Läänemaailma hüljatud Sahara-tagune Aafrika on nüüdseks Hiina geopoliitiliste huvide keskmes. Sealt tuleb tooraine Hiina majandusmootori käigus hoidmiseks ja poliitiline toetus globaalsel areenil. Vastu pakutakse abi kopsakate taristuinvesteeringutena ning Aafrika eliidi koolitamist. Kõlab nagu parem pakkumine kui arenguabiprogrammid?

Libeeria lapsed tervitavad Hiina presidendi Hu Jintao saabumist Monroviasse 2007. aastal. Foto: Christopher Herwi

Hiina on esitlenud oma investeeringuid Aafrika riikidesse kui „sõbralikke” ja „mittesekkuvaid”, mis läheb kokku Hiina viimaste dekaadide n-ö rahuliku pandakaru kuvandiga. Samas on hiinlaste majandusliku, poliitilise ja ka sõjalise mõjuvõimu järsk kasv ühel suurimal mandril teinud läänemaailma ettevaatlikuks. Paljuski seetõttu on Hiina tegemisi Mustal Mandril käsitletud kolonialismi ja imperialismi võtmes. On’s Hiina uue aja kolonisaator?

Teretulnud investor

Aafrika on muutunud viimase viieteistkümne aasta jooksul Hiina üheks keskseimaks majandushuvide piirkonnaks. Näiteks Hiina investeeringud Sahara-tagusesse Aafrikasse aastatel 2005–2017 olid märgatavalt suuremad kui investeeringud Ida- ja Kagu-Aasiasse, mida käsitletakse Hiina traditsioonilise mõjualana[1]. Hiina konkureerib Aafrikas järjest edukamalt Euroopa Liidu riikide ja Ameerika Ühendriikidega, kaitstes piirkonnas üha jõulisemalt oma majandus- ja kaubandushuve. Seda illustreerib hästi asjaolu, et Hiinast sai aastal 2009 USA asemel Aafrika suurim kaubanduspartner.

Sahara-taguses Aafrikas on potentsiaali laialdaseks rahvastikukasvuks, kuna keskmine vanus on madal. Samuti on tegu looduslike ressursside poolest rikka regiooniga, mis on aga suuresti välisabist sõltuv ning kus rahvuslik kogutoodang on olnud erinevalt teistest Aafrika piirkondadest pigem langustrendis. Seega on Hiina antud piirkonna riikide jaoks teretulnud investor ja majandusabi pakkuja. Koostöö peamisteks väljendusvormideks on olnud suured kaubandussoodustused, kaubandustõkete vähendamine ja Hiina ekspordi-impordipanga antud laenud. Laenu antakse ka Aafrikas tegutsevatele Hiina firmadele.

Tähtsad on ka mitmesugused arengukoostöö projektid, olgu siis infrastruktuuri, tervishoiu, ehituse või hariduse valdkonnas. Ühelt poolt on need projektid Aafrika riike aidanud, kuid tekitanud ka väga palju erinevaid probleeme, alustades korruptsiooni süvenemisest ning lõpetades rassismi ja sellest tulenevate vägivaldsete kokkupõrgetega. Viimast on esinenud nii hiina tööliste suhtes Aafrikas kui ka aafriklastega, kes on üritanud emigreeruda Hiinasse.

Hiina on omandamas Aafrikas ka üha suuremat sõjalist mõjuvõimu. SIPRI andmetel oli 2016. aasta seisuga Aafrika riikide suurimaks relvade tarnijaks küll Venemaa (35%), kuid venelastele järgnesid Hiina (17%) ja USA (9,6%). Lisaks rajasid hiinlased sel aastal Djiboutisse esimese välismaise mereväebaasi ning on võtnud viimastel aastatel osa ÜRO rahuvalvemissioonidest Lõuna-Sudaanis, Malis ja Kongo DVs. See näitab ilmekalt, et Hiina soovib kontinendil üha rohkem ka oma sõjalist musklit näidata.

Võib täheldada, kuidas Hiina uute majanduslike partnerite seisukohad ÜROs muutuvad ja Aafrika riikide toel kujunevad Hiinale soodsad hääletustrendid.

Hiina mõjuvõimu suurenemine Aafrikas on tingitud osaliselt järjest autoritaarsemast sisepoliitikast, mille õigustamiseks on vaja nii majanduslikku kasvu kui ka rahvusvahelist legitiimsust – Aafrikas peitub võti mõlema saavutamiseks. Võib täheldada, kuidas Hiina uute majanduslike partnerite seisukohad ÜROs muutuvad ja Aafrika riikide toel kujunevad Hiinale soodsad hääletustrendid. Kõige suurem diplomaatiline saavutus on Hiina Rahvavabariigile olnud rahvusvahelisel areenil kindlasti nn ühe Hiina poliitika[2] mängus Taiwani võitmine. Kui varem oli Taiwanil ametlikult 30 Aafrika riigi toetus, siis nüüdseks on see kahanenud kõigest kahele, laiemas plaanis väikese tähtsusega riigile – Svaasimaale ja Burkina Fasole. See näitab, kuidas Hiina puhul on majandus ja poliitika omavahel tugevalt seotud.

Samas suutis McKinsey & Company uurimus, mis keskendus rohkem kui tuhandele Hiina firmale kaheksas Aafrika riigis, kummutada mitmeid Hiina ettevõtetega seotud müüte. Kolm olulist aspekti, mis tasub antud kontekstis välja tuua, on järgmised: 90% firmadest olid eraomandis, 89% nende töötajatest olid aafriklased ning firmad olid keskendunud pigem Aafrika kasvava turu teenindamisele. Niisiis võib Hiina majanduslik mõju olla turu nõudluse tagajärg, mitte poliitilise eliidi ühtne otsus järgida koloniaalimpeeriumite malli ning Aafrikast kõik looduslikud ressursid välja vedada. Ka mitmete taristuprojektide puhul on pea kõigi töötajate Hiinast sissetoomine ratsionaalses mõttes selgitatav sellega, et kohapeal lihtsalt pole piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu.

Aafrika kui Hiina toorainevabrik

Tõsi, Hiina kiire majanduskasv ja sellele järgnenud vajadus looduslike ressursside importi suurendada on üks investeeringute põhjus. Hiina puhul on tegemist planeedi suurima energiatarbijaga – kui ülejäänud arenenud riigid on nagu säästupirnid, siis Hiina on praegu veel suur hunnik huugavaid 200-vatiseid hõõglampe. Hiina sai Aafrikast 2016. aastal umbes 20% oma naftaimpordist, millest lõviosa tuli Angolast (12%). Käesoleval aastal suudab Hiina püstitada prognooside järgi Aafrikast nafta importimisel uue rekordi. Kui lisada sellele ka erinevad metallid, puit ja põllumajandustooted, mida hiinlased Aafrikast välja veavad, siis on näha, millest kolonisaatori paralleelid tekivad. Samas on reaalsus rusikate vibutamiseks natuke keerulisem.

Hiinlaste andmetele toetudes kasvas kaubavahetus Aafrikaga 2017. aasta esimeses kvartalis umbes viiendiku võrra ning investeeringud 64% võrra. See on suur, kuid mitte ootamatu tõus, mis on Hiina sisemajanduse kasvu arvesse võttes pigem loomulik. Võrreldes eelnevate aastatega on Hiina-Aafrika kaubandussuhted näidanud hoopis jahenemise märke, mis tähendab, et kuigi praegu kaubavahetus ja investeeringud veel kasvavad, teevad need seda järjest aeglasemas tempos, mis vihjab majandussurve vähenemisele Aafrikas.

Kuigi Hiina on praegu suuri samme astunud ja astumas, et suurendada rohelise energia osakaalu kodus, on nende tegevus Aafrikas olnud üsna ühekülgselt kasumile orienteeritud.

Võimalik, et sellele on aidanud kaasa ka Hiina keskvalitsuse flirtimine uue Siiditee loomise ideega, mis näeb ette maismaa kaubandusvõrgu püstitamist Hiinast Kesk-Euroopani ning parema merelise ühenduse loomist Ida-Hiinast läbi India ookeani, Punase mere ja Vahemere Lõuna-Euroopani. See ühendaks Aasia, Aafrika ja Euroopa omavahel, kaasates üle kuuekümne eri riigi, mille hulka kuuluvad ka Ida-Aafrika riigid, nagu Keenia ja Djibouti, aga ka näiteks Egiptus ja Sudaan. See tähendab, et Aafrika riigid oleksid küll kaasatud, kuid nende osatähtsus on nii suure ulatusega projektis väiksem, mis näitab, et Hiina vaatab nn Aafrika koloniseerimise projektist kaugemale. Hiina Siiditeega seotud globaalne strateegia selgitab, miks on eelnevalt panustatud suuri summasid näiteks Keenia taristu arendamisse, kus valmis käesoleval aastal peaaegu 500 kilomeetri pikkune raudtee, mille ehitamist rahastasid hiinlased pea nelja miljardi dollari ulatuses.

Hiina suur majanduslik surve on toonud kaasa ka ühe äärmiselt negatiivse kõrvalmõju – kahjud keskkonnale. Kuigi Hiina on praegu suuri samme astunud ja astumas, et suurendada rohelise energia osakaalu kodus, on nende tegevus Aafrikas olnud üsna ühekülgselt kasumile orienteeritud. Alustades ilma keskkonnamõjude hindamiseta tehtud hüdroelektrijaamadest ning lõpetades illegaalse puiduekspordi ja äärmiselt saastava kaevandamisega, on Hiina majanduslik ekspansioon Aafrikasse toonud endaga kaasa tõsise ökoloogilise katastroofi vähem arenenud riikides. Näiteks aastal 2013 vedasid Hiina firmad Mosambiigist illegaalselt välja nii palju puitu, et kui panna need laevakonteineritesse üksteise kõrvale, moodustuks rohkem kui 70 kilomeetri pikkune rodu. Sellisel praktikal on kindlasti väga kaugeleulatuvad tagajärjed nii regionaalsel kui ka globaalsel tasandil. Lähenemine, et kodus olen tubli, aga naabri juures teen, mida tahan, kahjuks keskkonnareostuse puhul ei tööta, kuivõrd oleme kõik sama ökosüsteemi osad.

Hiinlaste pragmatism vs. Lääne arenguabi

Läänemaailma jaoks on loomulikult murettekitav, et Hiinat ei huvita inimõiguste eest seismine, tööliste olukord, loodussäästlik tegevus ega demokraatia edendamine nendes riikides, kellega koostööd tehakse. Vastuoluliste Aafrika juhtide, nagu Robert Mugabe, kiidusõnad Hiina suunal ei tule kindlasti olukorra parandamisele kasuks. USA meedia on toonud välja, et Hiina käitumine regioonis erineb märgatavalt lääneriikidest, IMFist ja Maailmapangast, mis võib tuua endaga kaasa nii ebademokraatlike riikide tugevnemise kui ka üldise heaolu vähenemise kontinendil. Minu arvates see nii siiski ei ole.

Lääne arenguabi ei ole pikas plaanis väga viljakas olnud, pärssides kohati hoopis kohalikku tööstust.

Lääne arenguabi ei ole pikas plaanis väga viljakas olnud, pärssides kohati hoopis kohalikku tööstust. Kui palju on rahvusvahelised firmad, nagu Royal Dutch Shell ja ExxonMobil, aidanud kohapealseid ühiskondi? Pigem on tegeletud massiivse loodusvarade väljaveoga ja nähtud vaesuse põhjusena demokraatia puudumist. Lisades sellele nn vaesuslõksu[3] tekitamise, milles on süüdistatud IMFi ja Maailmapanka, ei ole üheselt selge, kuidas uute investorite tulek olukorda tunduvalt halvemaks muuta saaks. Eespool toodud näited Lääne varasemast läbikukkumisest Aafrikas on ka oluline põhjus, miks Hiina era- ja riigiettevõtetel on olnud nii lihtne sellele turule siseneda.

Tõsi, ELi ja USA poliitika arengumaade suunal on keskendunud ajalooliselt rohkem humanitaarabi andmisele ja terrorismiga võitlemisele, kuid näiteks Ameerikal ei olnud enne 2012. aastat eraldi tegevusplaani Sahara-taguse Aafrika kohta. Esimene USA-Aafrika liidrite konverents toimus alles 2014. aastal. ELi ja Aafrika riikide dialoogi on mõjutanud suuresti keeruline minevik ja erinevad ideoloogilised küsimused inimõiguste, demokraatia ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu otsuste vallas. Kuigi ka Hiina tegutseb Aafrikas oma huvidest lähtuvalt, on viimaste aastate arengud näidanud, et see toob endaga kaasa ka majanduskasvu Aafrika riikides, eriti Hiina suuremate kaubanduspartnerite seas, kelleks on Lõuna-Aafrika Vabariik ja Angola. Muidugi on keeruline spekuleerida, kui jätkusuutlik see kasv pikas perspektiivis on, kuid tundub, et hiinlased on lähenenud pragmaatilisemalt ja mõtestatumalt, kui Lääs üritab samas praegu tagasi pildile murda.

Pehme jõu manifestatsioonid

Üks nähtus, mida hiinlased tulevikus tunduvalt vähendada võivad, on korruptsioon Aafrikas. Kuigi lisaraha juurdevool riikidesse, kus korruptsioonitase on juba niigi kõrge, esialgu seda kindlasti ei vähenda, on raske ette kujutada, kuidas Hiina era- ja riigiettevõtted suudaksid lõputult korruptsiooniga rinda pista. Tõenäoliselt sekkub Hiina valitsus, hakates teostama järelevalvet Aafrika riikide ametiasutustes või andes kohalikele partneritele vajalikku informatsiooni ja vahendeid korruptsiooniga võitlemiseks. See läheks küll vastuollu üldise no-strings-attached-narratiiviga, mida Hiina on üritanud luua, kuid tundub sellegipoolest paratamatu ning Hiina poliitilist ja majanduslikku mõjukust arvestades ka reaalselt teostatav. Juba praegu käivad Etioopia valitseva partei delegatsioonid regulaarselt Hiinas sealseid praktikaid õppimas, st hiinlased tegelevad aktiivselt oma mudeli eksportimisega, et Aafrika riike ühtaegu aidata ja mõjutada.

Hiina on andnud oma „pehme jõu” suurendamiseks välja palju stipendiume Aafrika noortele Hiinas õppimiseks, et kasvatada uut generatsiooni hiinameelseid juhte.

Spekuleerida võib teemal, kas mingil hetkel suureneb hiinlaste migratsioon Aafrika riikidesse, sest teatavasti on maailma suurima rahvaarvuga riigi iive näidanud pärast ühe lapse poliitika tühistamist kosumise märke. Praegu elab Aafrikas hinnanguliselt miljon hiinlast, kes on läinud sinna paremate majanduslike võimaluste otsinguil. Võttes arvesse kontinendi rohkem kui miljardi suurust rahvastikku ning seda, et suur osa hiinlastest naaseb pärast projektide lõppu kodumaale, ei ole teema veel päevakorral. Samas on loogiline, et ajaga muutub hiinlaste jaoks üha kergemaks ja kasumlikumaks minna Aafrikasse õnne otsima.

Samal ajal on alanud ka teistpidi migratsioon. Nimelt on Hiina andnud oma „pehme jõu” suurendamiseks välja palju stipendiume Aafrika noortele Hiinas õppimiseks, et kasvatada uut generatsiooni hiinameelseid juhte. 2015. aastal õppis Hiinas umbes 50 000 aafriklast – selle näitajaga jäädi arvuliselt alla ainult Prantsusmaale. Samas on peamiselt Lääne-Aafrikast pärit aafriklased, kes on läinud Hiinasse tööle, leidnud eest vaenuliku ja homogeense ühiskonna, kus pole sageli teise nahavärviga inimestega üldse kokku puututud. Guangzhou linnas Hiinas oli kõrghetkel elamas üle 16 000 aafriklase, kuid 2017. aastaks on peaaegu pooled neist lahkunud, leidmata endale kohta Hiina ühiskonnas. Võimalikud kokkupõrked, kohalik ksenofoobia ja aeg, mis kulub uue multikultuursema ühiskonnaga harjumiseks, võivad tekitada lõhesid ning kahjustada kaugemas tulevikus Hiina suhteid Musta Mandri riikidega.

[1] 272 miljardit USA dollarit Sahara-tagusesse Aafrikasse võrdluses 214 miljardiga Ida- ja Kagu-Aasiasse, kui lähtuda American Enterprise Institute’i andmetest.
[2] Poliitika, mille kohaselt on maailmas vaid üks riik, mille nimi on Hiina. Kuna nii Hiina Rahvavabariik kui ka Hiina Vabariik ehk Taiwan peavad ennast õigeks Hiinaks, siis on antud küsimuses olnud äärmiselt oluline rahvusvaheline tunnustus.
[3] IMFi ja Maailmapanka on süüdistatud selles, et nende Kolmanda Maailma riikidele antud laenud olid klausliga, et laenusaajad riigid peavad oma majanduse erastama. Erastamine aitas lääneriikides baseeruvatel rahvusvahelistel firmadel vaestes riikides kontrollimatult tegutseda ja viia looduslike ressursside kujul nende rikkused Läände. See omakorda aitas rahastada Euroopa ülesehitamise projekti pärast teist maailmasõda ning lõi vaesuslõksu vähem arenenud riikidele.

Karl-Hendrik Pallo õpib Tallinna Ülikoolis Aasia uuringute magistriprogrammis. Tal on suur huvi Hiina poliitika vastu. Oma bakalaureusetöö Tartu Ülikoolis kirjutas ta Hiina poliitikast Aafrika suunal. Pitsat sööb ananassiga.