Hiinas pannakse praegu paika jälgimisühiskonna vundamenti. Avalikkusele müüakse siiruse ja usalduse egiidi all düstoopilist plaani. Tulemuseks on inimõigusi ohtu seadev mäng, kus madalate punktidega kodanikele võivad jääda ühel hetkel suletuks nii riigipiirid kui ka riigisiseste rongide uksed.
Hiina on ehitamas maailma suurimat valvekaamerate süsteemi. Praeguseks katab Hiinat analüütikute hinnangul umbes 200 miljonit valvekaamerat, mille arv peaks küündima 2020. aastaks 600 miljonini. Näotuvastustehnoloogial põhinevate kaamerate algne eesmärk on kuritegevusvastase võitluse efektiivsemaks muutmine. Kaameratel on edaspidi võime tuvastada isik andmebaasis eksisteerivate fotode alusel 90-protsendilise täpsusega kolme sekundi jooksul, misjärel kontrollruum saadab piirkonna politseipatrullidele välja alarmi koos kahtlase isiku asukohaga. Süsteemi pani proovile BBC, näidates, et kahtlusalune (ehk eksperimendis osalenud ajakirjanik) saadi kätte seitsme minuti jooksul. Lisaks on testimisel näotuvastusega päikseprillid, mida politseinikud tulevikus kandma hakkavad, et näiteks rongides piletita või valeidentiteediga reisivaid isikuid tuvastada.
Valvekaamerasüsteemi kasutatakse ka pisiväärtegude puhul. Nimelt paigaldati ühe rikkumisrohkuse poolest tuntud ristmiku juurde ekraan, millel kuvatakse vales kohas teed ületanud jalakäijate ja kiirust ületanud autojuhtide pildid koos nende isikukoodidega. Seeläbi üritatakse sundida kodanikke hästi käituma keskajal populaarse karistusmeetodiga – häbistamisega. Isegi kui kodanik ise enda pilti ekraanil ei näe, satub ta oma naabrite ja tuttavate pilke alla. Süsteem näib töötavat, sest vales kohas tee ületamine on ristmikul märkimisväärselt vähenenud.
Ründeobjektiks vähemused
Süsteemi kasutatakse ka diskrimineerival viisil. Kuigi eesmärk on jälgida kogu Hiina kodanikkonda, on terrorihirmus võetud eriti tugevalt luubi alla Hiina islamivähemus uiguurid, kellest enamik elab Xinjiangi regioonis, mida on tituleeritud paslikult 21. sajandi politseiriigiks. Uiguuridele on sunnitud lisaks valvekaamerasüsteemile peale ka hirmutav kompott DNA kogumisest, vikerkestade skannimisest ja kohustuslikest rakendustest, mis hoiavad silma peal nutitelefonides toimuval. Kommunistliku režiimiga pikka aega allasurutuid on täitmas veel suurem hirm oma usule truuks jäämise ees ning järjest enam mošeesid seisab palveaegadel tühjana.
Kõik see ja rohkemgi veel on osa Hiina plaanist ehitada üles „usaldus- ja siiruspõhine ühiskond”, mille juurde kuulub ka düstoopiliselt kõlav sotsiaalse usalduskrediidi süsteem. 2014. aasta juunis saatis Hiina riiginõukogu oma allinstitutsioonidele laiali pealkirja „Sotsiaalse usalduskrediidi süsteemi planeerimisskeem” kandva dokumendi, mis annab nimetatud süsteemile definitsiooni ja algsed sätestused. Dokument rõhub sõnale „siirus” ja kinnitab, et Hiina on läbimas muutuseid, kuid peab siiski soosima usaldust ja traditsioonidest kinnipidamist, ning et kodanikele punktide andmine aitab just seda saavutada. Iga kodaniku isiklik skoor arvutatakse käitumispõhiselt: mida nad ostavad, loevad, kus käivad, kellega suhtlevad, kuidas aega veedavad, kas nad maksavad makse. Kõigile neile igapäevategevustele määratakse positiivne või negatiivne väärtus. Kui veedad liialt aega videomänge mängides, siis punktid vähenevad. Punkte tõstab näiteks mähkmete ostmine. Informatsiooni kogutakse internetis tarbitud info ja pangaandmete põhjal ning sotsiaalmeedia ja valvekaamerate vahendusel. See on justkui mäng, kus hea käitumise ja reeglite järgimise eest saab nautida hüvesid ning eksimuste korral tuleb olla valmis tagajärgedeks.
Eeskuju autoritaarsetele riikidele
Praegu on enda „hindamiseks” ülesandmine suuremalt jaolt vabatahtlik (mõned linnad juba katsetavad valitsuse juhitud süsteemidega) ning seda korraldavad erasektori ettevõtted, millest suurim on Sesame Credit. Üle riigi peaks süsteem tööle hakkama 2020. aastal. Praeguseks on Sesame Crediti süsteemi alusel suurema punktisummaga kodanikel võimalik nautida lühemaid ootejärjekordi haiglates, paremaid võimalusi kohtingusaitidel ja sissemaksuvabadust asjade üürimisel. Väiksema skooriga isikuid karistatakse aga ühistranspordi kasutamise piirangutega ning laenu- ja viisataotluste raskendamisega.
Hiina pole varemgi oma kodanikuvabadustega hiilanud, kuid nüüd on ohus igasugunegi isikuvabadus. Paneb imestama, miks Läänes kõvemat häirekella pole löödud, kui ülemaailmne majandushiiglane seab küsimuse alla üle miljardi inimese inimõigused. Valmis tuleb olla selleks, et taolised korraldused ei jää vaid Hiina pärusmaaks. Kui jälgimis- ja hindamissüsteemid Hiinas tööle hakkavad ning oodatud tulemusi toovad, võtavad teised autoritaarsed riigid tõenäoliselt eeskuju ja lähevad kõik riburada sama teed. Siit Eesti e-positiivse mätta otsast paistab Hiina kauge orwelliliku düstoopiana, kuid kes teab, kuhu selline ühiskonnakorraldus jõuda võib.
Jete-Ri Jõesaar on tulevane ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala tudeng Tartu Ülikoolis, kelle eluenergia tuleb teadmistejanust ja inimesearmastusest.
