda ise juhendada,” kirjeldas Elita ühise keele leidmise erinevaid mooduseid.

„Mis muud siin ilma peal ikka otsida? Kui nüüd aus olla,” oskasin lisada.
„Aga ma ei hoia teid enam kinni. Uskuge siis endasse!”

Jätsime kunstiõpetajaga hüvasti ja jooksime tagasi jaamani, minul olid rongini loetud minutid, sõber sai kaubakeskuse eest Palamusele küüti.

Jätkasin rännakuid.

Ebakindlalt Kohilas

„Käi jah valgete sokkidega siin ringi,” sajatasin sõbranna lahke pilgu all Eifeli Köögis oma jalgu soojendades ning silmanurgast üle kohvilaua porist põrandat kirudes. Olime tellinud hommikul valmistatud munakreemi-peekoni võileivad ja piimakohvi. Külastajaid ligi meelitava koha akendel lubati värsket kuuma jooki, muusika polnud liiga vali ning punaste T-särkidega neiud naeratasid lähedalt-kaugelt tulijatele.

„Tahaks midagi süüa,” hüüdis sportlik naine ühele neist ja vaatas küsivalt oma sama sportliku kaasa suunas. Söögi ta sai, päike tuli välja ning mu kaaslane süvenes raamatusse.

Isegi kui Kohila oli laupäevaselt tühjapoolne (omaette tegur oli ka see, et vanas mõisahoones asuvas koolimajas toimus tol päeval heategevuslik advendilaat: kahe eelmise, heas usus välja otsitud kohviku uksed jäid meile küllap just seepärast suletuks, „2. detsembril oleme suletud” vaikis Sofia lokaal Kohilast Lohu mõisani juhatava Lohu-Kohila tee ääres, väiksemale kohale omaselt ei pidanud taolist informatsiooni netis avalikult kuulutama), väisas Eifeli Kööki pea iga kümne minuti tagant uus seltskond, emad-lapsed, paarikesed, teelolijad.

„Kelle nimele?”
„Ivask,” vastas heledapäine asjalik naine Eifeli teenindajannale, kes tõi minuti pärast tagaruumist uhke oma maja kringli. Päike paistis läbi värske kohvi klaasjate lubaduste, äsja maha langenud lumi sulas üllatava kiirusega ja kringlit ootavale naisele järgnes teine, malbe olemisega vanem daam.

Kohila-muljed kannavad kollast templit. Foto: Elsbeth Hanna Aarsalu

Tuttav kandis tol päeval kollast kampsunit ning seni kogunenud Kohila-muljed kandsid samuti kollast templit.
„Kuus oli jah?” küsis Eifeli teenindaja kohvikusse sisenenud ema ja roosas kombekas tüdrukutirtsu käest. „Ei, ikka seitse,” vastas mudilane koogitükkidel hoolast pilku peal hoides.

„Nüüd on lett kookidest tühi!” hüüdis tagaruumist naasnud töötaja, kui tema kolleeg oli tüdrukule suure koogikarbi kaasa pakkinud.
„No kuidas sa julgesid,” viskasid nad omavahel nalja.

*

Pärale jõudnud, olime raudteejaamast Vabaduse tänavat pidi esiti vales suunas liikunud, puuduva kõnnitee üle kurtnud ning korra baptistide koguduse hoovi põiganud.

„Pöörame nüüd tagasi,” soovitas sõber.
„Mis me jah kakerdame siin sõiduteel.”

Kohila ei avanud end hõlpsasti (ja kas üldse avas, küsisin hiljem iseendalt). Jaama „Tere tulemast Kohilasse” mustal taustal punaste kirjavisuaalidega mängiv silt tekitas vaksali puidust hoone küljes kaubanduskeskuslikku meeleolu ja oleks hästi sobinud keskväljakul asuva toidupoodi ja pisiärisid majutava hoonekompleksi peaukse juurde.

Selles kaubandushoones käisime pisut ringi, registreerisime Konsumi, Florise ilusalongi, pudipadipoed, kohviku Omamoodi ja kohalike noorte kogunemispunkti teise korruse aknaäärtel soojade radikate najal.

„Küll on ilus ilm!” hüüdis tuttav treppi mööda aknast välja põigates.
„Läbi nende akende muidugi kõiki värve ei registreeri,” tegin kompleksi puhastustiimi arvel (mulle küll lubamatut) kriitikat.

Üks neoonrohelise jopiga tusasepoolne härra tuli kolmanda korruse trenniruumidest ja ma ei mallanud talle kaua otsa vaadata, nõnda punane ja väsinud.

Kõrval asuval peaväljakul soleeris R-Kiosk, mida ühendas mõisahoones tegutseva koolimaja ja Kohila raamatukoguga sügavate pikkade mändidega park Tööstuse tänava ääres. Mõtlesin erinevate linnade Tööstuse tänavatele ja tööstuslike mõtete taustal jäid Manni lasteaed, Benu apteek, kiirabi- ja perearstikeskus ning kuidagi moodi muumidega seotud poenurk vaat et märkamata.

Müttasime Keila jõe ääres värskes talvemaastikus ringi, mõtisklesime kolhoosihoonete saatuse üle ning minu hoolas pilk loetles kollaseid elemente: Vabaduse tänava kahevärviline maja, aed number üks, aed kaks, mõisa lagunev abihoone, püsivalt tuttava kampsun, päike, veel üks aed, tara… Jõetammil sügava musta jäätükkidega palistatud vee voolamist jälgides sain aru, et elu liigub igal pool. Ja kui mitte sirgjooneliselt edasi, siis seda kindlamalt mitte tagasi. Kohila paberivabrik teatavasti elumärke ei näita, kuid Tööstuse tänava linnast välja juhatava jupi ümber käis muu tootmine ja töötlemine sihipäraselt edasi. Sama sai väita advendilaada puhul pilgeni täis koolimaja kohta: jooksvad noored, pealinnast kohale sõitnud muusikute ansambel, emad-isad, uuesti abiellunud tädid, õpetajad ja õpilased…elatakse, ikka elatakse. Ja tuuakse šetlandi ponisid lastele sõidutamiseks ringväljakutele.

Kohila. Foto: Elsbeth Hanna Aarsalu

Paberivabriku mantlipärijaks oli kohalike poiste sõnul päris edukas vineerivabrik Jõe tänaval. „Kuskil kakssada viiskümmend kuni kaheksakümmend inimest peaks seal tööl käima, mul vana saab…50€ kuus kätte.” – „Puhtalt või?” – „Ikka puhtalt!” Et tootmine parema hoo sisse saaks, ehitati vabrikuhoone eelmisel aastal sada viiskümmend meetrit pikemaks.

(Ma ei tea, miks, aga hiljem rongis tuli mul tsiteerida Mati Unti: „Kelle lipud need on?” – Tööliste! – Kes hakkavad nende all valitsema? – Töölised! – Kas osatakse nende all valitseda? – Osatakse!”, kuigi see ei iseloomustanud kohe kindlasti mitte praeguse aja vineerivabrikut ega kujunenud tootmissuhteid, pigem mineviku ja oleviku veidraid, ja loodetavasti ainult keelelisi, parallelisme).

Kohila koolimaja oli laupäeval suletud. Selle vastas asus vineeritehase firmamärki kandev rulapark, mida ühendas kohaliku, endise Kohila mõisa aida kuivatiruumides asuva (ja väga rikkalikult renoveeritud) raamatukoguga kaarjas Posti tänav. Tuttav, kollane kampsun talvemantli alt lehvimas, rääkis tarbimisketi surnud punktist, asjade funktsioonist ja reaalse elu kogemise vajadusest. Samal ajal tõmbasid meie tähelepanu klassikalise kolmekorruselise ette ritta seatud seitse värvilist prügikonteinerit. Nendes on ikka mingi koomika, mõtlesin. Tuttav kogus pildimõtteid ning seadsime sammud jaamahooneni.

Raudteejaama ühendab keskusega Kapa tänav, mille nimi viitab eelmisel sajandil asula tiitlis seisnud Kapa-Kohilale. Ühtlasi andsid Kapa tänava elumajad ja eri laadi aiatarad mu kollasekogumikku suure panuse.

„Tead, need garaažihooned on huvitav nähtus,” ütles tuttav, kui olime Turule pööranud ja selle ristumisel põiktänavaga garaažiriviga vastamisi sattunud.
„Vaheala.”
„Meil kodukohas käib isa siiani garaažis, omal ajal oli meeste kokkusaamispunkt, räägiti asjad ära, lõdvestuti perest ja tööst, nokitseti oma asja kallal.”
„Nüüd istutakse enne majja sisenemist autodes,” vastasin.

Jätkasime vestlust mehe ja naise rolli teemadel ning jõudsime raudteed mööda perroonini.
Seisime platvormil, administraator teadvustas valjuhääldist, et Tallinna ja Viljandi rongid on viie minuti pärast kohal, täpselt samal minutil.

„Kumb võidab,” küsisin ja lisasin, et polegi varem oma pead nõnda kahe suuna vahel võitlevana ootuses hoidnud.

Äkki „võitlesime” ka Kohilaga ennast sammu tuttavamaks?